olen abielus 12a ja 5a laps.Abikaasal on armusuhe millest olen teadlik ,see siis mulle teada olevalt tänaseks 8kuud kestnud.Mehega suhtlen rahulikult, meil on nn kaugsuhe kuna ta töötab välismaal ja käib kodus 1kord kuus nüüd siis 1päev ja ülejäänud aeg on teise naise juures.Olen olukorraga leppinud kuid nüüd on tunne,et ei suuda sellist elu elada,et tema naudib suhet ja mina olen lapsega kahekesi,kuigi jah ta hoolitseb meie eest ja kui koos oleme siis on meil kõik hästi.Mõtlesin lahutuse peale aga ei tea kas see on hea lahendus.Mida spetsialistid sellisel juhul arvavad?Kuidas siis peaksime lapsele seletama,et ema ja isa ei ole enam koos?Kuidas 5a lapsele see kõige valutum oleks?Või peaksin siiski olema kannatlik edasi ja ehk on meile uus algus siiski antud.?Loomulikult päästaksin meie suhte aga kahjuks ei ole see minu teha.Tahan taas olla õnnelikus suhtes.
Olete mures oma suhte pärast, kaalute peas mõtet lahutusest, kaheldes siiski, kas see võiks olla hea lahendus.
Enne lahkuminekut on ikka mõistlik kaaluda, millised on kokkujäämise variandid. Kirjutate, et kui olete mehega koos, siis on kõik hästi. Kui palju on teil õnnestunud koos mehega kogu olukorda arutada? Kas te kumbki olete valmis tegema midagi teisiti, et suhe oleks teistsugune? Kõrvalsuhetel on ikka oma tähendused, kas teate, milline tähendus võiks olla sellel, et teie mehel on armusuhe kellegi teisega? Sageli juhtub, et kõrvalsuhe esindab osati seda, mis on põhisuhtes puudu. Mis võib olla see, millest tunneb puudust teie mees – äkki on seda siiski võimalik ka teie ja teie mehe vahelisse suhtesse juurde luua (taastada)? Ja ehk on teil võimalik mehele arusaadavaks teha, millest teie kõige enam puudust tunnete.
Ausad ja avatud jutuajamised võivad teinekord päris keerukaks kujuneda, sageli me kardame neid, sest pole neiks veel valmis, pelgame veel rohkem haiget saada, kui juba oleme saanud jne. Ja nii tiksutaksegi teineteise kõrval, kumbki oma probleemi ja valu sees, teise probleemi ja valu õieti adumata. Ent ega muidu teisest inimesest aru ei saa, kui temaga ei räägi ja teda ei kuula. Kirjast ei ilmne, kui palju te koos olete rääkinud sellest, mis on teie suhtes lahti ja mis aitaks seda teiseks luua.
Uued algused võivad ju „antud olla“ nagu te kirjutate, kuid need ei realiseeru, kui neist kinni ei hakka, kui midagi ette ei võta, kui midagi muuta ei püüa. Suhte päästmiseks on loomulikult vaja kaht inimest. Kumbki saab anda oma osa, ja teil on oma osa - see on ju päris palju! Kui üks väga tahab päästa, ja teine mitte, siis võiks kõigepealt vaadata selle „miks mitte“ taha. Ja kui siis selgub, üks partneritest tõepoolest selles n-ö päästeaktsioonis osaleda ei taha, ega siis olegi palju muud teha kui lahku minna – või ka leppida suhtega, mis pakub pigem kannatusi kui rõõmu. See on ikkagi igaühe väga isiklik valik. Eks igas suhtes on ju mõlemat: nii kannatust kui rõõmu, aga kui tasakaal väga kannatuse poole kaldub, on siin loomulikult mõtlemiskoht.
Kunagi ei maksa lahutada enne, kui võimalus suhet päästa on põhjalikult läbi uuritud.
Ja kui siis tõesti tuleb lahutus, on vaja ka lapsele selgitusi anda. Valutu see ei saa olla. Ent lapse valu on väiksem, kui laps saab kummaltki vanemalt nii käitumuslikke kui ka verbaalseid kinnitusi selle kohta, et teda armastatakse endiselt. Kui vanemad teevad omavahel kokkuleppeid, mis peavad silmas lapse heaolu ja tema arengulisi vajadusi, ja need kokkulepped ka peavad, siis juba see on päris hea tulemus.
Tänan vastamast.Oleme rääkinud pikalt ja laialt ja ta arvab ,et see läheb tal üle ja ühel heal päeval on ta jälle kodus tagasi ja kõik on endine aga hetkel ta ei soovi teisest loobuda ja tahab ka meiega vahel koos olla...Nii,et olen täitsa segaduses.Ta tahab nö aja maha võtta perega koos mitte olles ja pühendada oma suhet rohkem kodust väljaspool olevasse.Saan aru,et kaugel töötades tekib läheduse puudus ja sama onju ka minu puhul.Oleme ka sellest rääkinud aga ta ei soovi minuga oma vaba aega sisustada.Miks?, ei oska ta ka ise vastata.Olen enda poolt kõik meie suhteks teinud arenenud nii vaimselt kui füüsiliselt jne ja olen nüüd kohas kust edasi ei oska minna.Tahan ,et tema oleks õnnelik ja tahan ka ise olla õnnelik ja muidugi lapse pärast on kõige suurem mure ,sest täiskasvanud saavad oma tunnetega hakkama aga lapsed kannatavad...Hetkel laps ei tea midagi aga vahel siiski näen ,et ta midagi taipab,tunneb kuigi meie tema juures selliseid asju ei aruta.Abikaasaga suhtleme mõistlikult ja ei tülitse.
