Olen oma mehega koos olnud peaaegu 8 aastat. Oleme erinevast rahvusest ning kõigele lisaks on meie vanusevahe 16a. Esimesed kaks aastat olime kaugsuhtes ning nägime teineteist iga paari kuu tagant. Kõik oli siis hästi, rääkisime palju ning saime kõike arutada. Koos oleme elanud nüüd juba 6 aastat ja meil on kaks imetoredat last (4a ja 2a). Mina olen lastega kodune ja mul on hea meel, et saame nii elada. Aga ma ei ole õnnelik ning juba pikemat aega mõtlen sellele, et peaks lahku minema, sest midagi muud enam teha ei oska.
Me elame mehe majas (see oli ostetud ammu enne seda kui kokku saime) ja ma ei tunne end siin "koduselt", see ei ole minu kodu. Mees saab aru aga tema siit lahkuda ei taha. Elame riigis, kus minul ei ole ühtegi sugulast, lähedast sõpra. Seega tunnen end suhteliselt üksikuna ja minu päevad mööduvad ainult lastega.
Mehega meil peale laste millestki rääkida pole, lähedust meie suhtes ka enam ei ole. Olen talle juba viimased paar aastat rääkinud, kuidas ma tunnen ning olen ka rääkinud lahku kolimisest. Ta ütleb, et saab aru aga tema jaoks probleemi ei ole. Ta armastab mind ja ei saaks tahta paremat ema oma lastele. Mina aga tunnen ennast nii üksikuna, isegi siis kui ta istub minu kõrval. Nädalavahetustel kui ta on kodus, siis tahab ta puhata ja oma asju teha (tv, raadio, arvuti) ning mina olen lastega. Lapsed armastavad isa väga ja ootavad pikisilmi kui ta õhtul töölt tuleb.
Tunnen, et ei taha olla siin kus ma olen, tahan olla õnnelik aga samas ei taha lahutada lapsi ja isa. Meie elu ei ole halb, peale minu tundub kõigil hea olevat.
Olen alati uskunud abiellu ning mind häirib väga, et lastel ja minul on erinev nimi ning nendega reisides pean kandma kaasas nende sünnitunnistusi, et tõestada, et olen nende ema. Mees arvab, et see on naljakas. Sellel olukorras, kus me praegu oleme ei annaks abielu tõesti mingit lisaväärtust aga selle puudumine ikkagi häirib mind.
Oleme püüdnud suhet parandada ning asju muuta aga mingi aja möödudes on kõik jälle endine. Olime lahus 6 kuud, erinevatel põhjustel (minu vanemad vajasid abi ning veetsin lastega need kuud oma vanemate juures Eestis) Meest nägime läbi Skype ja ta tuli korra külla 5 päevaks. Siis rääkisime pikalt, kuidas asju parandada ning ta ütles, et on oma vigadest aru saanud ning ei taha meid kaotada. Pärast seda oli kõik palju parem, ta oli suurepärane isa ja kaaslane aga seda ainult 1 kuu ja nüüd (7 kuud hiljem) on kõik jälle endine.
Enam ei tea mida teha. Tunnen, et olen kui papagoi, kes muudkui korrutab samu asju. Ma olen väsinud rääkimast ja tema on väsinud kuulamast. Ma armastan teda aga ei suuda enam nii jätkata
Kirjeldatud olukord on tõesti keeruline. Mõtlete, et te sel moel võõral maal õnnelik ei suuda olla, siis ehk peaksite hoopis ära minema. Teisalt teevad lapsed palju rõõmu ja mees kinnitab, et armasta teid.
Suhet peaks kindlasti vaatama sellest aspektist, et selles on alati kaks inimest, ja need kaks peaksid teineteisega kohanduma ja sobituma sel viisil, et kumbki saaks nautida lähisuhet ja ennast selles mugavalt tunda, kummalgi peaks olema õigus ja võimalus jääda iseendaks (oodata aktsepteerimist just sellisena, nagu ta on), seista enda vajaduste eest ja oodata, et teine tema vajadusi märkab, areneda isiksusena, omada isiklikku ruumi, saada toetust, mõistmist ja abi jpm. Ootused suhtele on inimeseti ja paariti tihti erinevad, siiski näitavad nii pikaajaliste suhete põhjal tehtud uuringud kui ka nõustamispraktika, et õnnelikumad ollakse neis suhetes, kus eelpool nimetatud aspektid on rohkem kaetud.
Enne selle kaalumist, kas suhtest ja võõralt maalt lahkuda, võiksite kaaluda, kui palju on teil võimalusi muuta suhe selliseks, et nii teie kui ka teie elukaaslane saaksite sellega rahul olla. Juba lähimal ajal võiksite võtta ette põhjaliku teineteise kuulamise. Teie pinge tundub olevat väga suur, parem, kui see rutem maandust leiab.
Sellel jutuajamisel peaks kumbki ausalt ja endakohaselt kõnelema sellest, mida ta suhtelt ootab, mis on suhtes hästi, mis halvasti, mis meeldib, mis ärritab, mida võiks teha teisiti jne. Teineteist kuulata on vaja seni, kuni tuleb mõistmine, alles siis, kui teineteist mõistetakse, on võimalik teha kokkuleppeid. Kokkuleppeid võiks teha samm-sammult, ei ole võimalik muuta kohe kõike, mis ei sobi.
Rääkige elukaaslasele siiralt, kuidas te ennast tunnete lastega seoses, samuti, kuidas tunnete end selles lähisuhtes. Hoiduge süüdistustest, rääkige endast: mina tunnen..., mina arvan..., mina tahan..., mina vajan... Minakeel võib kõlada egoistlikult, ent pole seda, kui olete samavõrra nõus ka kaaslast kuulama: mida tema mõtleb, tunneb, tahab. Oma vajaduste eest saab siiski seista igaüks ise, ei saa jääda loota sellele, et teine nagunii mõistab. Elus ei ole endastmõistetavaid asju, ikka tuleb enda vaateid ja vajadusi teistele selgitada.
Valusatest ja ebamugavatest asjadest on valus ja ebamugav rääkida, kuid muudmoodi ei saa inimesed teineteisest aru – ainult rääkides. Kui tähtsad teemad on n-ö pimedas, siis on see suhtele ohtlik, teemad on omavahel seotud ja pime ala kipub aina laienema. Loomulikult on hirm neist asjadest rääkida, kaalul on ju suhte kvaliteet ja ehk isegi selle kestmine. Kirjast saan siiski aru, et nii te jätkata ei taha – seega on vaja muutusi, ja neid muutusi saate teha koos. Nii suhte alustamiseks, kestmiseks kui ka lahkuminekuks on ikka vaja kaht inimest.
Soovin teile edu enda eest seismisel ja läbirääkimiste pidamisel. Erinev rahvus ja võõras kultuuriruum lisab paratamatult pinget ja mõistmatust paarisuhtesse, seda enam on vaja teil olla selge oma vajaduste selgitamisel.
Lootust lisab, et saite siiski vahepeal, pärast pikemat lahusolekut ja arutelu, olla suhtes, mis teid rahuldas. Mida tegite sel ajal teisti? Milline oli teie, milline teie mehe osa selles? Siin on kindlasti mõtlemisainet.
