Läksin oma lapse isaga eelmisel sügisel lõplikult laiali, milles süüdistatakse põhiliselt mind. Olen nõus, tegin asju valesti - petsin teda, ei julgenud ka kohe seda üles tunnistada, ehk siis valetasin selle kohta ning jalutasin suhet lõpetamata minema. See on siis põhiline, milles mind süüdistatakse. Olen ennast süüdi ka tunnistanud ja küsinud, mida ma siis tegema pean et läbisaamine paremaks läheks. Vastust ei ole siiani saanud. Temapoolseid vigasid ei ole, ning need ei lähekski arvesse.
See selleks; laps jäi ühisel nõusolekul tema hoolde (lapsel vanust 3,5 aastat), kuna mul ei olnud sel hetkel erinevalt temast kindlat töökohta ega elukohta. Annan endast parima, et lapse jaoks olemas olla, minu oskamatusega raha teenida tähendab see, et kord kuus käin kindlasti lapsel külas, kui on rohkem võimalusi, siis võtan ta nädalaks enda juurde (tavaliselt juhtub seda üle kuu).
Probleem, mille tõttu teie poole pöördun, on minu eksmehe liigne sekkumine minu eraellu, milles tema probleemi ei näe. Näiteks kuritarvitas ta ühe väga intiimse saidi parooli, mille olin unustanud ära vahetada ning mida ta teadis, ning luges üsna pikalt minu sügavalt isiklikke kirju. Olin suutnud läbi oma isikliku arengu jõuda sinnamaani, et olin hakanud hindama tema panust lapse kasvatamisse ja ka teda austama. See hinnang sai muidugi sel hetkel väga suure löögi. Olgu, kõnelesime asjad sirgeks, ütlesin kui pettunud ma temas olen jne. Saabus mingisugune hetkeline rahu. Kuni ühel õhtul pärast tööd, kui olin taaskord väsinud ja tülpinud, läks meil FBs väga kõvaks kakluseks, kuigi ma mainisin, et palun jäta mind rahule, ma olen väsinud. Asi päädis siis sellega et blokeerisin ta oma sõbralistist. Õelatest kommentaaridest oma staatuste või piltide kohta parem ei kõnelegi.
Viimane pärl, millega ta mind üllatas oli järgmine: käisin oma töösuve ühel ainukesel avalikul üritusel, kus sai ikka alkoholi sõprade seltsis pruugitud ja nalja tehtud. Tulemuseks ikka paar fotosüüdistust. Mingil põhjusel pidi tema selle ürituse pildipanga läbi sorteerima, kuigi ta ise sellest üritusest üldse osa ei võtnud, ning paar kõige mahlakamat pilti oma FB seinale postitama. See ajas mind väga kurjaks, mulle ei meeldi enam vihastada ega vihata, kuid täna ma tõesti sõimasin teda nii hommikul kui õhtul. Ikka teemal, kas ta palun leiaks omale isikliku elu, mida elada ja minu eraelu (isegi siis kui see toimub avalikult üritusel) rahule jätta. Mul on juba ammu uus suhe, mis on väga üksteistmõistev ja toetav, temal just üks suhe läks luhta - olen proovinud ka talle mingil moel toeks olla, kui ta aga rääkida ei taha, siis ma ei ole ka väga peale käinud.
Asja teeb raskemaks ka asjaolu, et olen diagnoositud bipolaarne. Kuna minu psühhiaater lahkus detsembris töölt ning siiani ei ole ma suutnud omale uut raviarsti leida. Alguses võtsin ma ka viimati välja kirjutatud tablette(liitium) kuid kuna selle ravitoime taseme mõõtmiseks on tarvis mingi aja tagant teha vereproove, siis lõpetasin omal käel suve alguses ka liitiumi võtmise. Esinenud on siiani ainult üks depressiivne faas, kuid sellest sain tugeva enesekontrolliga väga kiirelt üle, ühe õhtuga. Ülemist faasi on esinenud seoses tööga mõned korrad, eriti viimasel ajal, kus töö end ammendama kipub, kuid ka nendest olen suutnud õigete tehnikatega välja tulla. Ühesõnaga, olen õppinud väga korralikku enesekontrolli ja oma tunnete jälgimist, vaatlemist ja lahti laskmist kasutama. Olen tutvunud nii tantra tehnikate kui joogaga ehk ka hingamisega end kontrolli all hoidma. Olen õppinud mina-sõnumitega oma tundeid väljendama, olen õppinud peegeldamisega teisest inimesest aru saama (kahju, et need teadmised alles nüüd on tulnud, võimalik, et asjad oleks teisiti läinud). Ainuke asi, mis mind vägisi depressiivsesse faasi kisub, on just läbisaamine temaga. Tänane vihahoog ja sõimamine mõjus mulle juba puhtfüüsiliselt väga halvasti, õhtuks olin väga kurnatud. Ma ei oska vihaga toime tulla, kuna seda tunnet esineb mul väga harva ja üldjuhul oskan ma sellega toime tulla- äkki on teil mõningaid häid soovitusi veel, kuidas vihaga või õigem oleks öelda, päris raevuga, toime tulla ?Tema muidugi küsib, miks tema arvamus mulle korda läheb - elasime 8 aastat koos- kuid mul on tunne et ta ajab selle segamini minu häiritusega. Mind häirib, kui keegi topib oma nina liigselt, ilma minult luba küsimata, minu isiklikku ellu. Isegi mu parim sõbranna ei tee seda nii palju.