Kui tunnete, et olete omalt poolt kõik teinud suhte hoidmiseks, kuid teine ei ole valmis oma poolt andma, ega siis olegi midagi teha. Kui üks tahab kindlasti aja maha võtta või hoopis ära minna, on võimatu jätkata.
Suhte päästmiseks on igal juhul vaja pingutust. On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad, harrastatakse aastaid pimesikumängu. Targem oleks ju proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta. Oluline on mõelda ka seda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse olukorrani.
Kui teie olete kindel, et armastate seda meest ja soovite suhet temaga jätkata – siis nii talle ka öelge. Teie selgus ja kindel olek võivad ka mehes suuremat selgust ja kindlust äratada. Võimalusel kuulake teineteist, rääkige teineteisega, püüdke teineteist mõista. See on üks viis vähendada segadust.
Võib ka olla, et teil on valmidus anda oma partnerile seda, mida tema praegu ütleb end vajavat – eemalolekut. See on teie otsus, usaldage enda tundeid ja mõtteid. Kui aga meest n-ö järele oodata, tema otsust oodata tundub liialt haigettegev, siis on ka teil võimalus kas aeg maha võtta või lõpetada suhe.
Lastel on ikka see elu, mis vanematel. Kui teie tulete lahutusega kaasnevate tunnetega toime, siis suudate ka last toetada, et temagi oma tunnetega hakkama saaks. Laps peab saama tunda, et kõiki tema tundeid aktsepteeritakse, ja kui laps tajub teie rahulikkust ja toimetulekut, on temalgi rahulikum olla. Lapsele saab anda eakohase selgituse lahutuse kohta, ja lapsele on kindlasti vaja olla kontaktis nii oma ema kui ka isaga, ükskõik kas vanemad on koos või lahus.
Tahan enda abielu päästa aga mida teha kui elus on seisak...räägime ja räägime asjadest mis toimub ja tunnetest mis meid valdavad siin ja seal...Abikaasa ei tahaks lahutada ütleb ,et talle aega annaksin tema tunnetega toime tulekuks. Ütleb ,et tahab meiega oma elu jätkata aga peab endas siiski selguse saama.Mina sellest aru ei saa kuigi väga tahan aru saada ja mõista seda mis temas toimub.Aga tunnen ,et olen ummikus ei suuda ennast jagada teise naisega.Ta on eestis aga mitte meiega vaid seal....Tean ka seda ,et nii kaua kui teine naine seda lubab ei saa ju ka mees sellest keelduda nii,et ka teisel naisel on oma poolne panus meie suhtes,Selgituseks ,et teine naine teab meie olekust ja mehe öeldult ei kiida seda heaks aga ka ei keela enda elus olemist. Kas tõesti pean loobuma enda armastusest ,et eluga edasi mina? Kuidas tuleksin kõigega toime ja suudaksin anda talle selle aja,et ta saaks oma tunnetega toime tulla?Tean ,et tahan olla õnnelik ja eluga edasi minna aga kuidas?
Küllap olete vastuoluliste tunnete ja soovide meelevallas. Ühelt poolt tahaksite suhet mehega jätkata, teisalt tundub raske oodata ja veelgi raskem on leppida mehe suhtega teise naisega. Hea, et saate mehega kõige üle arutleda, sel juhul vähemalt teate, mis toimub mehega ning ka mehel on ülevaade teie mõtetest ja tunnetest. Ja kuigi see ei ole teid lahenduse poole aidanud, siis siiski on olemas vähemalt arusaam ja ilmselt ka usaldus teineteise vastu.
Ummikseis, mida nimetate, kõlab minu jaoks nii, et ei saa edasi ei üht ega teist viisi, ükski lahendus või otsustus, mida olete kaalunud, ei tundu teile hea. Loomulikult on raske oodata, samas on raske ka suhet lõpetada, eriti kui abikaasa ei soovi lahku minna. Ilmselt on ka temal segadus. Vahel on selles seisus kõige mõistlikum võtta vastu otsus otsuse edasilükkamise kohta. Seesugusel ajutisel vaheotsusel on rahustav iseloom: alati kui tuleb tahtmine asi raksaki ära otsustada, saab endale meelde tuletada: ah jaa, mul on ju ajutine otsus, ma ei pea praegu veel otsustama. Kui inimene seisab ristteel ja ei tea, kuhu minna, on ju ka targem seisma jääda, aeg maha võtta, asjal settida lasta, olukorda uurida – ja alles siis otsustada. Huupiminek võib anda lahenduse – aga ka mitte. On raske küsimus, kas peab loobuma armastusest, selleks, et eluga edasi minna. Elus on ka olukordi, mil eluga edasiminekuks, vastupidi, tuleb oma armastust suuta alal hoida ka kõige keerukamates oludes. Ka see on võimalik valik.
