Kirjutan kuna juba pikemat aega on mul tunne, et ise ei suuda enam olukorraga toime tulla ja tekib tunne, et kohe-kohe loobun k6igest mis meil on...
Alustan siis algusest, et k6ik täiesti selge oleks.
Olen olnud 6 aastat üksikema, kasvatan(kasvatasin) imetoredat poissi, käisin tööl ja tegelesin enda ja lapse igapäevaeluga. Saime koos hästi hakkama, oma bioloogilist isa laps ei tunne, kuna isa ei ole isa huvi üles näidanud.
Ühel hetkel kohtasim ma väga toredat meesterahvast. Meil oli väga palj ühist, ka temal on poeg, ta kasvatas poissi üksi, meie lapsed on ühevanused. Peale selle on meil ka ühesugused vaated, ning üleüldse väga -väga hea klapp. Ta v6ttis omaks minu poja ja ka minul tema pojga tekkis kohe hea klapp. Ei läinud kaua kui meist neljast sai perekond. Kõik oli ideaalne, poisid hakkasid meid emmeks ja issiks kutsuma, ka omavahel polnud lastel kunagi mingeid konflikte. Sain elukaaslase pojaga ideaalse klapi ja mõlemad on minu pojad.(minu silmis)
Ühel hetkel hakkas lapse bioloogiline ema järjest rohkem välja ilmuma. Iga reede v6tts/v6tab ta lapse paariks tunniks enda juurde, käin temaga erinevates l6bustuskohtades. Elukaaslasega imestasime alguses, kuna varem ei tahtnud pois "ema" juurde minna, elukaaslane rääkis ,et naine oli varem lapsele korduvaltvlubanud kokkusaamisi ja mitte kohale tulnud. Laps keeldus peale seda temaga kokku saamast (ta jättis mehe ja lapsekui poja oli 1,2aastane). Siis ühel hetkel märkasin, et naine helistab lapsele järjest tihedamini, iga reede ilmub kohale ja laps tahab temaga olla. Samas märkasin ka seda, et pois on hakanud muutuma... Ta hakkas asju välja m6tlema, isa juuresolekul hakkasid toimuma imelikud asjad. Nimelt pois sirutas käed välja(minu poole) ja ütles emme kalli, samal ajal kui ma käed tema poole sirutasin lasi ta enda käed alla ja ütles "ahah ei saagi jah" ja läks oma teed On hakanud vastu vaidlema, meeletult ja kurjalt. Samas on tema poolt lisandunud ka meeletud armukadedus hood. Nimelt kui ma kallistan bioloogilist last, siis ta hakkab nägusid tegema, ilma liialdamatta ta ei lase mul teise poisi läheduses olla ilma solvumiseta v6i nägudeta. Ta paugutab uksi olen seda teemat ka kodus arutanud, oleme j6udnud järeldusele, et pois vajab aega.... Kahjuks ma tunnen et mul on pojaga kontakt (selline nagu varem oli) kadunud. Varem ta rääkis mulle k6igest, nüüd kui räägibki , siis väga vähe. Ta on armukade ka isa peale, kui isa teise poisiga tegeleb, siis muutub näost väga kurjaks. Olen märganud ka seda et igas asjas ja olukorras ta nagu v6istleks vennaga. Ta väidab pidevalt et arvab ,et ma ei armasta teda, kuigi ma räägin m6lemale pojale pidevalt, et armastan neid väga. Minu bioloogiline poeg on kogu seda elumuutust üllatavalt hästi talunud, ta isegi on ise vennale vahest öelnud "aga me saame ju v6rdselt ja see on meie m6lema emme ja issi". Ma t6esti püüan igas asjas nendega v6rdselt olla, teha ja anda.... aga vahest ma tunnen, et üksk6ik kuidas ma ka ei püüa on ühel alati puudu.... ma tean et ehk on vale nii tunda ja öelda aga vahest ma tunnen, et pois imeb minust k6ik välja, ta tahab saada absoluutselt 100% ja igalt poolt, igast asjast... selle v6rra näen kuidas teine jääb k6rvale... Ma ei v6i minna teise poisi tuppa, ilma et teine mossitades oma tuppa ei jookseks ja hiljem pinnima ei hakaks, et mida sa talle rääkisid.... või siis "ahah, minu juurde sa ei tulegi"... kuigi pole kunagi jätnud minematta.... Ma ei oska enam midagi teha ega kuidagi käituda... tunnen et k6ik mida ma teen on vale....
