Olen naine, koos olnud mehega pea 9 kuud(alles). Ma võin öelda, et paremat meest ei ole kohanud ja ei oska ette kujutada ka. Mulle meeldib kõik ta juures. Alguses tundsin mõned korrad, et ei tea kas teen õieti, et temaga koos olen aga see võis olla harjumatus, kuna olin just 3 aastasest suhtest tulnud. Asi mis mind hulluks ajab on see, et vahel ma tunnen et armastan teda üle kõige ja ei suuda temata elada, olen mõelnud et võiksin temaga peregi luua... vahel aga hakkab sees kripeldama, päevad läbi on nagu ärevustunne sees või midagi mis ei lase õnnelik olla. Mees läks välismaale tööle, ma nutsin kodus ja lugesin päevi mil ta tagasi tuleb kuid kui ta tuli siis see ootus enam nii suur ei olnudki, oli jälle see vastik ärevustunne, et kas ma ikka armastan teda ja kas ma teen õigesti. Üks päev tekkis nagu ei kuskilt paanikahoog kui ma mõtlesin et ei suuda temaga nii elada ja ma pean tast lahku minema. Nutsin nagu väike laps terve päev. See mõte ajas peast täitsa hulluks, et kuidas saab olla lihtsalt nii, et üks päev armastad nagu pole kedagi teist armastanud ja teine päev jälle kahtled.. Ma südamest tahan selle mehega koos olla, meil on kõigest rääkida, oleme väga ausad üksteise suhtes, toetame üksteist, teeme kõik, et kumbki oleks õnnelik ja iga väikenegi tüli leiab peagi lahenduse. Mida ma saan teha või kas üldse saan, et see suhe toimiks koguaeg nii hästi nagu ta toimib vahepeal.. Ma ei taha mõelda ka et pean selle lõpetama. Ma tahan ennast temaga 24/7 hästi tunda.
Olete küllalt värskes suhtes ning tunnete ennast selles enamasti hästi. Samas võite olla murelik ja närvitseda suhte kestmajäämise pärast, kaalute, mis õige, mis vale.
Suhte algusaegade juurde mõneti ju seesugune emotsionaalne kiikumine kuulubki: kord tundub, et kõik suhtes ja partneris on ülimalt hea, asi tundub korras olevat, järgmisel hetkel on kõik vastupidi, veel järgmisel tabab inimest paanika, siis õrnus, siis pettumus, siis vaimustus... Inimeste tunded suhte algusaegadel ongi kõikuvad ja suures piires esimesed kaks aastat ei saa veel öelda, et ollakse realistlikus suhtes. Ka armastustunde sügavus kõigub suhte jooksul, see ei saa olla aina püsivalt kõrge, kuna inimese tunded ongi liikuvad ja muutuvad, elus on erinevaid aegu ja prioriteete.
Algusaja juurde kuulub ikka hormoonide möll, teineteise, suhte ja suhte tuleviku idealiseerimine (pole olemas suhet, kus 24/7 õnnelikud ollakse), ja ka ülemuretsemine – nagu teiegi kirjeldate. Kui suhe muutub kindlamaks, teineteist tuntakse juba paremini, siis see võiks ju lisada kindlust, kuid tihti lisab hooti hoopis ebakindlust. Ja see on ka loomulik, sest tegu on ju tähtsa otsusega, mida ei saa ülejala teha: kas tahame tõesti jääda kokku või soovime oma eludega siiski eraldi edasi minna? Kuna tegu on tõepoolest lausa eksistentsiaalse otsusega elus, siis võib see kaasa tuua suure pinge.
Suhe on aina muutumises ja arenemises. Kas võib olla, et teiegi olete armumisetapist tasapisi suundumas tõsisemasse armastusfaasi? Kui tegu on juba tõsisema suhtega, siis nõuab see palju muud, kui vaid armumine: eelkõige soovi jagada oma elu, valmidust pühenduda suhtele ja valmidust respekteerida teist just sellisena, nagu ta on. Ühtesulamise kõrvale on kindlasti vaja ka kummagi iseseisvust. Sõltuvuse kõrvale on vaja sõltumatust, koosolemise kõrvale eraldiolekut. Kaugsuhtel (kirjutate, et mees töötab välismaal) on omad ohukohad, millega toimetulek nõuab häid kokkuleppeid, kummagi poole kannatlikkust ja usalduslikkust teise vastu.
Hea arenguruumiga suhe on reeglina selline, kus kummalgi on võimalus iseendaks jääda. Lisaks tundlikkusele teise vajaduste vastu on hädavajalik säilitada oskus seista iseenda vajaduste eest, öelda välja oma soovid ning laiemaltki jätta paarisuhte kõrval aega-ruumi ka iseendale. Koosolemise kõrval on tingimata vajalik olla ka eraldi: kumbki koos oma sõpradega, töökaaslastega, hobidega, iseendaga. Vähemalt sama tähtis on, et lisaks kahele edukalt eraldi toimivale inimesele tekiks ka toimiv kooslus, mille nimi on paar. Ühendavad teemad, ühine sõpruskond, ettevõtmised, mis mõlemale põnevust pakuvad, osade tegevuste tagaplaanile jätmine, et rohkem koos olla saaks – kõik see liidab. Tasub kaaluda, kuidas näeb teie kahe suhe välja selles valguses, mida äsja kirjeldasin. Võite ka endalt küsida: kas see suhe pakub mulle just seda, mida ma suhetelt aina oodanud olen? Kas just selle partneriga soovite veeta oma elu?
Alati on olemas valikud ja ideaalset suhet ei ole olemas. Kui jääte kokku, peaksite kindlasti arvestama oma vajadustega ning olema valmis respekteerima elukaaslase omi. Pimedad alad on suhtes ohtlikud, seetõttu on parem, kui paar saab kõigest omavahel rääkida. Kui palju olete partneriga kõnelnud kooselu ja tulevikku puudutavatest mõtetest ja tunnetest? Ehk aitaksid just avameelsed kõnelused tuua suuremat selgust, ja seega ka suuremat rahu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
