Meil on mitu kuud olnud juba kodus olukord,et mina olen koguaeg lapsega üksi.Eile sai minu mõõt täis.Hommikul läheb mees tööle,mina olen titaga pika päeva üksi kodus,kuna elame maakohas,pole mul siin kuhugi minna ega kellegagi suhelda.Ainus koht on kohalik külapood,kuid halbade ilmadega ei võta ka seda teekonda ettte,vankriga jalutda on raske,sest on väga libe ja maakohas loomulikult mingit koristust-hooldust ei toimu.Õhtuks teen mehele korraliku söögi ja ootan teda koju.Tema tuleb ,sööb kiiruga ja ütleb,et on väsinud ja viskab magamistuppa pikali,peagi juba norskab.Olen terve õhtu üksi,tegelen lapsega ja vaatan tv-d,siis kusagil poole11 tõuseb mees üles,sööb veel ja hakkab filme vaatama.Mina aga olen väsinud ja tahaks siis juba magada.Vaatab nii poole 2-ni,kolmeni,nädalalõppudel poole5-ni.Ja mina olen aina üksi-päeval kodus,õhtul ja ka öösel voodis.Eile õhtul ütlesin talle,et ma pole sellise eluga nõus,ta oli solvunud,lausa vihastas ja ütles,et tema ei saavat minu kõrval magada,sest mina norskan.See on tõsi,aga olen norsanud kogu aeg ja ta teadis seda juba ammmu enne,kui hakkasime koos elama,samuti norskab tema ise.Siis teatas tema,et hakkab hoopis teises toas magama,kui mina teda rahule ei jäta ja tema tahab filme vaadata.Ütlesin,et teise tuppa ta ei lähe,mina sellise eluga ei lepi.Siis oli tige,pani teleka kinni,tuli voodi,ronis oma poolele ja jäi tigedalt magama,norskas nagu loom,ma ei saanud kaua und.Ma ei tea,kuidas seda teemat õhtul üles võtta.
süüdistused ikka ei aita. Loomulik, et ajab karvad turri ja hakkab vastu. Endale ju ka ei meeldi kui keegi peale lendab. Püüa süüdistusi vältida ja arutage koos, mis võiks olla lahenduseks. Järsku saad mõne päeva nädalas kutsuda endale mõneks tunniks lapsehoidja, et saaksid ise väljas käia. minul käib ema kord nädalas last hoidmas, ca 3h. Selle ajaga saan sõbrannal külas käia või juuksuris. Aeg iseendale väga vajalik. Lepi mehega nt kokku, et võtate koos midagi ette vmt. Mehed ei kanna süüdistusi, lähene teise nurga alt.
Aga äkki... Uneuuringute keskuses tegeletakse norskamisega. See ei ole nalja asi, sest hingamistakistus öösel põhjustab hapnikupuudust ja tekitab pidevat rahulolematust ja väsimust. Kuid see ei ole ilmselt teie peamine põhjus. Ma arvan, et mees on tööst väga väsinud ja kuna meestel ei ole kombeks haliseda, siis väljendub see sellisel moel. Katsu teda üllatada oma hea tuju ja hellusega. Headus tapab ükskõiksuse.
Mul on koguaeg hea tuju,ma ei nääguta kunagi mehe kallal,me polegi tülitsenud peaaegu,see eilne öö oli vist esimene kord,kui oli riid.Mul pole kedagi kutsuda last hoidma,minu ema elab väga kaugel ,Saaremaal,mehe ema on invaliid ja hooldekodus.Vahel kutsun ema siia,et oleks mulle seltsiks,kuid ema ei taha eriti tulla,sest tal on siin igav ja liikumispuudus,sest siin pole kusagil käia-olla.Muidugi ta armastab väikest poissi,tema ainus lapselaps.Mõtlesin,et sõidan võibolla ema juurde nädalaks lapsega.Just praegu mees helistas,oli normaalne,nagu poleks midagi juhtunud,võibolla ei hakkaksi seda teemat õhtul puudutama.Kevadel plaanime sõita reisile koos sõpradega,tegelikult on see juba otsustatud ja sõit broneeritud.
kaua sul on veel vaja kodus istuda. Kui vana laps on? Kas seal kandis tööd on? Ilmselt lahendab selle probleemi pikas perspektiivis ikka see, kui saad tööle või kusagile välja. Kas seal läheduses tõesti ei ole mingit a la kudumisringi või tantsklubi. Otsi veel. Sinu pinge on ju täiesti arusaadav. Sellega võib hulluks minna
Tere!
