Tere! Kirjutan oma loo vist vale kategooria alla, sest ei elanud oma endise noormehega koos, kuid loodan, et sellest pole suurt lugu.
Ülikooli esimestel kuudel astusin suhtesse ühe noormehega. See juhtus kiiresti -tuttavatest paarini jõudsime vaid nädalaga, aga kõik tundus väga õige... Tema oli mulle esimene, kuid mina talle päris mitmes. Kui olime umbes pool aastat koos olnud, ütles ta mulle, et ta on minus leidnud inimese, kellega ta tahab päriselt koos olla, mis oli tema kui tavaliselt püsimatu suhteinimese jaoks päris julge ütlemine.
Suhtes oli tõuse ja mõõnasid ning aeg-ajalt tundsin suurt ebakindlust. Olin ju kogenematu ja suhe või meesterahva tähelepanu oli minu jaoks väga võõras. Lisaks olen ma alati olnud üsna kinnine ja ei suutnud alati otse rääkida, mis mind häirib või närib ning see tekitas arusaamatusi ja probleeme. Olin ka väga madala enesehinnanguga ning ilmselgelt oli see asi, mis mu kaaslast kurnama hakkas. Noormees ütles mulle, et tavaliselt on ta suhetes igasugustele emotsionaalsetele draamadele käega löönud, kuid seekord tahab ta, et asi toimiks, et ta püüab tõesti meid koos hoida. Siis tulid aga uued pinged, tema astus üliõpilasorganisatsiooni, meil mõlemal algas sess ning teineteisega koosolemise jaoks ja oma asjade klaarimiseks jäi aega väheks. Suhe muutus kuidagi tuimaks, tundsin teineteisest kaugenemist ning muutusin aina rahutumaks. Me ei suutnud leida aega ja jõudu, et teineteisega korralikult rääkida ning pinged aina kasvasid. Vestlused läksid tõsisemaks, võtsime luubi alla tunded ja oma suhte tervikuna. Ma tundsin, et ma pole talle niivõrd oluline, kui olid talle tema eelmised partnerid ning sattusin enesematerdamise hoogudesse. Olematu enesehinnang pani mind ka tundma, et ma ei suuda talle piisavalt hea voodipartner olla, sest minul oli tunduvalt vähem kogemusi kui temal. Siitmaalt läksid asjad aina enam allamäge. Ühel hetkel ütles ta, et ei jõua enam. Et ta ei oska enam edasi minna ning arvab, et me peame lahku minema. Olime mõlemad emotsionaalselt kurnatud ning mäletan vaid valusamaid killukesi, nt kuidas ta mulle ütles, et ma romantiseerisin seda suhet üle....kuigi tegelikult oli ju tema see, kes minusse neid "romantikaalgeid" istutas. Kuigi üritasin veel meid päästa, olin taas enesekindluse leidnud ja mu enesehinnang oli järsult paranenud, juhtuski nii, et läksime lahku. Olime selleks hetkeks pea üheksa kuud koos olnud, mis olekski üks ta pikimaid suhteid olnud. Mingil hetkel ütles ta, et ta on oma varasemas suhetes alati väga suuri tundeid "tundnud", tegelikult aga neid ette kujutanud, kuid minuga olid need tunded tõelised, kuigi väiksemad. Segane jutt, eks ole. Lahkuminek oli mõlema jaoks ränk, ka tema, kes lõppu ise soovis, nuttis mu silme ees. Kuigi olime seadnud nii-öelda reegli, et pärast lahkuminekut on kõik, ei mingit füüsilist kontakti, ei suutnud me sellest kinni pidada ning sattusime veel nädala jooksul pärast lahkuminekut kolmel korral ühisesse voodisse (mõlemapoolsel nõusolekul), viimasel korral jäi ta minu juurde isegi terveks ööks ning ta tunnistas, et igatseb mind kohutavalt ja ei suuda uskuda, et me enam koos pole. Sel ööl olime justkui taas endised, oli olemas hellus, kaisushoidmine, tunded jne. Hommik oli aga raske ning sain aru, et see öö ei muutnud midagi. Edaspidi püüdsime kontakti vältida, kuid tuli ikka ette hetki, kus mina kokku varisesin ja tema mulle appi tõttas. Intiimsemaid kontakte enam ette ei tulnud, välja arvatud õhtu enne minu linnast lahkumist suveks. Jätsime hüvasti, ta põlvitas mu ette, hoidis mind kõvasti, tõotas, et ei taha mind kunagi unustada ning ei tahtnud mulle mitte kunagi haiget teha. Viimaks küsis ta, kas saaks mind veel viimast korda suudelda. Ühest suudlusest sai mitu ning asi hakkas millegi muu poole liikuma, kuid ta palus, et ma talle ei ütleks. Ütlesin, et ta peab minema ja ta läks. Järgmisel hommikul aitas ta mu bussijaama ning lahkudes kallistas pikalt ning suudles laubale.
