Olen olnud oma mehega koos üle 8 aasta. Juba suhte alguses oli meil palju probleeme. Mees pettis mind (üks öö) teisega ning olles ise sellel ajal teismeline ei osanud oma probleemiga kuidagi toime tulla - polnud kohta kuhu minna ning olin sunnitud temaga koos olema (sõin rahusteid, et magada). Saime oma esimesest suurest probleemist jagu ja olen õnnelik, et see nii läks. Hoolimata pettumustundest armastasin teda ikka väga. Ka edasi polnud lihtne, sest ikka juhtus, et tegime teineteisele haiget - küll leidis tema hetkeks endale silmarõõmu ja ka mina. Käisime tihti lahku ja siis jälle kokku. Pärast 4 aastat koos läbielamisi jäin rasedaks. Mees arvas küll kohe, et meil on nii palju probleeme, et kuidas me ikka lapse saame - panin endale abordi aja. Kuid päev enne arstiaega ütles mees, et olgu jätame lapse ikka alles, küll me toime tuleme. Olin üliõnnelik, rohkemat poleks ma elusees unistada: "ma saan emaks!". Raseduse ajal oli kõik tore. Mina olin rahulik ja oma mehele täpselt see naine keda ta alati on tahtnud: olin kodus hea perenaine, lubasin mehel pidudel käia ning rahuldasin iga hetk teda kui ta seda soovis. Siis aga sündis laps. Laps oli närviline ning närvikavalt ebastabiilne- nuttis ööd ja päevad ning ma ei osanud mitte midagi teha. Kui mehe käes laps nutma hakkas, siis andis tema kohe lapse mulle, ise öeldes "võta, ma ei oska temaga midagi teha." Olin depressioonis ning ei osanud kusagilt ka abi otsida. Mees elas ikka edasi sama elu - käis pidudel, kutsus sõpru külla. Tundsin, et olen oma murega üksi. Kui sõbrad küsisid, et kuidas sul on ja julgesin vastata, et raske, kuna laps on närviline ning nutab koguaeg. Siis ütles mees kohe "mida sa räägid? kõik on ju ok." Ma ei tea mida tema selle "ok" all mõtles...
Nüüd on laps kohe-kohe neli. Meil oli plaanis teist last teha. Kõik oli näiliselt nagu hästi - mina õnnelik, sest olen koos mehega, keda armastan. Nääklen küll palju, ning on palju-palju asju, mis mulle ei tema ega meie suhte juures ei meeldi, kuid olen temaga koos ja selle üle väga õnnelik, et mul on kõrval nii paljude vigadega kuid ometigi hea mees. Kuid nüüd leidis tema, et ta soovib minust lahus olla. Suhtleb uue naisterahvaga. Viimased nädalad on olnud minu jaoks põrgu. Mees käib teisega jalutamas, kinos, õhtusöögil, merel ja sõidab naise pärast teise Eesti otsa. Mees ei saa aru, miks mina endast väljas olen, sest tema arvates ei ole ta midagi teinud ju. Nüüd kui küsin temalt, et mis toimub, siis leiab tema, et peaks ikka vanu asju meelde tuletama ja kookima nendes asjades, mida mina kunagi valesti olen teinud või öelnud. Jah, ma ei ole ise kunagi mingisugune inglike olnud ja olen tallegi haiget teinud kuid me oleme sellest kõigest välja tulnud ning teineteisele selgeks teinud, et me oleme üksteisele ikka need õiged nind vajame teineteist. PRaeguseks olen mehe kodust välja visanud ning elan nüüd lapsega kahekesi. Uus roll on minu jaoks raske, ning laps ei saa aru, miks emme koguaeg nutab. Ei ole ka talle kerge see olukord. Nüüd tuleb välja, et mees tegelikult siiski sooviks minuga koos olla, kuid leiab, et meie vahel on liiga palju halbu asju juhtunud ning olnut unustada on keeruline kui mitte võimatu.
Ma tean, et teda unustada on raske ja tegelikult ma ei tahagi seda. Oleksin valmis ükskõik milleks, et meie suhet saaks alustada täiesti nullist ilma igasuguste minevikus sobratud probleemideta. Armastan seda meest ja olen valmis kasvõi Maailma lõppu tema pärast minema, missest et ometi on tema see, kes on mulle kõige rohkem hingevalu valmistanud.
PS! Ilmselt meie suurimaks probleemiks ning tüliallikaks on see, et mul on emotsionaalselt raske töö, laps on nõudlik ning tänu sellele olen mina õhtuti vägaväga väsinud ning puudub peaaegu igasugune huvi seksuaalse läheduse vastu, mida mees aga vägaväga soovib.
