Soovin oma mure jagada.
Pärast mu 8kuud vana poja sündi on mu naisel tõsine sünnitus järgne depressioon. Elame minu vanemate juures. Ühes toas kolmekesti, kuna teise korterisse kolimisega läheb veel aega. See on meile mõlemale jubedalt vastukarva, eriti mu naisele.Ma armastan oma naist ja last meeletult. Naine on pidevalt masenduses, üle päeva on minupeale vihane. Ma üritan igate pidi talle toeks olla kuid enamus asju mis ma teen,teen valesti ja see ajab teda närvi. Tunnistan, et mul on probleeme mäluga. Unustan asju. Teen asju aeglaselt. Ei mõtle asju korralikult läbi enne kui teen. Olen teadlik oma vigadest. Kuid mitte meelega. Tahan ,et tal oleks hea kuid tunnen ,et ei tule talle meelejärele olemisega toime. Tülide käigus on ta öelnud mulle jubedaid asju mis lõhestavad mu südame. Näiteks ,et ma olen halb isa, ma olen loll ja me oleme koos vaid lapse pärast. Ma pole piisavalt mees. Teine kord kui tal tuju on parem ütleb ,et ta armastab mind.
Tean ,et olen ise süüdi paljudes asjades kuid tunnen ,et ta reageerib väga üle. Kardan oma perest ilma jääda.
See on rohkem nagu pihtimus kui abipalve.
Peale lapse sündi on teie peres suhted abikaasaga muutunud pingelisteks ning arvate, et tegu võib olla rasedusjärgse depressiooniga, kuna naine on masenduses, närviline ja teie vastu vihane.
Naise biokeemiline struktuur on peale lapse sündi allutatud massiivsetele muudatustele ja koormustele. Kui juurde tulevad täiendavalt koormavad faktorid – ükskõik, kas jutt on psüühilisest stressist (kohanemine lapsega; elu vanemate juures kitsastes tingimustes) või välistest raskustest, mis on seotud elustiili muudatustega (tunne, et ei olda enam oma elu peremees, kõik keerleb vaid beebi ümber) – võib see viia ajutise aju biokeemiliste protsesside muudatusteni, mis muidu vastutavad naise emotsionaalse tasakaalu eest. Selle tagajärjel võib välja kujuneda sünnitusjärgne depressioon.
Sünnitusjärgset depressiooni põevad erinevatel andmetel 10-25 % kõigist sünnitanud naistest,
mida iseloomustavad ennastsüüdistavad mõtted, ärevus ja paanikatunne, pisarate valamine, masendustunne, jõuetus, ärrituvus ja mõnikord unehäired.
Emad on murelikud, kardavad ja kõik ümberringi tundub koormav, neil võib hirm olla üksi. Sünnitusjärgses depressioonis emad võivad tõmbuda tagasi sotsiaalsetest kontaktidest ja esineb lootusetus tuleviku suhtes. Paljud emad varjavad oma tundeid, tundes süüd.
On tehtud uurimusi ka värsketest isadest. Nii näiteks oli meestel, kellel partner põdes sünnitusjärgset depressiooni, lausa 2,5 korda kõrgem risk ka ise depressiooni langeda. Seda peetakse väga oluliseks avastuseks, sest seni on arvatud, et ema depressiooni korral peaks isa olema see, kes nö juhtimise üle võtab.
Kõige rohkem kannatab vanemate sünnitisjärgse depressiooni tõttu siiski laps. Kõik uuringud on näidanud üheselt, et depressiooni käes kannatavate emade lastel oli probleeme emotsionaalses ja tunnetuslikus arengus.
Kuna depressioonis naine ei ole võimeline vastama oma lapse emotsionaalsetele ja füüsilistele vajadustele (depressioonis emad võivad kogeda mittemeeldimise, ükskõiksuse ja isegi negatiivseid tundeid oma lapse suhtes), on oht, et ema võib käituda ennast ja last kahjustavalt.
Sünnitusjärgsel depressioonil on pikaaegne mõju lapse arengule. Lapse kognitiivsed
oskused, keeleline areng, tähelepanuvõime ja mõned sotsiaalsed oskused on mõjutatud ema depressioonist. Lapsel kujuneb sellises olukorras sagedamini välja käitumis- ja tähelepanuhäireid ning nende sotsiaalne ja kognitiivne areng võib olla pidurdunud kuni neljanda eluaastani või ka kauem.
Kõike eelpoolkirjutatut arvesse võttes on olukord teie peres tõsine ja vajab kiiret muutust, sekkumist. Kuigi kirjutate, et tegu rohkem pihtimuse kui abipalvega- soovitan siiski tungivalt otsida abi väljaspoolt, spetsialistidelt. Tunnustada tuleb teie julgust ja vastutusevõttu, et kirjutasite- see näitab teie küpsust, alati ei olegi võimalik kõikide muredega üksi toime tulla.
Võimalusi on mitmeid, näiteks võib pöörduda murega perearsti poole; Eestis on spetsiaalselt raseduskriisidega tegelev SA Väärtustades Elu, vaadake: http://www.rasedus.ee/noustamine/raseduskriisi_noustamine - sealt on võimalik saada tasuta telefoninõustamist, perearsti saatekirjaga ka tasuta teraapiat; vajadusel pöörduda psühhiaatri vastuvõtule- kui tegu on depressiooniga, tuleb seda ravida, vastasel juhul muutub see krooniliseks. Depressiooni ravis annab parima tulemusi ravimitega ravi koos teraapiaga.
