Mul on elukaaslane kellega oleme ca 1 a koos olnud. Tal on väga kurb minevik, alkohoolikust ahistaja isa, kes on väga jubedaid asju teinud talle ja ta õdedele. Lisaks koolikiusamine ja väga halvas piirkonnas üles kasvamine. Ta ema suri 7 aastat tagasi ja seda elab ta siiani väga üle, umbes nagu ta oleks alles hiljuti surnud. Mu elukaaslasel on olnud vaimseid kokkuvarisemisi ja peale seda otsis ta abi, käis psühholoogi juures ja 3ks kuuks suutis alkoholist ja suitsust loobuda. Jõulude ajal firma ja muudel pidudel hakkas ta teiste survest alkoholi uuesti kasutama, ja kuu aega hilejm antidepressandid, siis ma ise arvan, et alkoholi tõttu pole need ravimid oma tööd teha saanud. Psühholoog on talle hingamisharjutusi andnud, kuigi ma ise arvan, et pigem oleks nad pidanud rohkem ka mineviku ja probleemide üle arutama, ja selgitama mis on õige ja mis vale. Kuna mu elukaaslane on väga intelligentne inimene ja hea manipulaator lisaks siis ma olen kindel et psühholoogil pole tõelisest temast aimugi. Mu elukaaslane on väga sõbralik ja seltsiv väljaspool kodu.
Minul on ka halb minevik, kuigi olen pärit paremast perekonnast kui tema. Teismelisena ahistas mind mu ema elukaaslane, ja ema reetis mind sellega, et algul ütles et suhe on läbi selle mehega aga järgmisel hetkel tõmbas ta temaga hawaiile reisile ja kolis tema majja koos minu noorema õega (!). Lisaks jäi mu vanaema raskesti haigeks mõned aastad hiljem ja perekonnas olin mina see, kes tema eest hoolitses. Tema kaotus oli väga valus, olin väga lähedane temaga. Kuu aega hiljem oli meie peres järgmine draama, millega seoses mu vanem õde ja ema mind mõnitama hakkasid, see tuli kui selgest taevast kuna mu õde oli rohkem patuoinas selles juhtumis. See on väga ebaõiglane minu suhtes ja sain sealt hingeliselt väga haiget. Mu vanemad on lahutatud ja vägivald nende vahel kestis ka aastaid enne lahtust. Ema on mulle kallale tulnud lihtsalt selja tagant kui telekat vaatasin, see juhtus peale lahutust. Isa on mul alokhoolik nüüd, ta on päris kibestunud, vahest ütleb väga halvasti aga mõnikord saame läbi. Olgu see oli nüüd kiire ülevaade mu elust, kuigi igast asjast oleks veel rohkem ja täpsemat informatsiooni anda.
Viibin välismaal ja sain just haiglast välja. Sinna sattusin selle pärast et mu elukaaslane on mulle korduvalt kallale tulnud ja kuna ta on endine poksija siis viimane kord lõi ta mind juba rusikaga pähe nii et ma tundsin et see on juba eluohtlik, seda enam et ta ütles et tapab mu nüüd ära. Kuidagi suutsin ennast lahti rabeleda ja läksin politseisse. Õnneks on siin selles suhtes tugev süsteem, et ta arreteeriti kohe ja võeti tunnistusi, politsei tema versiooni ei usu. Kuna ise tunnistuse andmisel olin veel n-ö pime ja kaastundlik temale siis tunnistus on suht kaastundlik, et ise olen süüdi. Jaoskonnas hakkas mul 'karusell' pihta ja hakkasin oksele pea traumast ja viidi kiirabiga uuesti ära. Esmaspäeval on tal kohus ja teda ähvardab 3 aastane vangistus. Kuna tal see esimene kord siin riigis (ta ei ole kohalik, samas ka mitte eestlane) ja teada kuidas ta ennast välja oskab rääkida siis on võimalus et ta pääseb vaid rahatrahviga. Lisan veel seda, et ohvriabi ja politsei aitasid mul enamus mu asjadest välja kolida ja uue elukoha otsida, nii et selles suhtes olen praegu turvalises paigas.
Algul kartsin, et murdun ja et lähen ta juurde tagasi, sest meeles on ikka ilusad ajad ka ja meie unistus tulevikust, plaanisime abielluda ja lapsi saada jne. Uskusin et kõik paraneb.