Kas sellist suhet on veel võimalik kuidagi päästa? Kuidas vabaneda nendest ebameeldivatest mälestustest, mis meie suhet rikuvad? Kas on võimalik kõik mehe juures häirivad tegurid muuta headeks ja meeldivateks teguriteks? Kas kirge ühe mehe vastu on võimalik taastada? Kas on üldse võimalik midagi nullist alustada?
Palun aidake mind ja meie suhet! Ma ei taha kaotada inimest, kes on siin maailmas mulle nii tähtis ja vajalik!
Ma saan aru, et teil on oma mehe ja lapse isaga juba päris pikk suhe. Olete kogenud erinevaid probleeme, kuid siiski leidnud võimaluse elada koos ja kasvatada ühist last. Olete mõistnud, et vajate teineteist ning hoolimata mehe vigadest ja puudustest olete olnud õnnelik tema olemasolu üle. Kirjutate, et peale lapse sündi on teil lapse ja töö tõttu energiat vähemaks jäänud ning puudub seksuaalse läheduse vajadus. Peres on tõepoolest mehel ja naisel kaks suhtetasandit – paarisuhe ja vanemlik suhe. Paarisuhe hoiab pere koos ja vanemlik suhe aitab laste eest hoolitseda. Ideaalis võiks panustada mõlemale suhtele, sest kui suhet toita ja sellesse panustada, siis see tugevneb ja hakkab veelgi rohkem toetust ja rõõmu pakkuma.
Teie kirja lugedes võib oletada, et teie mees on vähem vanemlikul tasandil ja igatseb rohkem paarisuhet ning teie olete peamiselt vanemlikul tasandil ega jaksa paarisuhtesse panustada. Teie mees on leidnud naise, kellega aega veeta ja teie olete jäänud lapsega koju. Kui te mõlemad olete huvitatud, et teie suhe saaks uuesti toimima hakata, siis oleks hea uurida, kuidas teie suhtemustrid just selliks on kujunenud. Selleks on hea kasutada pereterapeudi abi, kes aitaks teadvustada teie mustreid ja leida koos võimalusi, kuidas saaksite tugevdada oma paarisuhet ja kuidas parimal viisil jagada vanemlikku rolli.
Selleks, et teil oleks energiat, mida oma mehega jagada, peate te mõistma oma vajadusi. Kuidas te saaksite oma elu nii organiseerida, et teil jääks energiat alles ka mehe jaoks? Kelle abi vajate? Lapse kasvatamisel on oluline luua endale suhetevõrgustik, kes saaksid teid lapsehoidmisel aidata. Kui otsite endale abilisi, siis saate olla rohkem olemas oma mehe jaoks ja teha koos neid asju, mis teile mõlemale rõõmu valmistavad. Emana on väga oluline võtta abi vastu, et jaksaksite olla mitte ainult ema oma lapsele, vaid ka naine oma mehele. Saan aru, et see on see, mida tegelikult ju tahate, kuna ütlete, et see mees on teie jaoks tähtis ja vajalik.
Ma ei saanud täpselt aru, kas te olete depressioonile saanud ravi? Kui te ei ole depressiooniga tegelenud, siis kindlasti soovitan seda ka. Depressioon on haigus ja see ei pruugi ise üle minna. Vahel on vaja ravimeid kasutada, kuid kindlasti oleks vaja tegeleda ka depressiooni psühholoogiliste põhjustega ja konsulteerida mõne spetsialistiga (pereterapeut, psühholoog). Depressiooni korral on raske hoida head suhet, sest energiat on väga vähe ja meeleolu pidevalt väga madal.
Mida rohkem hoolitsete enda ja oma vajaduste eest, seda kergem on teil head suhet luua oma lähedastega. Ka närvilistele lastele mõjub rahustavalt, kui ema oma vajaduste eest hoolitseb. Mida rohkem oskate enda tassi täita, seda rohkem on teil oma lähedastele anda. Suhte päästmiseks on vaja muidugi kahte inimest. Kui te mõlemad seda tahate ja olete valmis teineteist mõistma ja vajadusel ka abi vastu võtma, siis on võimalik ka valusatest teemadest läbi minna ning suhet uuest kohast jätkata. Pole võimalik teha nägu, et kõike juhtunut pole olnud, kuid on võimalik sellega oma südames leppida. See ei pruugi olla lihtne, kuid see on hea tahtmise korral võimalik. Nääklemise ja kritiseerimise asemel on oluline väljendada oma vajadusi ja püüda mõista ning sõnastada teise omi.
