Mure on selles, et elan elukaaslasega, kellel on väga madal enesehinnang. See avaldub nii töö, vaba aja, sugulaste kui ka meie suhte kontekstis. Väljapoole on ta väga sotsiaalne ja enesekindel, kuid ise tihti segaduses ja õnnetu. Ütleb, et ei meeldi endale ja ei suuda ennast peeglist vaadata ega aktsepteerida; ei tea, mida elult tahab, ei koge õnnetunnet (kuigi kõik on väga hästi ja paigas). Enda isiksusega tegelemisse ta ei usu (nt enesehinnagu tõstmine vms), kuna arvab, et maailm, kus elame on illusoorne ning usub hoopis kõrgematesse jõududesse, kuhu ka pürgib (mitte väljendada oma vajadusi, st mitte olla egoistlik, mitte tunda halbu tundeid jne).
Mind paneb muretsema see sellepärast, et suhte kontekstis algavad väga paljud konfliktid tema haiget saamisega, kui mina pole temaga ühel arvamusel või mainin midagi tema käitumise või teo kohta, mis mulle ei sobi. Õppin ise psühholoogiat ning väljendan ennast nii nagu soovitatakse "mina tunnen.." vormis, kuid see ei mõju. Saan süüdistuse osaliseks, et ma manipuleerin, kasutan sõnu valesti, olen egoistlik (sest kasutan tihti "mina.." vormi), panen teda ennast halvasti tunda ning lõpuks ei võta vastutust oma sõnade eest, st et ei vabanda tema ees. Olen väga nõutu. Perre on lähiajal sündimas beebi ja sooviks omalt poolt teha kõik, et see suhe püsiks, aga nii, et ka mina jääksin psühholoogiliselt terveks selle juures (ehk siis ei peaks ennast alla suruma, vajadusi ja eriarvamusi mitte väljendama vms). Oleme käinud mõned korrad ka paarinõustamises, kuid pole kaugele jõudnud, sest kui hakkame jõudma tuumani, et mu elukaaslane on reaktiivne ja tunneb ennast enamus kohtades süüdi, siis ta tahab terapeuti vahetada.
Minu küsimus on, kuid hakkama saada nö solvuja-tüüpi mehega, kellel on madal enesehinnang ja kes tajub ohtu tema enesehinnangu suhtes peaaegu igal pool?
Küsite , kuidas saada hakkama mehega, kellel on madal enesehinnang. Teie perre on sündimas beebi ja te tahaksite,et suhe oleks püsiv ja ka teile parema kvaliteediga.
Suhe on alati kompromisside kunst. Mõlemal osapoolel on oma pagas, mida on mõjutanud lapsepõlv ja seal toimunu või ka mittetoimunu. Elu jooksul asetleidvad sündmused on samuti olulise tähtsusega. Paraku on nii, et kipume valima ja jäädvustama rohkem sündmusi ja tähendusi, mis juba justkui sobivad meie olemasolevasse maailmapilti. Maailmapildi, väärtuste ja hoiakute kujunemisel on tihtipeale lumepalliefekt. Seal kus on, sinna tuleb juurde. Seega on teise inimese hoiakuid üsna raske muuta või vähemalt on see pikaajaline protsess. Kui kaks inimest otsustavad koos edasi minna, siis üldjoontes peaksid nad teineteise maailmapilti aktsepteerima. Väikesed erinevused, arusaamised, teisitimõistmised ongi see koht, mis võiks olla lahendatud rääkimise kuulamise ja kompromisside teel. Kui üks osapool muudkui teeb kompromisse ja teine mitte, siis läheb suhe ühele poole kaldu ja talle võib hakata tunduma, et annab suhtesse rohkem kui vastu saab.
Kuigi selles kirjelduses, mis andsite, on tegelikult päris palju vastuolulist informatsiooni (on õnnetu, kuidkõrgem eesmärk on mitte väljendada omi vajadusi vms.), võiks arutleda, kust on mehe hoiakud alguse saanud. Selline informatsioon ja teadmine võimaldab ehk olukorda tolerantsemalt suhtuda. Kindlasti peaks samal ajal mõtlema ka iseendsa hoiakute ja nende päritolu peale. Eks on ju neilgi oma taust ja saamise lugu.
Kirjutate, et mees on reaktiivne. Reaktiivne saab tavaliselt olla vaid teise käitumisele või mõnele situatsioonile reageerides. See tähendab, et on kaks osapoolt. Mõelda võiks, milline tegevus millise reaktsiooni esile kutsub ja kui see esilekutsuv tegevus oleks teistsugune, milline oleks siis reaktsioon. Seega on kõige suurem “kavalus” siinkohal: muutes iseenda käitumist muudan mehe käitumist. Võib olla oleks ka võimalik muuta olukorda, kui mitte nimetada meest reaktiivseks vaid näiteks “nii armsalt minu käitumisest sõltuvaks”. Igapäevaelus kipume märkamatult üsna tihti sildistama. Silt aga suureneb iseenesest ja lõpuks suhtlemegi mitte inimese vaid sildiga. Muutes silti, muudame ka suhtumist.
Kirjutate ka, et püüate kasutada mina- sõnumeid. See on kindlasti väga positiivne. Siinkohal oleks hea jälgida, et sama intensiivselt, ehk natuke intensiivsemaltki, oleks teie poolt kasutatud ka aktiivset kuulamist. Aktiivse kuulamise toime on selles, et inimesel kaob vajadus olla kaitsepositsioonil, rünnata ja reageerida. Kui inimene tunneb, et teda on mõistetud, alles siis tekib võimalus koostööks. Võiks ka paradoksaalselt öelda, et selleks, et minna edasi, tuleb astuda kaks sammu tagasi. Aktiivse kuulamise kohta rohkem võiksite lugeda ka meie kodulehelt KKK alajaotusest.
Soovin teile tarkust ja kannatlikkust!.