Tean, et igas peres on probleeme... aga antud olukorras tunnen ma pole enam j6udu.....
Teie jaks on otsas ja olete juba peaaegu loobumas. Algul tundus, et leidsite kõik neljakesi hea kontakti, kuid nüüd näib nagu oleks lumepall veeremas- see vaid suureneb ja seda peatada on üha raskem. Näib, et ühe poisi vajadusi arvestades, teeksite nagu liiga teisele. Te nagu peaksite valima pooli ja rahul pole ikka keegi. Olete õnnetu, ega tea, mida teha.
Kirjast selgub, et suhted hakkasid muutuma keeruliseks, kui teie elukaaslase lapse ema hakkas pojaga järjekindlalt suhtlema. Saan aru nii, et poiss on segaduses, tal võib olla üsna keeruline kasvõi seetõttu, et ta ei mõista toimuvat ja iseenda tundeid. Mida ta võib tunda ja mõelda sellest, et tema ema oli kadunud? Kui ta hakkas teid omaks võtma, siis nüüd on tal ju ka oma ema ja olles ühega lähedane, reedaks ta nagu teise. Ta vajab endiselt ka teid, sest ta ju jõudis ka teisse kiinduda, kuid oma ema on ju ka oluline. Ka teie poja jaoks ei ole asjad kerged, temagi võib kogeda kui mitte vaenulikkust enda suhtes, siis armukadedust ning see võib olla tema jaoks arusaamatu, kuid ta on siiski sellesse haaratud. Vähemalt on ta nüüd nagu konkurent. Samuti võib teie poeg tunnetada pingeid, mis teis on ja muutuda seetõttu ärevaks.
Kogu see teema käib kindlasti poistele üle jõu. See aga on kindlasti täiskasvanute vaheline asi, midagi ette võtta. Teie ei peaks ega saakski pidevalt tõestada, et hoolite ja armastate mõlemaid. Ka iga hinna eest võrdsuse tagamine ei pruugi õnnestuda, sest igaüks kogeb asju omamoodi, suhted ja suhtumised on oma olemuselt subjektiivsed, neid ei saagi ratsionaalselt määratleda.
Olukorda saaks leevenda seeläbi, et arutate oma muret mehega. Temal võib olla oluline roll selles, et tema poeg saaks oma võimalikele küsimustele vastuseid, ta võib vajada selgust, et tulla toime oma keeruliste tunnetega. Samuti on keeruline midagi olulist muuta kaasamata tema poja ema. Ka tema soovib ju oma lapse heaolu arvestada. Lapsed tajuvad ka seda, mida täiskasvanud vahel välja ei ütle. Poisse aitaks kindlasti see, kui nad näevad, et täiskasvanud tulevaid keeruliste olukordade toime ja nendele võib loota, nad suudavad omavahel üksteisest lugupidavalt rääkida ja suhelda.
Veel on tähtis, et poisid saavad protestida, väljendada pettumust, olla ka armukadedad jne. ilma, et keegi püüaks neile otseselt või kaudselt selgeks teha, et need on valed tunded. Kõige raskem ongi sageli see, et teised ei mõista ja tundeid arvustatakse või tühistatakse. Võib ju olla, et kui laps teeb etteheiteid, et te ei armasta teda piisavalt või hoolite teisest rohkem, siis on see pigem segadus iseendas ja kartuses, et ei aktsepteerita tundeid või hirmus, et lähete ära ja teie peale ei saa loota. Niisiis, mida poiss (või mõlemad posisid) teile ka ei räägiks oma tunnetest ja arvamustest, vältige selle arvustamist ja nendega vaidlemist. Võtke neid tõsiselt. Peegeldage nende tundeid ja lubage neil neid väljendada, ka siis kui teile näib see arusaamatu ja alusetu. Lihtsalt olge nende jaoks olemas. Samal ajal püüdke aga mehega oma suhet kindlustada, ennast laadida, teine teisele toetuda ja seejärel koos mõelda, kuidas poistele tuge ja mõistmist pakkuda.
On hakanud vastu vaidlema, meeletult ja kurjalt. Samas on tema poolt lisandunud ka meeletud armukadedus hood. Nimelt kui ma kallistan bioloogilist last, siis ta hakkab nägusid tegema, ilma liialdamatta ta ei lase mul teise poisi läheduses olla ilma solvumiseta v6i nägudeta. Ta paugutab uksi