See olukord,mida kirjeldate, on noorte emade üks raskeimaid perioode. Muutused elus põhjustavad alati kohanemise stressi.
Veel raskemaks teeb selle olukorra see, kui abikaasa on lapsega tegelemise suhtes eemalhoidev, sest on töölt tulles lihtsalt väsinud. Õhtuks olete väsinud mõlemad. Kumbki ei näe teise tegemisi päeval. Nii võibki kujuneda mõlemal eelarvamuslik hoiak teise suhtes nagu polekski teine päeval teinud midagi sellist, mis väsitaks.
Probleemseks on muutunud Teie suhted.
Mida teha?
Eelkõige on vajalik anda endast mina-sõnumite kaudu teada, mis Teile abikaasa käitumise juures on vastuvõetamatu ja mis tundeid see Teis tekitab ning miks see on Teile nii oluline.
Mõelge, mis Teid abikaasa käitumise juures kõige enam ärritab: on see abikaasa osavõtmatus lapse kasvatamise suhtes?
On see Teie iseenda väsimus ja kurnatus ning rutiin, et ei saa kodust välja?
Miks abikaasa vihastub, kui olete oma rahulolematust väljendanud?
Võimalik, et olete abikaasaga sellel teemal rääkinud süüdistavas, käskivas väljenduses, mis teda vihastab. Suhtlemine toimub siis emotsiooni tasandil. Tegelik olukorra lahendus jääb aga olemata.
Et Teie suhe paraneks, on vajalik teineteise mõistmine, et tegelikult on teil mõlemal raske.
Näit.: "Ma saan aru, et sa oled töölt tulles väsinud ja see jutt ärritab sind".
Jne.
Enne probleemi lahenduseni jõudmist on vajalik nn tunnete temperatuuri alandamine.
Tunded ei ole valed ega õiged. Tunne on lihtsalt tunne. Ärge kartke oma tundeid väljendada.
Miski ei ole muutunud.Ma ei saa oma mehega tõsiselt rääkidagi,ta kas viskab nalja vastu või muutub närviliseks ja viib jutu mujale.Meil on päevakorras uue korteri ost ja kolimine Tallinna,see on minu tahe ja nõudmine.Olen linnast pärit ja ei suuda enam leppida selle külaeluga.Tegelikult on temagi tallinnlane,kuid ta tahab maal elada.Olen püüdnud tema käest küsida,et millist korterit ja kuhu ta sooviks.Tema soovib maja Nõmmele ja ei mingit korterit,kuid minu soov on korter kas Kadriorus,vanalinnas või äärmisel juhul kesklinnas.Mitte mingil juhul äärelinnas.Raha on nii,et saaks veidi validagi,olen saamas suuremat summat ühe kinnisvara müügist.Meil on lisaks meie praegusele korterile veel maakodu Viljndimaal,minu mehe maja,päranduseks saadud.Olen püüdnud mehele selgitada,et kahe maja hooldus ja ülalpidamine käiks meile üle jõu ja nagunii olme suved maal.Olen vaadanud internetist korterite kuulutusi,kutsunud teda,et tule ka ja vaata ja ütle oma arvamus,kuid ta ei taha,ei pidavat huvitama.Nüüd ajab ta mingit jonni,et tema linna ei tule ja jääb siia maale edasi.Ma ei saa aru,kas see on nali,minu narrimine või tõsine jutt.Tal on amet,millega teeniks linnas vähemalt kaks korda suurema palga.Minul on siin maakohas väga hea töökoht,tööandja kutsus mind just eile,et tuleksin asendama,kuid kahjuks pole see võimalik,sest laps on alles 6-kuune.Saaksin sarnase töö ka Tallinnas,minu tööandja oleks nõus mind soovitama ja mulle uue koha leidma oma tutvuste kaudu.Aga ma ei saa sellest oma mehega rääkida,sest ta keerab kõik naljaks ja siis lõpetab jutu.Tean,et olen domineeriv ja ennast pealesuruv inimene,kuid keegi peab ju peres püksid oma jalga tõmbama,kui mees seda ei tee.Samas olen rahulolematu oma praeguse eluga ja mul oleks raha ja võimalust seda muuta,kuid ei tahaks selle eest maksta lahutamise hinda.No mida küll teha?Ma hoolin oma mehest väga.Ma ei mõista milles on tema probleem,sest pole meil ei rahaprobleeme,reisime palju,kõik on olemas,mitte midagi pole vaja muretseda ja kõige jaoks on alati raha.