Nüüd kodus olles olen perevägivalla kohta rohkem uurinud ja saan aru millist manipulatsiooni ta on mulle teinud, nüüd panen kogu 'pildi kokku' ta käitumisest. Peale ühte teist tüli kus ta mind 7 korda näkku lõi, kolisin ta juurest ära aga ta sai mul 'natist kinni', viis mu kohvikusse, et 'asju arutada'. Mäletan et ta pani puhta helesinise triiksärgi selga ja korralikult riidesse, nagu ta oleks 'puhas poiss'. Lisaks hakkas ta mu õlal nutma ja oma tervise kohta valetama, ütles et ta varises dushi all kokku ja pidin ta arsti juurde viima. Ühesõnaga rõhus kaastundele. Ja alati on nii olnud peale tüli, et tüli ajal on väga vastik sõnadega ja füüsiliselt, aga pärast nutab ja haletseb. Lõpuks kolisin tagasi, seda enam et ma elukoha eest maksin. Lisaks on ta mulle vastu mu tahtmist riideid ostnud, pubis ostis alati aloholi isegi kui ma ütlesin et ma olen piisavalt joonud ja tahaks koju. Tülide ajal ta hõõrus mulle näkku palju ma talle raha võlgnen, täpset summat aga ta mulle ei öelnud, et ma saaks tagasi maksta ja 'ennast välja osta'. Lisaks korraldas ta asjad nii, et ma oleks rahaliselt sõltuv temast, teenisin täpselt niipalju, et saaks toitu ja üüri maksta, kui puudu jäi siis maksis tema. Lisaks olen ma selles suhtes väga loll olnud et oma 'nõrgad küljed' välja rääkinud nii et ta on neid minu vastu kasutanud. Täielik manipulatsioon. Perevägivalla lehel nimetatud tegurid kattuvad kõik tema käitumisega aga ei jõua siin lihtsalt ette lugeda kõike.
Mu elu on täielikult kokku varisenud. Olen siin riigis, töö on mul siin olemas veel ehk 1ks kuuks aga kuna elame väikeses kohas siis ta teab siin kõiki (kuna oli ju nii sõbralik ja abivalmis, vähemalt enamuse ajast) ja on ennast nii heast küljest näidanud siis mul on väga raske siin edasi elada. Ta saab minust selle patuoina siin külapeal veel teha aga ma ei ole selline inimene kes läheks külapeale rääkima mis tema mulle teinud on. Lisaks siin on palju mälestusi ka. Tal on mulle lähenemiskeeld ja ta ei tohi minuga kontakti otsida, see kehtib kuni esmaspäevani aga politsei võib seda pikendada.
Kuna asjad on veel väga värsked siis ma ei tea mida edasi teha. Ohvriabi soovitas et ma siiski juba tööle tagasi läheks, kuigi ma häbenen oma ülestaotud nägu. Nemad ütlesid et ajagu ma nina püsti. Ma tean et mul tööl on toetavad inimesed aga samas on see ikka selline võrgustik, kus mu nüüdseks siis endine elukaaslane saab infot kätte ja külapeal siiski mu vastu keerata, sest teised inimesed ei tea vaimsest vägivallast ega meie kooselu varjukülgedest midagi sest enamus inimesi pole neid märke väga tähele pannud.
Peale selle et mu elu on kokku varisenud, saan ma aru, et mul oleks pikemat teraapiat ja abi vaja, et lahti saada mineviku probleemidest. Ilmselgelt on mu minevikul seos sellega miks ma sellisesse olukorda olen sattunud. Ma ei saa normaalset elu alustada kui minevik pole 'lahti seletatud'. Ema saatis viimasel eesti külastusel mind vägagi pikalt ja naeris näkku kui ma soovisin perega psühholoogi juurde minna, lisaks hakkas ta peale suruma oma Amway (püramiidiskeemi) koolitusi ja minu keeldumise peale hakkas mõnitama. Sellepärast ostsingi pileti teise maailma otsa, et kõigest eemale saada ja ennast selgeks saada. Inimesena olen ma väga turvatunde otsija, aga väga naiivne. Mul on vaja kuidagi ennast 'korda saada' et uue lolluse otsa ei satuks. Ma olen väga klammerduv mõningatesse inimestesse, ja väga vaimselt sõltuv nendest. Kõige nõmedam ongi see, et kohtusin oma elukaaslasega just ajal, kui mu elu hakkas normi saama ja kavatsesin siin uut elu alustada. Algul olin klammerduv sõbrannadesse, siis sain juba suhteliselt hakkama ja viimane aasta oligi siis see elukaaslane mul, kes kõike õõnestama hakkas. Lahku kartsin minna ja kuigi ma saan aru, et tema juurde ma tagasi ei saa minna, on üks mu suurimatest hirmudest, et ma ei leia endale uut kaaslast (mis muidugi esmaprioriteet kindlasti ei ole), kardan jääda üksikuks. Ja vanus on ka selline, et lõpuks tahaksin varsti oma peret luua. Miks ma arvan nagu oleks ta ainus mees maailmas???
