Kaaslane on 4 aastat järjest töötu olnud. Praeguseks sellises seisus, et ei kavatsegi tööle minna. Vanust üle 40, ülikool jäi omal ajal lõpetamata, ühtegi eriala tal õpitud pole. Kogu rahaline pool püsib kuidagimoodi minu peal ja lahendust ei näe. Õppima minema ta nõus pole, ei ülikoooli ega kutsekooli, ütleb, et teda ei huvita üksi sealne eriala ja ta ei taha õppida.
Tööle kuskile pole saanud, sest peale keskhariduse midagi ette näidata pole. Samas on tal lausa entsüklopeedilised faktiteadmised kõikmõeldavatest valdkondadest (see on ta hobi). Nn tavalist füüsilist tööd ta pole nõus tegema (nt kojamees, postiljon, ehitusel abitööline), sellisele tööle ta saaks.
Temal polegi midagi viga, probleem on minul. Ma ei jõua enam kogu majapidamist üksi ülal pidada.
Olen hakanud peale tülitsemisi esitama filosoofilisi küsimusi: kas täiskasvanud inimene peab üldse tööl käima? Mis mõte on tööl käimisel, kui niisama saab ka kuidagi ära olla (tema saab)? Kui inimene ei taha tööle minna ega tee midagi selleks, et tööd otsida, kas siis on teistel õigust temalt seda nõuda?
Kas sellisel vegeteerimisel on asotsiaalse mõtteviisi sugemed - ei tahagi midagi teha - õppida ei taha ja lihtsat tööd ka teha ei taha?
Te tunnete, et ei jõua kogu majapidamist üksi ülal pidada. Teie mees ei toeta teid ja teil on tekkinud mitmeid küsimusi, mis väljendavad segadust tekkinud situatsiooni osas.
Siinkohal võib tegu olla isiksusest tingitud väärtushinnangute konfliktiga ,või ka olukorraga, kus pikaajaline töötus on oma laastavat tööd teinud. Filosoofiline lähenemine ei pruugi teile antud olukorras lahendust ega selgust tuua. On väga selge, et olete paarisuhtes, kus mõlemil osapoolel on omad vajadused ja rollid. Paarisuhte üks mõte ongi ju pakkuda tuge teineteisele, seda nii emotsionaalsel kui ka materiaalsel tasandil. Proovige sõnastada iseenda jaoks, millised on teie vajadused ja millised vajadused on antud hetkel rahuldamata. Rääkige oma kaaslasele iseenda vajadustest, soovidest, aga ka hirmudest ja tunnetest, mis praegune olukord teis tekitab. Tehke seda ausalt, kindlameelselt ja rahulikult. Proovige vältida süüdistusi ja küsimusi, sest ka küsimus võib mõjuda rünnakuna. Sellises olukorras peaksid sõnumid jääma VÄGA LIHTSAKS ja üheselt mõistetavaks. Teie ei saa muuta oma kaaslast, kuid võib olla tekib, siis võimalus, et teie kaaslane leiab põhjuse ja jõu muutumiseks.
Tere!
Mul on sama probleem. Kaaslane on vaimukas ja laia silmaringiga. aga kool lõpetamata ja lihtsalt hängib kodus, surfab netis, magab enamuse ajast,kodutöid ka ei tee. Alguses püüdsin leida lahendusi, toetavalt suhtuda, delikaatselt käia mingeid alternatiivvõimalusi, julgustada, pakkuda ideid. Noormees (35) saab vanematelt mingit paarisaja-eurost toetust ja saab mobla arved jm kuidagi tasutud. Muu on kõik minu peal, kaasaarvatud tema asjade meelespidamine, riiete pesemine, kaduma läinud asjade otsimine. Olen justkui vanaema 6. klassi poisile. Mõnikord on meel nii must selle pärast, et mõtlen, et parem oleks selline suhe lõpetada. Siis tunnen end julmana ja olen rõõmus, kui saame taas ära lepitud.
Sooviusedon samad, mis Daisilegi. Lisaks veel, et 35 aastane mees on vägagi täiskasvanu ja kõlab küll julmalt, kuid peaks siiski oma otsuste ja elukorralduse eest ise vastutama. Kui säärane lähenemine muutust ei too ja siiski soovite pingutada jätkamise osas, siis tasuks analüüsida sügavamalt, kuidas on võimalik, et selline suhe on välja kujunenud ja mis on need varjatud motiivid/ kasud, nii teie enda, kui teie kaaslase omad, et suhe siiani püsib. Soovitan seda uurimistööd alustada pereterapeudi kaasabil.
Olen hetkel 1,3 aastase lapsega kodune ning täpselt 1 aasta on meie pere elanud minu emapalgast ning minu säästudest. Mees püüab alustada ettevõtlusega, kuid selleks on kulunud juba 1 aasta. 2 kuu pärast mul emapalk lõppeb ning ka säästud on praktiliselt otsas.
Jututeemat on keeruline tõstatada; mehel eelmisest kooselust veel lapsi ning nende toetamine on olnud prioriteet.
Mul on tõsised ärevushäired ja ei saa magada. Meil on imeline kodu, imeline laps kuid mis saab paari kuu pärast on selgusetu. Ma põlen sisemiselt, kuid rääkida on võimatu. Osalt ka seetõttu, et ma ei suuda jääda rahulikuks. Meil on selle imelise kodu jaoks võetud ka pangalaen, ei tahaks kodu kaotada.
Te olete ärev, sest emapalk ja teie säästud, millest pere on elanud terve aasta, on lõppemas. Te ei saa mehele oma muret väljendada, sest arvate , et ei suuda ise rahulikuks jääda.
Olen teiega nõus, et ilus ja armas kodu on suur väärtus. Paarisuhtes on kindlasti oluline koht materiaalsel poolel nagu kodul ja selle korrashoiul, pereliikmete vajaduste nagu toit, riided, meelelahutus, hobid jms, rahuldamisel. Sama oluline on pakkuda üksteisele emotsionaalset toetust. Nii ühe kui ka teise alus on ikkagi omavaheline suhtlemine. On täthis võtta julgus kokku ja anda mehele teada, kuidas te end tunnete ja mis teile muret teeb. Kui mõelda, et mõni asi või olukord on endastmõistetav, siis paraku erinevad inimesed tõlgendavad situatsioone erinevalt ja teine inimene ei tea, mis meie peas või hinges toimub, kui me sellest talle teada ei anna.
Lugege ka vastuseid 2 eelnevale kirjale. Selles osas, kuidas oma sõnumeid edastada, et need võimalikult täpsed ja efektiivsed oleksid ja teist poolt ka puudutaksid, vaadake meie koduleheküljelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
