oleme olnud 8 aastat koos, 6 abielus ning meil on 5 ja 1 aastased tütred. Minu mees ei ole kunagi kuigi jutukas olnud ning tunnetest ei räägi ta üldse. Olen seda ka aktsepteerinud, sest no kui ei räägi, siis ei ole teda võimalik ka rääkima panna. Viimastel aastatel on aga tekkinud rahulolematus ning kui alguses saime siiski asjad selgeks räägitud (minupoolsel initsiatiivil ning vaheldumisi solvumiste vihastamiste ja kuulamistega), siis viimasel ajal ei ole see enam õnnestunud. Mees võib minule arusaamatl põhjusel lihtsalt mossitama hakata, ignoreerib mind ning, käitub minuga ebaviisakalt. Õnneks on ta laste vastu sellistel hetkedel eriti sõbralik. Kui püüan uurida, et milles asi, mis talle ei meeldinud või mida ma tema arvates valesti tegi, saan vastuseks, et ma olen viimasel ajal käitunud nagu idioot ning minuga ei ole mõtet sellest enam rääkida, sest me oleme sellest ju nii palju rääkinud. Kui püüan uurida, et mismoodi siis edasi , siis sain vastuseks, et talle sobib ka selline suhtlus. Selline õhkkond kodus aga kurnab mind väga. Olen proovinud erinevaid käitumisviise - olla ka ise ükskõikne ning ignoreerida meest, olla ise normaalne ning rääkida mehega nii nagu midagi ei oleks juhtunud. Kumbki käitumine ei ole kiiret lahendust toonud - selline mossitamine ja külmus kestab nädal või isegi rohkem. Mida teha, ma tahaksin väga oma abielu päästa, kuid ei tea kuidas. Kas oleks kasu, kui koliksin lastega ära ning esitaksin ultimaatumi, et enne kui me omavahel asju selgeks rääkida ei saa või pereteraapiasse ei lähe, ma koju tagasi ei tule. Aga kui mees sellega nõus ei ole? Kas siis ongi lahutus? Mu mees on väga jäärapäine ning ei tunnista kunagi oma vigu (ta ei ole mitte kunagi andeks palunud ega sõnadega väljendanud, et tema eksis. Mõnikord olen tema käitumisest suutnud välja lugeda, et ta sai oma tehtud veast aru), ma ei kujuta ette, kas sellised ultimaatumid paneksid teda rohkem koostööd tegema. Ma lihtsalt ei suuda varsti enam laste eest rõõmsat ema mängida, praegugi käin aeg-ajalt kusagil nurgataga nutmas või elan ennast siis välja, kui lapsed magavad.
Soovite oma abielu päästa, kuid olete nõutu ses osas, kuidas seda teha.
On kindel, et suhte parandamisele ei aita kaasa ei ultimaatumid ega nurga taga nutmine. Abi on ikka reeglina sellest, kui kumbki osapool on valmis teisele ausalt rääkima, millest puudu on ja milline on n-ö positiivne programm ses osas. Koostöö ei ole enne võimalik, kui kumbki osapool on teist niipalju kuulanud, et on tulnud mõistmine. Alles siis, kui mõistmine on vastastikkune, on võimalik teha kokkuleppeid, mis ka pidama jäävad.
Ei ole põhjust kahelda, et just hea lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane ilma põhireeglites kokku leppimata. Kooselu on sarnane meeskonnatööle – igaüks annab oma panuse ühise heaolu heaks.
Me oleme erinevad ja ka meie arusaam suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, armastatud olemisest, privaatsusest/avatusest, seksist jpm on erinevad. Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: kui meil on halvasti, siis ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Kurbus ja pettumus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi kooselu jätkumise heaks teha – ma teeksin. Keerukas olukorras on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et suhet säilitada, samuti oma osa nägemine toimuvas.
Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob läheduse inimeste vahele. Ei maksa jääda lootma, et teine mu valu ja soove sõnadeta mõistab, mu mõtteid loeb. Mis ühele iseenesestmõistetav, ei pruugi olla seda teisele. Seetõttu tuleb rääkida ja kuulata seni, kuni jõutakse mõistvate kokkulepeteni.
Ka teineteise lapsepõlvekodu kommete ja arusaamade uurimine võib tulla kasuks. Kummagi partneriga on kaasas tema lapsepõlvekodu mudelid. Need ei pruugi olla sellised, millest eeskuju tasuks võtta. Nende üle arutlemine võib samuti tuua mõistmist ja suuremat püüdu sellise kooselu poole, mis kumbagi rohkem rahuldab.
Kas mees on muidu hea ja lahke südamega? Kui jah, siis mina olen niisugustes asjades abi saanud elementaarsest naiselikkusest. Kui ma ikka istun ja omaette pisaraid valan, niiöelda tema arust heast peast - siis normaalne inimene tuleb küsima, et mis lahti? Olen siis öelnud, et tead, hingel on nii valus, meie suhted on praegu täitsa sassis ja ma vajaksin niiväga sinu õlga ja sinu kuulamist ja mõistmist, et me kuidagi saaks oma asjad selgeks räägitud... No ja siis ta tavaliselt nõustub ja ma räägin asjad hingelt ära ning palun teda aidata lahendusi leida... Midagi sealt ikka aeg-ajalt tuleb kui naine väga kurvastab ju...
Sul, mul (ja paljudel teisel) on samasugune mees, muidu väga hea ja hooliv inimene, aga tundub et talle kõik ükskõikne, kõik koduasjad ja lapsed on minu otsustada, ta ei räägi palju, pole kunagi teinud midagi valesti, ta on kindel et mina ise kujutan endale ette probleeme jne. Huvitav! Unusta ära et ta muutub ja saab midagi aru, muutu ise! See on naise olemus - olla muutuv, kuigi "natuke" raske seda iga kord meeles pidada. Oleme 10 aastat koos, 3 last, nüüd oskan sellega elada paremini.
Pisarad minu mehe puhul ei aita, pigem teevad ta veel tigedamaks, sest talle tundub, et toimub väljapressimine. Ta ei saa aru emotsioonidest, ta on väga ratsionaalne.
Eks vist tõesti on paljudel samasugune mees. Pean tunnistama, et minu puhul aitab isegi see teadmine, et ma ei ole üksi sellises olukorras või õigemini, et nii see eluke käibki . Teisi vaadates jääb tihti mulje, et kõik on nii ilus - koos olevad inimesed loevad teineteise mõtteid silmadest ning lõpetavad teineteise lauseid ning arusaamatusi ei tekigi, rääkimata nende lahendamise vajadustest.
Ja tõsi ta on, et rumal on loota kellegi muutumist, kui tahad midagi muuta, siis alusta endast.