Ma ei tea mida edasi teha, ei saa koju minna ja siin hakkab viisa läbi saama, samas võibolla saan tööjuurest tööviisa, et kauemaks jääda aga eelnimetatud põhjustel ma ei kujuta ette kuidas ma siia suudan jääda.
Ma väga palun soovitusi mida mu olukorras teha. Kas minna tagasi euroopasse (kus on majanduslikult ja vaimselt ikkagi raske ja üldarvestuses teeb see mu eneseleidmise ja kordasaamise raskemaks) või jääda siia. Kuidas sorteerida oma minevik? Psühholoogi ma ei saa siin lubada kuna pole residentsust.
Lisaks need kiiremad küsimused, kas ma peaks nina püsti ajama ja sinikaga tööle minema? Rahaliselt oleks see vajalik, ehk ka vaimselt. Teiseks nt poeskäigud, siin külainimesed hakkavad sosistama jne. Ise pelgan aga samas äkki eksin et ma peaks talle andma võimaluse ennast endiselt heast küljest näidata ja teisi mu vastu keerata. Samas on siin see küsimus, et mu praegune uus elukoht peab jääma saladuseks mu endise elukaaslase eest. Mul on natuke hirm selles suhtes, et kui ta ise mulle järgi ei tule siis tema tuttavad võivad seda teha. Viimasel ajal kiskus ta tuvusringkond kahtlaseks, üks tuttavatest on 30 aastat oma elust vangis istunud. Ma ei kujuta ette, mis mu endise elukaaslase peas võib toimuma hakata, kui sassi ta keerab kohtuotsusest. Teisest küljest ma kardan, et ta võib enesetapu sooritada. Kuigi öeldakse, et see ei ole minu mure enam ja ma pean ise endale mõtlema.
Mul on peas nii palju mõtteid ja küsimusi, vabandan et kirjutis väga selge ei ole ja segane. Lihtsalt väga raske on sest iga asjaga kaasneb veel igast muud erinevat informatsiooni, mul on hetkel raske enda mõtteid süstematiseerida. Ehk oskate mulle mingit abi ja nõu anda et saaksin uuesti alustada ja mingi plaani koostada. Ma pean midagi otsustama.
Lisan veel seda, et tülid on meil tekkinud väga tobedatest asjadest, näiteks sellest, et ma ükspäev energia jooki jõin, kuna tulin öösel töölt ja päeval tahtsime koos asju teha siis uimasuse peletamiseks jõin energia jooki. Tean et see ei ole tervislik aga ega ma neid nagunii tihti ei joo. Minu arvates dramatiseeris ta asja üle kuna ise ta käib pidevalt pubis joomas, nii et ta isegi ei söö enne. Seda siis selleks et ennast rohkem purju saada, odavamalt. See ei ole ka tervislik aga siiski ta teeb seda, nii et minu arvates ei ole õige et ta sellise suure draama tegi energia joogi pärast.
Siis on meil olnud tülid näiteks juurviljade pärast. Poes käies ütlesin et pole juurvilju, tema ütles et kapp juurvilju täis. Ütlesin et ei ole ju. Koju jõudes pidin süüa hakkama tegema ja juurvilju ei olnud, oli vaid salat.
Mul on hea sõbranna ka kellele ma olen olukordi kirjeldanud et adekvaatset hinnangut saada, siis tema ütles et mu mees meelega tirib tülisi üles, ja samas tõepoolest hakkasin märkama, et tal on vaja põhjust et pubisse minna.
