Olen jõudnud oma elukaaslasega 9 aasta pikkuses suhtes sellisesse seisu, kus mind hetkeolukord ei rahulda. Mees on minu jaoks tore, lõbus, seltskondlik, ilus ja hea südamega, kuid kõik need head omadused on suunatud meid ümbritsevatele sõpradele. Kui oleme koos näiteks kahekesi, siis meievaheline suhtlus on minimaalne(pigem räägime ainult tööst,kuna töötame koos ja pinnapealsetest asjadest), tema tegeleb televiisori vaatamisega, mina kodu koristamise, nõude pesu j.m koduga seotud tegevustega (tema väidab, et mina PEANGI seda tegema, kuna see on naise töö).Sõpradega koos olles ta SUHTLEB sõpradega, naerab, on elurõõmus, abivalmis tööde tegemisel ja saab väga hästi läbi sõprade naistega. Ja tema selline kodune käitumine ning sõrade juures käitumine tekitab minus nutt kurgus tunde. Ja seda märkavad sõbrad, kes haletsusest minuga rääkima hakkavad, kuna näevad, et minu mees minuga ei suhtle. Olen püüdnud mehega sellistest asjadest rääkida,et võiks rohkem aega teineteisele pühendada, teineteist nautida, kaisutada, kallistada, koos naerda ja koos kodutöid teha. Paraku võrdub see tegevus peaga vastu seina jooksmisega, üritad-üritad, lõpuks saad ikka haiget. Tema naudib üksnes neid asju,mis on tema organiseeritud (nt. istumised, külaskäigud,tema spordiharrastus, kalastamine jne.). Minus tekitab see kurbust ja endassetõmbumist, kuna tema minu muret ei mõista ja talle tundub, et ma pirtsutan ja olen JÄLLE pahas tujus. Tõesti on ainus hetk, mil tunnen et ta mind armastab ja tahab kaisutada ja kallistada ning koos minuga aega veeta- seksi-eelne hetk, siis pöörab ta mulle tähelepanu. Vahel tekitab see sellist trotsi, et nähvan talle, et seksi saamiseks hakkad küll miilustama, muidu mitte- ja ongi tüli kohal. Järgneb: Ei suhtlust, ei õrnusi, ei seksi, ainult süüdistamine, et minult ei saa mitte midagi. Selline pingestatud olek suhtes paneb juba enamus head asjad meie suhtes kahvatuma, et märkan üksnes negatiivset. Äkki on siiski soovitust, kuidas või mida ette peaks võtma, et ma ennast täielikult ära ei isoleeriks.
Olete rahulolematu oma suhtega, tunnete end üksi ja õnnetuna. Olete püüdnud ka mehega rääkida, kuid see ei ole toonud soovitud muutust. Tahaksite teada, mida tehe, et mitte end isoleerida.
Kuigu paarisuhe on kooselu alus, on ka paarisuhtes väga erinevad perioodid ja arenguetapid. Peale 9 aastat kestnud kooselu ei saa ilmselt oodata esialgset kirge ja värskust. Asemele peaks olema tulnud teineteisega arvestamine, austamine, teineteise erinevuste aktsepteerimine, üheskoos etepoole vaatamine. Suhte alguses näevad mees ja naine teineteisest välist (mitte halvas mõttes) ja maailma poole pööratud pilti. Ega tihti tegelikult rohkem vaja olegi, sest selline suhtlemine pakub lõbu ja hormoonid teevad juba ülejäänud töö. Säärane ideaalpilt võiks ju kestma jäädagi, alati loodame, et jääb, aga loodus ja inimese bioloogia on halastamatud. Tasapisi paljastuvad meie sügavamad ja maast madalast juurdunud väärtushinnangud, meie arusaam suhtest, kooselust, teineteise mõistmisest, eriarvamuste lahendamisest, armastusest ja selle väljanäitamisest. Nii võivad koos elavad inimesed ühtäkki avastada, et ma ei ole ju sellist elu endale tahtnud. On tekkinud olukord, mille kohta on tavaks öelda, et maastik on juba ammugi muutunud, kuid kaart, mille järgi juhindutakse on ikka seesama aastatetegune. Kui kooselu algusaastatel oli tekkinud mingi arusaam, kuidas meie suhe toimib ja ehk olid tehtud isegi mingid kokkulepped, siisvõib olla on nüüd aeg küps, et teha, üritada teha, uued kokkulepped, kuidas meie paarina koos oleme, mis on meile mõlemale ok ja mis mitte. Mainite väga ilmekalt isoleerumist. See väljend iseloomustab hästi tihti esinevat olukorda, kus kooselu küll kestab, kuid ollakse teineteise kõrval üksindusse tõmbunud. Tundub, et teatud mõttes on ka teie elukaaslane üksindusse tõmbunud juba praegu. Sellisele olukorrale on iseloomulikud rasked tunded, solvumist teise peale, viha ja sealt välja astuda ei olegi nii kerge. Ikka mõtled, miks mina, mina olen ju see pool, kellele on haiget tehtud.
Ütlete, et olete proovinud rääkida, aga tulutult. Julgustan teid veel proovima. Oluline on säilitada kaine pea ja rahulik olek. Eriti olge valmis kuulamiseks ja kuulamiseks ka nende teemade osas, mis teile ei pruugi meeldida. Olge kannatlik ja kuulake mitte vaid väidet vaid uurige, mis on selle väite taga ja veel selle taga ja püüdke mõista mis on kaaslase erinevate seisukohtade tähendus just temale. Tihti on nii, et inimesed räägivad ühest ja samast asjast, kuid tähendused on täiesti erinevad. Need ei ole õiged ega valed vaid lihtsalt on erinevad. Kui seda ei mõista, ei ole võimalik mõista ka inimest ennast.
Kui teie vahel seks siiski mingil kombel toimib, siis ehk ei ole soov teineteist mõista veel väga kaugele kadunud. Võib olla saaksite valmistada mehe lemmiktoiduga õhtusöögi, süüdata küünlad ja öelda, et ma tahaksin sulle endast midagi rääkida. Ennast ausalt, rahulikult avades on suurem võimalus, et jutuajamisest midagi välja tuleb. Võiks ka õhtusöögi piknikukorvi pakkida ja augustiöös kusagil tähistaeva all istet võtta. Siis on vestluse asukoht neutraalne ja surve mehele ei ole ehk nii suur.
Kui siiski emotsioonid ka selliste vestluste ajal üle keevad soovitaksin ette võtta pereterapeudi külastuse. Selline neutraalne professional aitab jututeema kindlal rajal hoida ja mõlemit osapoolt ja tema soove võrdselt väärtustada.
