Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: lahkuminek

Maris
Külaline
Postitatud 21.07.2013 kell 19:15
Tere,

Oleme olnud koos 8 aastat, neist 5 abielus. Peres on kasvamas kaks last. Mees on väga tööle pühendunud, omavaheline suhtlus ja seksuaalne läbikäimine oli nõrk, kuid probleeme ja tülisi polnud. Üritasin mehele läheneda kuid tema väitis, et on liiga väsinud ja pea töö mõtteid täis. Siis hakkas rääkima, et meil puuduvad ühised eesmärgid, pole enam siduvaid huvisi kuni ühel päeval tunnistas üles, et tal on tekkinud kõrvalsuhe, mis on kestnud kaks kuud. Tänaseks on mees kodust välja kolinud, küll mitte uue naise juurde, elab üksinda üürikorteris. Lapsi käib nii kaks korda nädalas vaatamas.
Oleme suhte teemal rääkinud, ütlesin, et olen suhte nimel nõus pingutama, rohkem tähelepanu pöörama aga tema vastas, et ta ei ole huvitatud. On näha, et ta on sügavalt armunud uude naisesse, saadab pidevalt sõnumeid talle.
Mida sellises olukorras teha? Kas tõesti on ainukeseks lahenduseks lahutus? Võib-olla rääkida mehega siis kui suurem armumine läbi? Kas abi oleks nõustamisest?
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 23.07.2013 kell 10:29
Küsite, et mida teha olukorras, kus kaheksa aastat kestnud suhe on katkenud-mees on loonud kõrvalsuhte ja välja kolinud omaette korterisse.
Kirjutate, et teie paarisuhe on olnud alati probleemideta (?), kuid emotsionaalselt ja seksuaalselt nõrk, nagu nimetate ise.
Tõesti, ei ole ühest ja ainuõiget viisi, milline peaks olema üks kooselu. Niipalju kui on paare, on erinevad ka nende elud. Paari moodustavad ju kaks erinevate iseloomude, omaduste, - ühesõnaga isiksustega poolt ja kooselu algusperiood (tutvumine-armumine-kirg) saadakse üle enamasti ilma erimeelsusteta, sest teineteist nähakse läbi roosade prillide ja teise kiiksud on pigem armsad. Suhte edenedes tekib koosellu harjumus, võimendub rutiin (töö, lapsed, kohustused) ja esmane kirg taandub, ning paratamatult hakatakse märkama ka partneri omadusi-hoiakuid-väärtusi, mis ei meeldi. Kui need erimeelsused kohe selgeks räägitakse, kui mõlemad on valmis koostööks, (lepitaks kokku oma pere reeglites) teineteise omaduste aktsepteerimiseks ja ka väikesteks muutusteks/tööks iseendaga - on suhte prognoos hea.
Kahjuks paljud paarid ei suhtle, ei räägi omavahel pinget tekitavaid asjaolusid lahti. Kas kartusest teisele haiget teha, või ise haiget saada, või lihtsalt olukorraga leppides, sest rasketest teemadest ei osata rääkida, ilma et need konfliktiks paisuksid... võimalusi on mitmeid- tulemuseks on aga tasapisi võõrandumine.
Siinkirjutaja ei saa ega oska teile vastata- kas ainsaks lahenduseks on lahutus. Kui teie mees on valmis koostööks ja mõistab teie valu, segadust ja soovi suhte heaks veel midagi ette võtta - soovitaks küll ühendust võtta paari - või pereterapeudiga (vaadake: www. pereteraapia.ee)
Isegi kui te kooselu ei jätku, ei saa olla nõus teie abikaasa poolt öelduga, et teil kahel ei ole ühiseid eesmärke, - aga teie ühised lapsed, nende suureks kasvatamine, teie kui lapsevanemate roll? Teemasid, mida teraapias arutada, on küll ja rohkemgi.
Kuidas te ise kõige toimuvaga hakkama saate? Julgustaksin teid igal juhul kontakteeruma nõustajaga, sest väljaspoolt saadav abi antud elusituatsioonis võiks olla teile toeks. Saaksite ventileerida oma tundeid ja saada selgust oma mõtetes ning vajadustes. Kui tunnete, et saate olukorra ja iseendaga paremini hakkama, võiks edasine töö jätkuda juba pereteraapia vormis.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!