Ma olen nüüd uurinud perevägivalla lehti ja sealne kirjeldus kattub täpselt temaga, lisaks tema isiksust kirjeldab patoloogiline valetaja, ja nartsistlik isiksushäire. Mu elukaaslane valetas teistele (ilmselt ka mulle, aga ma ei saa paljusid fakte kontrollida), väga imelikel põhjustel, näiteks ütles ta tuttavale, et ta proovib talle samas firmas tööd saada, kus minagi töötan. Kuulsin seda kõrvalt ja hiljem küsisin kas tõesti, siis ta tunnistas et tegelikult mitte. Küsisin et miks ta seda siis ütles, siis ta vastas, et ta tahab lihtsalt et see inimene talle ta saapad vanast töökohast tooks. Pidevalt valetas ta pisiasju ja vahel isegi siis kui selleks vajadust polnud.
Osati on teie pikas ja põhjalikus kirjas olemas juba ka vastused kõigile küsimustele, mida esitate. On tõepoolest väga riskantne olla suhtes vägivaldse mehega, kellel kirjelduse põhjal tundub olevat ka alkoholiprobleem. Pere loomiseks võib olla küll õige aeg, ent kas just selle mehega? Kujutlege, milline võiks olla teie pereelu selle mehega näiteks kolme või viie aasta pärast. Näete te võimalust olukorra muutmiseks? Sedalaadi suhtemustrid kahjuks kipuvad korduma, alkoholism on raske haigus.
Teil on vaja otsustada, millist elu te endale tahate, ja kui te olete läbi mõelnud selle tulevikupildi, siis saate ka mõelda, kas sellesse pilti sobib ka see mees, keda ja kelle käitumise tagajärgi te kirjas kirjeldate.
Usun küll, et vajate kogu läbielatu läbitöötamist koos spetsialistiga. Kui selleks napib raha ja võimalusi, peaks teil olema vähemalt võimalus oma praeguse elu olukorda ja tulevikuplaane ning eluolulisi otsuseid arutleda kellegagi, keda usaldate. Ei ole mõistlik luua uusi suhteid enne, kui olete eelmise suhte valud ja probleemid enda sees läbi mõelnud. Vajate kindlasti enda ümber inimesi, keda usaldada ja kellele toetuda, paarisuhteteema võiks ajutiselt üldse kõrvale panna. Selleks on õigem aeg, kui olete senitoimunust rahunenud ja tasakaalu tagasi saanud.
Tänan vastuse eest! Jah saan täiesti aru, et ma peaksin oma eluga edasi minema ja temaga ei tohiks lapsi saada ja et uue suhtega ei tohiks kiirustada (seda ma hetkel kindlasti ei teeks ka). Olen nüüd palju materjali lugenud perevägivallast, vägivallatsejast, kust vägivald alguse saab jne. Tema kohta kattusid ikka väga paljud punktid, mis ma vägivallatsejatest ja manipuleerijatest lugesin.
Asja teeb väga raskeks veel see, et tegelikult ma näen, et mehes olid väga head iseloomu omadused, mida ilmselgelt ma teistes leidnud ei ole. Ma armastan teda endiselt, lihtsalt tahan et see vaimne ja füüsiline vägivald jääks välja meie suhtest. Lisaks on mu silmad niipalju avanenud, et need märgid, mida ma pidasin tema halbadeks 'kiiksudeks' või iseloomuomadusteks, näitasid hoopis märke vägivaldsest inimesest. Ma olen enda peale väga vihane, et ma seda varem ei märganud. Sest mu mees sai ju tegelikult ise ka aru, et miskit ei ole korras, ja ta palus abi paljudelt inimestelt kuid keegi seda läbi ei närinud. Ma tegelikult ei imesta, et asi niimoodi lõppes, ja teadustan endale, et vahet pole mis ma teinud oleks või mitte, mina poleks saanud teda nagunii aidata. Oleks ma vaid teid märke teise kategooriasse osanud panna, siis oleks saanud asja spetsialistidega lahendada. Kas teie usute, et ta saab sellest veel välja tulla? Kas sellised inimesed paranevad (ma tean et enamus vägivallatsejad ei huvita paranemine aga kui nad siiski soovivad kas siis oleks võimalik)? Ja millist ravi ja teraapiat tal vaja oleks, et sellest välja tulla (lisaks alkoholist loobumisele)?