Edaspidi toimus põgus suhtlus vaid interneti vahendusel. Ta oli küll öelnud, et on parem, kui me ei suhtle, kuid tema kujunes peamiseks suhtlejaks. Mingi aeg tuli suhtlusesse paus sisse, kuid grupivestluses Facebookis, kuhu on kõik meie ühised sõbrad kaasatud, hakkas ta minu sõnumitele aktiivselt reageerima ning otsis ka eraldi minuga suhtlust. Olin segaduses ning ei saanud aru, mida ta teeb. Oli ta ju ise öelnud, et on kergem üle saada ja lahti lasta, kui me ei suhtle. Olin niigi lahkuminekujärgsete tõusude ja mõõndae meelevallas ning see tekitas minus veel rohkem segaseid emotsioone. "Kannatasin" mõnda aega, vestlus oli kerge, semulik, kuid minu jaoks ebaloomulik...tundsin, et ta püüab pingutatult sõber olla, kuid ma ei olnud selleks valmis, sest mul on veel tunded. Paar päeva tagasi kirjutas ta aga, et ma muutsin ta naistemaitset igaveseks... ma läksin endast välja. Tundsin, et ta mängib minuga, üritab mulle vihjata, et on eluga edasi läinud, hõõrub mulle seda nina alla. Võtsin end kokku ja ütlesin talle, et lasku mul olla, kui endal elu nii heal järjel on, mina ei ole inimene, kellele oma uuest armuelust rääkida. Sain vabanduse ja selgituse, et ta ei rääkinud oma armuelust vaid sattus meeltesegadusse ja kirjutas pikemalt mõtlemata välja asja, mille üle ta viimasel ajal mõelnud oli. Ta tunnistas, et olin ikka veel viimane inimene, kellega ta olnud on ning ta on parajas segaduses. Ütles, et on kahevahel. Ühelt poolt tahab minuga koos olla, teiselt poolt ei julge, sest mis saab, kui ta mulle jälle haiget teeb. Ütlesin, et kui asjad on segased ning ta mind tagasi tahab, siis peab sellest rääkima, välja selgitama, mida üks või teine osapool tunneb ja mida ootab. Seejärel ei rääkinud ta minuga tükk aega (ööpäev) ning minu ülemõtleja loomus suutis selle ajaga genereerida kahtluse, et ta rääkis mulle seda "tahan sinuga koos olla" juttu vaid selleks, et mind voodisse saada. Igasugused naistefoorumid jms muidugi kinnitasid seda arvamust. Kui ta minuga jälle ühendust võttis, olin juba nii üles krutitud, et kargasin talle peaaegu turja ja käskisin minuga mängimise lõpetada. Noormees oli väga ehmunud ja ütles, et ta ei saa enam millestki aru. Ta tunnistas, et oli vahepeal "väikese" breakdowni ehk kokkuvarisemise üle elanud ja et ta ei oska enam midagi teha, kuidagi käituda. Ütles, et püüdleb mu poole, oli minuga suhtlust otsinud, aga ei teadnud