kuidagi väga vastuoluline on loetud jutt: on töökoht, samas on igav, on võimalus reisida ja reisitakse, samas on igav, on sõbrad, kellega reisitakse, ikka igav. Ja raha puudus pole probleemiks.
mina palkaksin mõneks ajaks nädalas või päevaks lapsehoidja, sõidaksin linna, otsiksin üles vanad sõbrannad, käiksin teatris, kontserdil vm. Tundub, et kodus on internett, see avardab maailma, noore inimesena võiksid näiteks võõrkeelt juurde õppida.
ilmselt jäi teil enne abiellumist ja lapse sündi olulises kokku leppimata, näiteks selles, kus hakata tulevikus elama ja kuidas tita sündimisel tekkinud muutustaga toime tulla. olin sama rumal 30 aastat tagasi, aga siis puudusid igasugused eneseabiraamatud ja loengud. kõik tuli endal avastada. Küünilise naistefoorumi sõnadega tahaksin küsida: kas laps oli ikka teie ühiselt planeeritud projekt? ootan järge.
Võibolla oli minu jutt tõesti segane.Töökoht on mul olemas,kuid pooleaastase lapse kõrvalt pole mul kuidagi võimalik töööl hakata käima.Töökoht on selline,mis on väga pingeline ja kinnine töö,pole võimalik minna varem ära,pigem on tööpäevad pikemad.Väikese lapse kõrvalt on seda tööd teha võimatu,olen plaaninud olla kodus kindlasti 2 aastat,sest nii väikesele hoidja leidmine on äärmiselt probleemne ja maakohas sõime või päevast lastehoidu lihtsalt pole,lasteaed võtab alates 3a.Sõbrad on kahjuks kõik kaugel ja siin praeguses elukohas pole leidnud kedagi,ka on aastaid juba omajagu-41,selles vanuses ei võtagi nii kergesti võõraid omaks.Minu ema tuleb last hoidma,kui mul on hädasti vaja kuhugi minna,kuid eaka inimesena,75a,ei ole ta enam suuteline last pikki päevi hoidma,ta väsib,ta ei saa laps süles trepist alla õue,kuna kardab komistada.Kodus Saaremaal on meil suhkruhaige isa,kes vajab hoolt ja nii ei taha ema pikalt ära olla.Tegelikke probleeme aga valmistab mulle minu mees,sest ma ei saa aru,miks ta nii käitub,ta ise ei selgita mulle midagi,ma ei saa aru,mis tal on puudu?Ta ei ole mulle kunagi öelnud,et ta ei soovi lapsi,ta isegi räägib teisest lapsest.Ta tegi mulle koguni abielu ettepaneku,kui jäin last ootama ja käisime registreerimas.Viimased 3-4 kuud on ta olnud lihtsalt võimatu.Ja suhtlemise puudus ajab jälle mind hulluks.Eile õhtul jälle tuli koju,sõi kere täis ja läks magamistuppa ristsõnu lahendama,üsna varsti norskas,mina olin õhtu otsa haige lapsega üksi,pesin teda,keetsin söögi,toitsin,andsin rohud,panin magama.Tema tõusis pool 10 üles,keeras teleka teise kanali peale ja hakkas filmi vaatama.Mina seda vaadata ei tahtnud ja läksin magama,tema tuli vist 3-e paiku.Kas see on normaalne elu?Laupäevad-pühapäevad on ta liimitud tv taha.Võib-olla on tal keskea kriis?Minu pere(ema ja õde) arvab,et peaksin kolima tagasi linna,sest nii saaksin inimeste sekka ja linnas on rohkem võimalusi lastesõime või hoidja leidmisel.Aga mees ei taha sellest midagi kuulda.Mul ei ole igav,tööd on küllalt mida teha,mind piinab ÜKSINUDUS.
