Mul on 4-aastane poeg, keda kasvatan üksi. Lapse isaga läksime lahku lapse esimesel eluaastal, kuna ma ei suutnud leppida tema alkoholilembusega, narkootikumide tarvitamisega ja kasiinosõltuvusega (need tekkisid raseduse ajal, kui mees Eestis töötuks jäi ja seejärel Soome tööle läks. Võimalik, et olid juba varem, aga hästi varjatud, elasime koos 3 aastat). Meil oli palju tülisid, aga kuna tema arvates oli probleem minus, st kõik mehed ju napsutavad, teevad vahel kanepit või tarvitavad kokaiini ning satuvad mänguautomaatide taha, siis pigem arvas ta, et mul on talle liiga kõrged nõudmised ning muutmist vajan mina, mitte tema. Seega läksime lahku, sest kompromissi saavutada ei suutnud.
Lapse isa on terve lapse eluea jooksul töötanud Soomes ja satub Eesti korra kuu-kahe jooksul. Last armastab väga, vahel helistab ja kui Eesti tuleb, siis enamasti ikka külastab last. Siin on mul aga uus probleem - ta annab sageli lapsele lubadusi, et tuleb näiteks sel nädalavahetusel ja siis saavad kokku, aga tegelikult ei tule ja ei vasta ka kõnedele, kui laps minu telefonilt helistab. Laps on siis väga õnnetu, sest tavaliselt räägib terve vahepealse aja, mida issiga kokku saades teha plaanib. Tavaliselt on selliste mitte tulekute põhjuseks peod ja alkohol, siis ei võta lapse isa kõnesid vastu ja helistab tagasi, kui kaineks saanud. Vabandab lapse ja minu ees, ilmub siis kokkulepitud ajal kohale, kuid järgmisel korral kordub kõik jälle. Sisuliselt näeb laps isa korra kahe jooksul, 1-2 päeva. On olnud ka 3-kuulisi vahesid. Kuna sellele eelnevad iga nädal lubadused, et NÜÜD issi tuleb, kurnab see nii last, kes peab sageli pettuma, kui mind, kuna ma ei saa teha oma plaane ja pean alati valmis olema, et viimasel hetkel reageerida ja kõik ümber muuta. Ma olen rääkinud väga rahumeelselt, kuidas selline käitumine last ja mind mõjutab, olen karjunud ja hüsteeritsenud, olen vihahoos kõnedele mitte vastanud, kui ta lõpuks Eestis on. Ma ei oska enam kuidagi käituda, sest minu sees on lõputu kurbus, kui ma näen, kui väga laps oma isa ootab ja lõputu viha, kui isa endale sobival ajal lõpuks välja ilmub, sageli alkoholihaisudega ja pohmellis. Eestis vahetab ta sageli üürikortereid (makseraskused) ja nii ei ole tal lapsega koosolemiseks muud võimalust, kui jalutada õues või halvema ilmaga viibida minu ja lapse kodus. Mind see väga häirib, sest ma väga tunnen puudust OMA ajast, kuna oleme lapsega 24/7 koos (laps käib küll lasteaias, kuid on sageli haige ja mul ei ole tugivõrgustikku, kes vahel hoidmisega abiks oleks). Nii ma siis punnitan, et laps ja isa ikka koos saaks olla, need vähesed hetkedki, aga teen seda iseennast alla surudes, oma aega ja ruumi ohverdades ning lapse isa halba käitumist taludes. Olen palunud, et kui ta ei saa füüsiliselt lapse juurde tulla ja temaga sagedamini aega veeta, aitaks mind vähemalt lapsehoidja palkamisel, kes paar korda nädalas abiks käiks. Seni oleme elatisrahana saanud riikliku miinimuni ehk 160€ kuus, kuid ainuüksi lapse lasteaiamaks on üle 200€ (linna lasteaias ei ole kohta, käib eralasteaias), lisaks korteriüür, kommunaalid, toit ja lapse rõivad - tuleme hädavaevu ots-otsaga kokku ning elatisraha saame ebaregulaarselt - mõni kuu mitte midagi, siis 200€, siis jälle mitte midagi ja näiteks 300€. Mul on väga raske rahaasju planeerida, sest ei tea kunagi, kas elatisrahaga saan näiteks lasteaiaarve tasumisel arvestada või mitte.
Ühesõnaga, olen juba hullumas ja ei suuda lapse isaga seetõttu enam normaalselt suhelda. Väliselt olen küll rahulik, kuid sisemiselt keen ja kui keegi ei näe, nutan kuis jaksan. See on kestnud juba pea 4 aastat ning pigem jäävad külaskäigud Eesti aina harvemaks. Samas kui lapse isa Eestis on, lubab KINDLASTI juba järgmisel nädalavahetusel ka tulla, sest lapsega koos olla talle väga meeldib ja nad saavad väga hästi läbi.
Kuidas ma saaksin ennast kehtestada, kuidas ma saaksin selgeks teha, et pidevad katmata lubadused, väga harvad kohtumised lapsega, ebaregulaarselt laekuv elatisraha ja alkoholihaisudega lapse juurde ilmumine ning kohtumised minu kodus ei ole aktsepteeritavad? Olen seda aastate jooksul nii öelnud kui kirjutanud - rahulikult, viimse piirini aetuna nuttes, vihast karjudes, läbi mina-vormi ja mis siin salata, ka süüdistades, aga midagi ei muutu. Niimoodi ma aga enam ei jaksa.
See on tõesti keeruline olukord, ja eelkõige on kannatajaks laps, aga mõistagi ka teie. Ja taolisi olukordi ongi raske muuta. Alkohoolikust mees ei ole kahjuks võrdväärne partner - ta ei pea lubadusi, tema peale ei saa loota, ja tema peale pole ilmselt mõtet ka karjuda ega teda süüdistada. See lihtsalt ei toimi - nagu te isegi näete. Aga kuna laps vajab ja igatseb isa - ja isa on ju ikka isa, tähtis ja armas lapsele, ükskõik, milline ta ka ei oleks - siis ei saa isa lapse elust ka kuidagi eemaldada. Laps kurvastab, kui issi ei tule, teie olete samas olukorras ärritunud ja samas abitu midagi muutma.
Mis siis on teie võimuses?
Kindlasti saate toetada, kuulata ja mõista last, olla aktsepteeriv tema tunnete osas. Saate olla kannatlik ja rahulik ema, kes on alati kohal lapse jaoks, kui laps seda vajab. Saate mõelda sellele, kuidas luua enda ümber tugivõrgustikku, mis oleks vaja nii psühholoogilise toe saamiseks kui ka lihtsalt oma isikliku aja saamiseks, sest keegi ei jaksa olla hea ja kannatlik ema, kui seda peab olema 24/7.
Soovitan teil pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalosakonda, pidage nõu lastekaitsespetsialistiga. Teie kirjeldus olukorrast tundub mulle piisavalt problemaatiline, et kaaluda seadusliku kaitse saamist. See on väga raske olukord, milles te olete püüdnud toime tulla, ja pole ime, et lõpuks jõud raugeb. Lastekaitsespetsialistil on teadmised ja kogemused, et teid selles olukorras nõustada ja leevendust leida.