millegipärast, kuidas... ilmselt seetõttu tundus asi minule nii ebaloomulik ja veider. Ta ütles ka, et ei taha seksi, polevat juba mitu nädalat selle järele vajadust tundnud...mis oli meile mõlemale üllatav, sest ta libiido on väga kõrge. Küsisin temalt otse, kas ta tahab minuga päriselt koos olla, tahan lihtsalt ausat vastust, jah või ei...ning ta vastas "jah"...kuid ta ei tea, miks või mida ta minust tahab ja seega ei julge enam ühtegi sammu minu suunas teha enne, kui ta midagi selgemaks saab. Ütles, et tahab end kokku võtta ja leida selgust, mida ta ometi tahab, aga ta on justkui avamerel, lained löövad pea kohal kokku ja ta rabeleb ja rapsib, et millestki kinni hoida ja kardab, et teeb mulle selle oma selgusetusega veel rohkem haiget. Tahab mulle läheneda, aga pole endas kindel. Tema lähim sõber rääkis, et ta (mu noormees) on suhetes alati selline olnud, ei tea, mida ta tahab ning kaotab pea. Kuid tean, et ma olen talle esimene eks, kelle poole ta nii-öelda tagasi vaadanud on ja kellele ta on tunnistanud, et pole veel üle saanud. Lubasin talle toeks olla, saatsin psühholoogilise nõustaja kontaktandmed, palusin ta parimal sõbral teda toetada jne... salamisi lootes, et kui kõik hästi läheb, saame jälle uuesti alustada. Ütlesin ka, et ehk peaks me kokku saama ja silmast-silma rääkima ning ta oli põhimõtteliselt nõus.
Olen palju tugevam ja kogenum inimene kui varem ja sellise inimesega on kergem ja kindlam suhet luua, kuid ausalt öeldes olen ma ise nüüd nii segadusse sattunud. Kogu see "jant" on mind nii väsitanud, mu emotsioone siia-sinna loopinud ja ma kardan, et kui tema jõuab endas selgusele ja mind kõhklusteta tagasi tahab, olen mina muutunud selleks pooleks, kes pole kindel, mida ta tahab. Kas sellised tõusud ja mõõnad on loomulikud? Kuidas peaksin säilitama stabiilsuse? Ma ei taha minema joosta, aga kardan, et upun samamoodi lainetesse nagu tema.
Põhiküsimus oleks vist paremini sõnastatud nii: kuidas olla talle olemas ja toeks ning teda mitte liialt survestada? Ma tean, et tal on palju aega vaja, kuid tunnen, et mida aeg edasi, seda rahutum ja närvilisem ma olen.
Soovite teada, kuidas oma endisele noormehele toeks olla, teda mitte liiga palju survestada. Teie suhe on olnud väga muutlik ja täis ootamatusi. Tänu kogemuste puudumisele olite te suhtes algul ebakindel, kuid hiljem on ebastabiilsemaks pooleks osutunud noormees. Selline olukord tekitab teis segadust.
