Põhjus, miks ma siia kirjutan on isiklik. Olen mõelnud, et nõusamine on viimane asi minu murede lahendamisel ja nüüd see siis ongi käes. Nimelt elan koos elukaaslasega juba pea 6 aastat ning meil on ühine laps. Probleem seisneb selles, et minu elukaaslane alates lapse sünnist ei oska arvestada ei minu ega lapse vajadustega, esikohal on alati elukaaslase vajadused. Elukaaslane on ise ka väitnud, et on väga kange iseloomuga inimene, aga ta unustab selle alati ära kui on mulle juba hingeliselt haiget teinud. Enda muredest ja probleemidest me omavahael rääkida ei saa kuna elukaaslane ainult noogutab või ütleb, et ei ole mõtet rääkida ja mõne aja pärast on ta juba uksest välja kõndinud. Kui olen üritanud hingelt kõik ära rääkida, mis mind tema juures häirib ja mida võiksime muuta, et omavahel paremini suheldud saaksime, siis ütleb, et vingun ja olengi jälle mina tekitatud tülis süüdi. Minu elukaaslase ideaal suhe näeks välja selline, kus mina ei tohiks küsida, kus tema käib ja kellega ning millal läheb või tuleb. Ta ei ole väitnud ka seda, et me lahku võiks minna, vaid ta lihtsalt jalutabki uksest välja kui on tekkinud jälle mõni tüli, millele tuleks hakata otsima lahendusi. Ja alati paneb ta ennast meie tülides ennast ohvri kohale, kus mina olen siis kõiges süüdi. Kõige rohkem teebki mulle muret see, et ta ei oska minu ja lapsega arvestada, teeb seda, mis pähe tuleb kuigi võiks korrakski elu läbi minu ja lapse silmade vaadata. Küsimus seisnebki selles, kas ma peaksingi kodus vait olema ja tegema nii nagu elukaaslasele hea oleks, peaasi, et lapsel isa reaalselt olemas oleks iga päevaselt? Elukaaslane on mulle juba nii palju hingeliselt haiget teinud, et ma vaikselt hakkan juba alla andma, ma ei suuda enam võidelda enda ja lapse eest. Ma ei saa olla mina ise, miks ma pean olema keegi teine, et minu elukaaslasel hea oleks, aga kuhu jääb minu heaolu?
Olete mures oma suhte pärast, palju haiget saanud ja kaalute loobumismõtteid. See on tõesti raske olukord.
Suhte juurde nagu elu juurde üldisemalt kuuluvad paremad ajad ja halvemad ajad, tõusud ja mõõnad. Ka keerukad probleemid ei peaks olema midagi, mille pärast lahku minna. Muidugi oleks tore, kui riide ja eriarvamusi ei olekski, ent kui erinevad arvamused kord ilmnevad – ja pole olemas suhet, kus need ei ilmneks – on vaja nendega tegelda. Ja kindlasti on vaja enda eest seista, sest kui teie ei saa olla teie ise – nagu te kirjutate – siis jääb teie osa suhtes puudulikuks. Aga nagu me teame, on nii suhte alustamiseks, kestmiseks kui ka lõpetamiseks vaja kahte inimest.
Tülide ilmnedes ja eriarvamuste tekkides saab enamasti ilmseks, kes on suhtes kes ning millised on suhtereeglid. Kui kumbki reegleid respekteerib, siis tülide arv väheneb. Teie kirjelduse järgi on teie suhtes reeglid pigem mehe tehtud. Ent kui toimivad reeglid ühele osapooltest ei meeldi, on vaja uusi või teistsuguseid reeglid luua, et asjad hakkaksid toimima. Toimiv suhe tekib erinevatest tasakaaludest, ja üks oluline tasakaalu looja on tunne, et ma annan palju – ja saan samuti palju. Et on minu reeglid ja vajadused, ja on teise osapoole reeglid ja vajadused.
Tülidesse ja eriarvamustesse võib suhtuda kui suhete regulaatoritesse. Kui väsitavad tülid ja arusaamatused aina kestavad ja teravnevad, on selle üks sagedasi põhjusi see, et pole jõutud ühisele kokkuleppele kooselu osas. Olete te ju sama suhte sees, aga teie olete rahulolematu, tema väidab, et rahul, mis on ilmne viide sellest, et arusaam suhtest on erinev.
Kooselu on kohandumine, püüd teineteise mõistmise poole, üks hea suhte tunnuseid on tundlikkus teise vajaduse vastu. Kui kumbki ei soovi teise vajadusi-ootusi respekteerida, ongi kaks võimalust: kas tülitsetaksegi kogu elu või minnakse pettunult lahku.
Kooselu ilma põhireeglites kokku leppimata on pingerikas. Suhte alguses ollakse mõistagi nagu üks, kahe armunud inimese vahel piire ju justkui polegi, aina tahetakse olla koos, teise soove püütakse lausa silmist lugeda jms. Kui see aeg ei jää kestma. Kui armumisfaas otsa saab, algab tegelik suhe, tuleb hakata kokkuleppeid tegema: õigused ja kohustused, koos ja eraldi veedetav aeg, sõpradega suhtlemine, majapidamisse puutuv...
Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetele – kumbki annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus – nagu teil on tekkinudki - siis tulevad tülid ja konfliktid, mille eesmärk ongi uue tasakaalu loomine.
Niisiis – püüdke luua uus tasakaal. Igas suhtes hädavajalik öelda välja see, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Ei maksa toppama jääda selle juures, kui teine lihtsalt ütleb, et on rahul või ei soovi teemat arutada. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse teineteise mõistmiseni ja sedakaudu ka kokkulepeteni. Parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt. Tihti jookseme kinni selle koha peal, kus teine ütleb, et ei soovi edasi rääkida. Kuidas saaks tekitada olukorra, et ta sooviks? Et ta soostuks kuulama?
Ehk peaksite pöörduma paarinõustamisse – ka see on üks võimalus asju selgemaks saada, sest terapeut ei lase tekkida olukorral, kus ei soostuta kuulama ja seda juhtub tõesti harva, et keegi lihtsalt ära kõnnib, nagu kodus teha saab. Kõike suhte sees toimuvat ongi endal raske näha, inimene on iseendale liiga lähedal. Teinekord võib paaril just koos terapeudiga tekkida selgem pilt toimuvast ja sellestki, mis puudu, samuti ideid eluga edasiminekuks, olgu selleks siis kooselu või lahkuminek. Nõustamisse tulekuks on vaja mõistagi kummagi soovi tulla. Isegi kui on plaan pigem lahku minna, siis ikka on oluline uurida suhteressurssi – ehk on see ikkagi olemas ka teil?
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