Pärast tänast vestlust, kus meenutati minu minevikus tehtud vigu ning tema tehtud vead olid "ah, see on ju minevik", otsustasin et ma ei soovi temaga enam kontakti luua - kõik püüded inimlikku suhtlust alustada jooksevad liiva ja minu karikas on täis. Võibolla pöördun Teie poole liiga hilja, aga lapse pärast pean temaga veel suhtlema. Muidugi, tema vabandus, miks ta peab pidevalt kontrollima minu isiklikku elu, on see et kuidas ta saab usaldada mulle oma last kui ta ei tea mis elu ma elan - äkki ajan joodikute, narkarite ja kriminaalidega ringi. Samas tekitab minus samasugust usaldamatuse tunnet kui lähen oma lapsele järgi ning leian ta eest väga segamini elamisest, kus nõud lehkavad kraanikausis ja kõik asjad on igal pool pilla-palla. Kust ma võtan garantii, et laps ikka korralikult kolm korda päevas süüa saab jne. Tõsi, kui elasime koos, siis ei suutnud ka mina koristada, põdesin enesele teadmata SDJ-i, laktoosi- ja gluteenitalumatust. Praeguseks olen teinud korrektuurid oma dieedis ning eluviisides, olen palju energilisem ja võimekam ning ka minu elukaaslane on mulle väga positiivselt mõjunud, andes oma korralikkusega head eeskuju.
Pakkusin abi, et minu mamma võiks tal kord nädalas abiks käia koristamas, sellest keelduti. Saan temast aru, ta käib tööl ja hoolitseb lapse eest, aga kui jõud üle ei käi, siis võiks ju abi paluda ? Tema näol on tegu üsna raske isiksusega, nagu näha ei ole ta meie suhtest veel üle saanud, kuigi käisime mõnda aega ka paariterapeudi juures ning soovitasin tal ka sama psühholoogi poole pöörduda selle teemaga, kuna tegu oli väga asjaliku meesterahvaga. See soovitus saadeti ka muidugi pikalt. Kuidas edasi, kas peaksin pöörduma tema ema poole, et ta korra nädalas käiks tema poolt läbi, kui vaja, siis aitab kas koristada, süüa teha vm ? Praegu on laps taas nädalaks minu juures, veetsime koos toreda päeva mänguväljakul ja pirukaid küpsetades, kui vestlus tema isaga välja jätta. Palusin lapse isal tagasitoomise ajaks toad korda teha, kuna tal on praegu võimalik seda teha - kas see oli minu poolt liiga palju nõutud ? Mina enam ei oska siinkohal kuhugi edasi minna, vajadusel võin veel midagi juurde kõneleda kui midagi olulist kõnelemata jäi. Jah, olen teinud oma elus vigu, nagu suhte lõpetamise viis temaga - kuid kas ma pean tõesti seda terve oma elu kahetsema ? Minu poeg on mulle kõige olulisem, kui ta on isa juures, siis ma tavaliselt tulen sellega toime nii, et matan oma igatsuse tema järgi ära kuhugi sygavale, muidu lihtsalt ei oleks võimalik igapäevaselt toimida. Sellest tulenevalt ma võibolla ei helista või ei kirjuta lapse isale nii tihti kui tema seda ootab, millest tema muidugi järeldab et ma oma lapsest summagi ei hooli. Samas kui küsida, mis tegite, saan kõigest ühesõnalisi vastuseid ning pealegi ei tekita pinged lapse isaga mitte mingisugust soovi selle mehega kõnelda. Kõiges, milles mind süüdistatud on, olen omaks võtnud, ka selle et minu puudumise tõttu ei kõnele ta veel väga korralikult, hääldamisega on tal raskusi. Olen muidugi proovinud oma vigu parandada, ikka loen muinasjutte ja laulan regilaule ning räägin hästi palju igasugustest asjadest oma lapsega kui ta minuga on. Ma ei oska siit kuhugile minna, oma last tahan ma jätkuvalt näha, samas ei saa ma teha drastilist sammu ja last enda juurde võtta, kuna lapse isa ei ole sellega kindlasti päri.
Ette tänades, F
|