Vaatan peeglisse ja saan aru, et see mis ta minuga tegi on lubamatu, räägin sõbrannadega siis saan ka aru, et saan ka teisti elada. Aga tegelikult on nii, et samal ajal ma mõtlen sellest kui kahju mul tast on, tema ei valinud ju endale sellist lapsepõlve, mis ta selliseks muutis.
Lisan veel seda, et esmaspäeval ta kohtusse ei ilmunud ja tuttavale oli ta ühe sõbra kaudu teate saatnud, et ta läks kodumaale tagasi. Ühesõnaga põgenes riigist ja seda kinnitas ka politsei. Teisipäeva hommikul sain temalt väga südantlõhestava kirja, kus ta kahetseb väga et ta mulle haiget tegi ja soovib et ta saaks selle ära võtta. Ta saab ise ka aru, et valesti tegi ja et ta on HAIGE. Seda ma tean, et seda mõtles ta siiralt. Kuigi see kiri nüüd ei tähenda, et ta kohe terve on ja et asjad nii jäävad aga mind viis see veelgi rohkem tasakaalust välja. Ja samas, isegi kui ma läheks oma eluga edasi, ma ei suuda tema pärast muretsemist jätta.
Lisaks rääkisin ka oma emaga (ütlesin lihtsalt et läksin kaaslasest lahku, vägivallast ei rääkinud), ja sain aru kui kasutu ja pime ta ikka on. Ütlesin talle et mul on spetsialisti (ja ka tema) abi vaja, et mineviku probleemidest üle saada, mille peale ta hakkas väga lolli juttu ajama. Ühesõnaga tal ei ole ja ei hakka ka kunagi aimu olema, et tema on selles suures osas süüdi, et ma omadega nii läbi olen ja sellistesse olukordadesse satun. Ja talungi seda selle pärast, et mul on vaja kaitset ja lähedust (mida mu elukaaslane ka muul ajal väga palju andis, irooniline eks). Saan aru, et kui ta mind aidata ei taha, siis ma lihtsalt pean temaga suhted katkestama, mis on aga teiste sugulaste ja tuttavate tõttu raske. Ühesõnaga ma olen täiesti surnud ringis. Ja seda enam ma kardan, et pöördun oma elukaaslase juurde tagasi. Praeguseks käin tööl ja sealt saan inimestelt palju tuge, aga siiski viimastel päevadel on asi ikka väga emotsionaalseks muutunud, kui tööl suudan isegi vahepeal naeratada, siis koju tulles lihtsalt nutan.
On arusaadav, et olete mehesse kiindunud, vaatamata sellele, et annate nüüd endale ka aru sellest, millises olukorras olete olnud: alkohol, vägivald, arusaamatused... Kas tahate endale sellist elu?
Kahjuks on alkoholism haigus, mis ei kuulu ravitavate hulka, seda on võimalik küll kontrolli alla saada, kuid selleks on vaja alkohooliku enda kõrget motivatsiooni ja tugevat tahet, ümberkaudsete inimeste suurest tahtest, pingutusest ja toest ei piisa. Sõltuvuse puhul räägitakse ikka ka kaassõltuvusest ja tihti on alkohooliku naine see kaassõltlane, kes mehe eest hoolitsedes, tema eest asju ajades ja vastutust võttes ja teda kõigiti mõistes aitab probleemil tegelikult püsida.
Kahjuks ei saa ükski naine oma alkohoolikust meest armastuse abil viinakuradist päästa, kuigi see on väga levinud arvamus, et see on võimalik. Kahjuks on see müüt. Kui kaalute tulevikku koos mehega, kes on vägivaldne ja lkohoolik, siis seda ei saa rajada lootusele, et küll mees muutub, vaid tõsiasjale, et ilmselt mees ei muutu, st ta joob, on tõenäoliselt vägivaldne, raha on pidevalt otsas, arusaamatus järgneb teisele jms.
Kujutlege oma elu mehega aasta, kolme viie pärast... Kas sooviksite endale sellist elu? Kui usute, et endise mehe hea pool, kallistused ja suhtes ettetulevad paremad ajad kaaluvad üles kõik selle vaeva, mis alkohoolikust elukaaslasega tavaliselt kaasas käib halvematel päevadel, siis see on mõistagi teie enda isiklik valik. Võiksite võimalikke ohukohti kindlasti kaaluda.