Tõusud ja mõõnad on suhetes tõepoolest möödapääsmatud, kuid see, millisel hetkel need ebakõlad või ebakõlade ulatus ebanormaalseks osutub, sõltub põhiliselt vaid partnerite endi subjektiivsest hinnangust. Siiski, mulle tundub, et olete vägagi häiritud ja seega ei ole olukord normaalne. Lõppkokkuvõttes olete ka ise kahtlema hakanud, kas soovite jätkata. Olete väga hästi mõistnud ja seda ka noormehele teada andnud, et vajalik oleks üksteisega rääkida ja välja selgitada, mida üks või teine osapool tunneb ja mida ootab. Rääkimisest veelgi olulisem on kuulamine. Kuulamise puhul oleks hea hetkeks oma emotsioonid justkui kõrvale tõsta ja püüda tõesti mõista, mida teine öelda tahab. Selleks tuleks ka siis teada anda, et olete tema tundeid ja mõtteid mõistnud. Mõistmine ei pea alati tähendama, et te sama tunnete. Inimese tunne on väga individuaalne ja see ei saa olla õige ega vale. Teades, kuidas teine inimene tunneb, saame mõnikord teha kokkuleppeid, mis võimaldavad muutumist. Kõige olulisem on inimese jaoks teadmine, et teda on kuulatud, tõeliselt kuulatud ja seeläbi mõistetud. Lisaks võiks olla noormehele toetuseks, kui teie iseenda jaoks mõtlete selgeks, kas olete nõus ja tahate seda suhet uuesti alustada. Kas olete endiselt huvitatud? Kui olete, siis on ehk võimalik viia see suhe uuele tasandile, sest läbi on juba elatud üht ja teist. Kui te ise ei ole kindel suhte jätkamise osas, siis võib juhtuda, et teile tundub, et ükskõik, mida teine teeb, teeb ta ikkagi valesti. See on nagu lõks ja õnnetud on mõlemad. Peab siiski tunnistama, et paraku alati ratsionaalsed selgitused ja nõuanded, isegi rääkimine- kuulamine, ei toimi. On tihti olukordi, kus me saamegi toeks olla vaid oma olemasoluga või hoopis teist vabaks andes
Kui sellises emotsionaaalses pinges jääb siiski jõudu natuke laiema pildi jaoks, siis võiks proovida vaadata situatsiooni ka natuke teisiti, justkui natuke kaugemalt. Inimesed saavad kokku teatud põhjustel. Kirjast küll ei selgu teie vanust täpselt, kuid tõenäoliselt olete mõlemad 20ndate aastate alguses. Selleks ajaks on inimese isiksus juba suures osas väljakujunenud. Seda on mõjutanud geenid, kodune olukord, vanemate iseloom ja eriti vanematevahelised suhted, peres toimunud muutused ja vanemate poolt välistele sündmustele antavad hinnangud jms. Alateadlikult otsib inimene oma kõrvale mingit teatud tüüpi inimest. Sellised alateadlikud struktuurid on tihti halastamatud ja võib juhtuda, et alustades kolmandat või neljandat suhet, leiab inimene, et ootamatult on tema kõrvale sattunud jällegi partner, kes laseb enda eest kõik olulise teisel otsustada või osutub ta töönarkomaaniks või muudes asjades liialdajaks või ei talu eriti lähedust. Põhjus sellisele situatsioonile on väga lihtne. Kokku saades suhtleb meie teadvus partneri atraktiivse välise poolega, alateadvus aga hoiab pidevalt silma peal või õigemini öeldes tajub ka sügavamat pilti, inimese tegelikku olemust. Kuigi see on teie esimene suhe võiks ikkagi mõelda: Te olite üsna kogenematu selle suhte alguses, kuid nüüd soovite hoopis teie ise noormeest toetada. Kas selline teiste eest hoolt kandmine on ka teistes elusituatsioonides teile omane? Noormehel on olnud ka varasemaid lühikesi suhteid, mis on mingil põhjusel lõppenud. Ka praegu ei ole olukord kaugeltki mitte stabiilne ja kas võib eeldada, et väikeseid breakdown`e hakkab ette tulema veelgi Me saame mõjutada oma partnerit väga vähe või on see siis väga pikaajaline protsess ja toimub n.ö. nurkade mahalihvimise teel. Siin ja praegu on võimalik rääkida- kuulata ning selle põhjal teha kokkuleppeid nii, et mõlemad osapooled tunneksid, et nad on suhtes võrdselt nii saaja kui andja rollis.
Jah, Teil oli meie vanuste suhtes õigus. Mina olen 20, noormees 23. Tema peres on olnud segaseid aegu, tema vanemad ei ela juba pikka aega koos ning ta ise on mõnda aega täiesti üksi elanud, sest ema oli välismaal tööl. Minul on lapsepõlvest trauma, mistõttu on mul raske inimesi, eriti meesterahvaid usaldada. See kajastus aeg-ajalt ka meie suhtes, kuid kirjutan selle ka minu kogenematuse ja madala enesehinnangu arvele, sest pärast lahkuminekut, kui olin tugevamaks saanud, avastasin, et suudan teda lausa niipalju usaldada, et rääkisin talle sellestsamast traumast, millest keegi teine mu elus ei tea. Minu arvates sobisime me kokku, seda ütlesid mulle ka kõik meie ühised sõbrad. Ebavõrdne suhteajalugu oli aeg-ajalt muidugi häiriv ning see pani mind tundma, et olen suhetealal täielik võhik ja tema kui kogenud mehe jaoks ebapiisav (ta väitis vastupidist).
