Hakkame elukaaslasega lahku minema, vähemalt mina tegin sellise ettepaneku, tema ei taha sellest kuuldagi ja talle ilmselt ei jõua ka kohale, et ma mõtlesin seda tõsiselt. Lahkuminemise põhjus on, et me ei suuda midagi selgeks rääkida. Mulle tundub, et olen pingutavam pool, samas kui tema minu mõtetest-tunnetest ei hooli niipaljugi, et ta mind süüdistamata mind ära kuulaks. Võtan korduvalt üles teemasid, mis mind häirivad: temapoolne vasssimine ja varjamine (hakkas salaja uuesti suitsetama peale 7 aastat mittesuitsetamist, võtab võlgu, ilma, et minuga arutaks jne) lubadused, mida ta ei täida (vesteldes on kõigega nõus ja kinnitab, et leiab lahenduse, aga tegelikkuses ma võin seda ootama jäädagi), tema suhtumine, kui meil on probleeme (tema suhtumine on probleemide ignoreerimine ja isegi siis kui need puudutavad teda ennast, rääkimata kui minule on miski koormav), teineteisemõistmise puudumine meie suhtes. Asjade selgeks rääkimiseks tal endasõnul aega ei ole, ta pole nõus lahku minema, kuid keeldub asju arutamast, minule selline pidev seinaga rääkimine ja enda kuulamiseks aja mangumine on muutunud nagu surnud ringiks. Ta ei ole siiani olnud nõus koostama ka ühist pere-eelarvet, ehkki koos oleme olnud 10 a ja sellest perekond 2,5 a. Minu jaoks häirivaid asju on veelgi, nt oleme sõltuvad tema emast, kes on kamandaja-korraldaja ja oleme üürnikud temale kuuluvas korteris. Me elame siin küll vaid oma perega, aga ikkagi häirib see, et ämm on end paar korda koos oma teiste lastelastega end külla sokutanud ja vahel tuleb hommikul kell 8 läbi (alati vaid siis, kui ma olen üksi lapsega kodus, ta ei tule oma lapselapsega tegelema, vaid tuiskab korraks läbi), mehe arvates on see igati sobiv ja rääkida sel teemal pole mõtet, mina olen tema sõnul tänamatu ja südametu. Mees väidab, et ühiseks oma koduks meil raha ei ole (kuigi teenime kokku 2 eesti keskmist palka), kodu näib tema jaoks üldse viimane koht kuhu panustada. Ta hoolis minust vanasti väga palju, ei märganudki, kuidas see kõik muutus, mulle tundub tagantjärgi, et peale 1.lapse sündi. Ma ei ole end käest lasknud ja saavutasin sama kaalu, mis enne sünnitust, mees on alati väitnud, et ma olen tema jaoks ilusaim naine, sellest ei tundu asi olevat. Tundub, et ta vist ei ole lihtsalt pereinimese tüüpi, talle ei sobi teistega arvestamine ja endapoolne panustamine. Ma isegi ei tea, sest me ju ei räägi sellistest asjadest enam. Ühesõnaga tundub mulle, et sellel paarisuhtel ei saa olla tulevikku. Asja teeb raskemaks, et meil on 2-aastane laps ja kuu aja pärast on sündimas teine. Nüüd kardangi, kuidas see lastele võiks mõjuda, eriti vanemale. Me armastame oma lapsi väga ja laps on mõlemasse vanemasse väga kiindunud, samas just vanema lapse puhul on see kõik tema jaoks ju tohutu elumuutus, kui sunnib tita ja me uude kohta kolime ilma issita. Ma ei taha, et mu lapsed peaksid vanemate lahutuse üle elama ja ilma isata kasvama (külaskäigud pole minu arvates ikkagi see), samas ei taha ma elu lõpuni sellises suhtes õnnetu olla.
Tunnete, et olete lahkumineku äärel, teil on palju vastamata küsimusi. Ehk oleks mõistlik siiski püüda saada need vastused, ja võib ju ka olla, et osa vastuseid saavad olema pigem sellised, et on mõtet veel püüda. Igal juhul on vaja enne lahkuminekut uurida, kas on võimalik midagi suhte päästmiseks ette võtta, ehk on kusagil varjus ressurss, mida te praegu ei märka.
Suhte kooshoidmiseks, nagu ka lahkuminekuks on ikka vaja kaht inimest. Kui teil on küsimused, millel pole vastuseid, siis milline on teie osa selles? Äkki on vaja küsida teisti? Teisel ajal? Teises kohas? Äkki on ka mehelgi küsimusi, mida teie omakorda pole märganud?
Mis on see, millega mees rahul pole? Suhtes juhtunu eest vastutavad nii mees kui ka naine, suhte tasakaal ja rahulolu selles sünnib kahe koostööna, tasakaalutus ja rahulolematus on samuti kahe inimese loodud.
Probleemid ja kriisiajad kuuluvad ikka elu ja suhete juurde. Küsimus on vaid selles, kas jagub tarkust ja kannatlikkust oma probleemidega tegeleda. Võib muidugi otsustada kooselu lõpetada, ent tõsiasi on see, et kõik need probleemid, mille raskust tunnetate praegu, on peagi kohal ka uues suhtes.
Kui tunnete, et tahate vähemalt proovida oma suhtega tööd teha, siis võiks esimene samm olla võtta aega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks-kuulamiseks. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine võib tuua selgust. Vastastikkune süüdistamine tekitab vaid suuremaid seinu teie vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida te kumbki oma suhtest mõtlete, mida tunnete, mida vajate, mida olete valmis senisest teisti tegema, et asjad muutuksid.
Ei ole võimalik ajaratast tagasi keerata, et kõik oleks „nagu enne esimese lapse sündi“. Seda ei tule, sest te kumbki pole enam need, kes olite kohtudes. Kuid kindlasti on võimalus täiskasvanulikul moel arutada olukorda, ja see võib viia läheduse taastamisele, kui kumbki pool seda soovib. Ühised lapsed on ju samuti väärt tervet peret, aga lisaks armastavale isale-emale peaksite olema ka piisavalt hästi toimiv paar.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna, sest need tekitavad pinget suhtesse, nõuavad kohanemist ja ümberharjumist. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan – seda teate teie, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk teie paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokkulepped sõlmida. Kui tunnete, et soovite siiski oma suhet uurida, kuid ei saa sellega kahekesi toime, soovitan pöörduda pereterapeudi poole, sest tema töö ongi raskete vestluste juhtimine.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