Olen selle suhte uuesti alustamisest huvitatud, kui ta suudab mulle pakkuda kindlustunde, et ta tahab tõesti just minuga koos olla. Hetkel panebki mind kõhklema väsimus ja suur emotsionaalne pinge sellest edasi-tagasi liikumisest ja tema ebakindlus. Mul on tunne, et kui ta mind päriselt tahaks, siis ma näeks intensiivset tegutsemist, rohkem tema initsiatiivi, mis tegelikult juba avaldus selles, et TEMA oli see, kes suhtlust otsis ja mulle tunnistas, et tahab minuga koos olla... kuid nüüdseks paistab see jälle taandunud olevat, ilmselt hirmutasin teda oma "turja kargamisega". Samas saan ma väga hästi aru, et tal on ilmselt mingisugune kriisiperiood, ta kirjeldas ju oma hetkeolukorda kui "avamerel olemist, lained käivad pea kohal kokku, püüan millestki kinni krabada", seega on ta parajas segaduses ja ta peab sellest enne välja tulema, kui saab mingi kindla otsuse teha. Jah, olen sellist tüüpi inimene, kes püüab lähedastele alati toeks olla ja nende eest hoolt kanda. Tema puhul ei oska öelda, kas igas suhtes või nende järel on neid breakdown'e ette tulnud, enda teada olen ainus eks, kelle poole ta on uuesti tagasi püüelda proovinud või kellega taasühinemise peale tõsisemalt mõelnud. Meie koosolemise ajal ei esinenud tal midagi breakdown'i-laadset, välja arvatud lahkuminekuaegne nutmine... ta ütles pidevalt, et on minuga õnnelik, ei taha minust ilma jääda jne. Paar nädalat enne lahkuminekut, kui meie suhe teemaks tuli, ütles ta, et see suhe on tema jaoks aus, spontaanne, kirglik ning stabiilne heas mõttes, mis sest, et meil on ka halvemaid päevi. Ta oli pigem mulle toeks, kui minul kooli- ja muude pingete tõttu lained pea kohal kokku lööma hakkasid ja seda juhtus päris tihti, eriti kevadepoole. Nüüd aga tunnen, et pean talle toeks olema, kuid ta tundub nüüd (pärast meie viimast vestlust, mis toimus laupäeval) endasse sulgunud olevat ja mul on raske kontakti saavutada. Võib-olla ei tohikski enne "torkida", kui ta ise jälle ühendust võtab? Tahan, et ta teeks eelkõige enda jaoks õige ja hea otsuse....
Kirjutate, et olete selle suhte uuesti alustamisest huvitatud, kui noormees suudab pakkuda kindlustunnet, et ta tahab just teiega koos olla. Kahjuks on nii, et te võite saada selgitusi ja lubadusi ja need võivad olla nii öelda vettpidavad või mitte, kuid kindlustunnet ei saa noormees teile pakkuda. See on teie sisemine tunne ja mõjutatud paljudest asjaoludest: see, kuidas te maailma tajute, kui usaldusväärsed on olnud teie varasemad suhted, kuidas te tõlgendate teiste, ka noormehe käitumist jne. Te saate vaid teha ise otsuse: jah, ma otsustan teda usaldada. Ma annan meile veel ühe võimaluse.
Kui te mõlemad otsustate siiski uuesti alustada, siis ühe võimalusena on luua hea algus selleks pereterapeuti külastades. Saaksite neutraalsel pinnal ja professionaali toel teha koos kokkuleppeid, kuidas edasi minna.