Loomulikult ei saa olulisi elulisi otsuseid lõpmatult edasi lükata, kuid ilmne on ju see, et tähtsaid otsustusi on siiski parem vastu võtta rahuliku meelega ja kaalutletult. Negatiivsete aegade väljakannatamise juures võiks püüda toetuda positiivsele nii olnus kui ka käesolevates hetkedes. Negatiivset pinget on tingimata vaja tasakaalustada, siis on inimlik vastupanuvõime ses olukorras suurem. Oma tunnetega toimetulekul on samuti oluline osa, et raskete olukordadega hakkama saada. Kui suudate oma tundeid aktsepteerida, on sellestki juba palju abi.
Kui paari ellu ilmub keegi kolmas, siis selleks on palju erinevaid, omavahel keerukalt seotud põhjusi. Üldisemalt on nähtav, et suhtest „välja“ läheme ikka selle järele, mis põhisuhtest puudu või liialt keeruliselt kättesaadav. Inimene aga on vajaduspõhine tegelane... Ehk peaksite pöörduma paarinõustamisse – ka see on üks võimalus asju selgemaks saada. Kõike suhte sees toimuvat ongi endal raske näha, inimene on iseendale liiga lähedal. Teinekord võib paaril just koos terapeudiga tekkida selgem pilt toimuvast ja sellestki, mis puudu, samuti ideid edasiminekuks.
Nüüd on aeg edasi läinud ja abikaasa väidab,et on endas selgusele jõudnud ja tahab abielu jätkata ja armastab meid väga.Väidab ,et suhe teise naisega on lõppenud ja ma ei peaks muretsema. Miks siis on vahel mul tunne,et see suhe kestab nt üks päev ei vastanud ta minu kõnele ja ei smsinud terve päeva jooksul? Kuigi olime eelnevalt rääkinud ,et selline käitumine tuletab mulle kõike meelde ja ta peaks seda vältima.Õhtul oli selgituseks ,et kui ta mingi aja pärast vastamata kõne märkas ei mõelnud et peaks tagasi helistama.Ta arvab,et ma mõtlen üle ja võiksin mitte muretseda.Samas ei väida ta ka seda,et nad üldse ei suhtle.Ütleb ,et nad pole enam paar nagu ennem.Mida peaksin sellest kõigest arvama? Kas saan kuidagi sellest hirmust ise üle,et ta võib siiski armusuhtes edasi olla aga seda siis juba kavalamalt planeeritult või on see siiski minu luulu ja peaksin suutma selle kuidagi oma peast pühkida.Kuidas ei tea...Tahan elada õnnelikult ja ,et sellised vahejuhtumid jätaks mind nö külmaks.Mis Teie arvate kas minu sisetunne on vale või õige ja kuidas üldse sellises olukorras abielud edasi kulgevad? Tänan kui saate mulle head nõu anda.Kuigi jah tean,et ega seda kerge sellise jutu põhjal teha ei ole.
Kriisid kuuluvad elu juurde, ja eks seegi, et ka pärast kriisi läbimist on jätkuvalt kahetisi mõtteid ja kahtlusi. Ent usaldamine ja armastamine on ikka sisemise otsusega seotud. Kui otsustasite usaldada, siis usaldage. Kahtlustamine ei too armastust ega usaldust juurde. Ehk oleks kasu sellest, kui õpiksite paremini oma kahtlustavate mõtetega toime tulema. Selleks on ühelt poolt vaja õppida neid normaliseerima, sest kui tunne või mõte juba kohal on, siis ei maksa seda eemale peletada või eitada, pigem uurida ja aktsepteerida, teisalt aga õppida endale vajadusel ka stopp! ütlema, seda just korduvate mõttejadade peatamiseks.
Oluline on mõelda võtmes: millised minu käitumised aitavad suhet hoida, ja millised, vastupidi, seda lõhuvad. Ühelgi paarisuhtel pole kestmisgarantiid, aga suhet aitab ikka alal hoida selle fookuses hoidmine. Kui kriisi kestes mõistetakse, mis selle põhjustas, mis oli puudu, mis tekitas tasakaalutust jne, siis kriisist väljudes peaks olema paremini arusaadav see, mida edaspidi teha teisti. Nii et kahtlustamise asemel tehkegi teisiti.
Meeles hoida võiks sedagi, et enda hädasoleku ja halbade tunnete kõrval peaks suutma säilitada ka empaatia teise suhtes: mõista ka mehe tundeid-mõtteid, tema põhjusi see- või teistsuguseks käitumiseks, teie kummagi osa suhte kujunemises just selliseks. Kui kumbki kuulab ainult iseennast, püüdmata mõista teist, on eeldusi heaks lähisuhteks vähevõitu. Mõistvus ja tundlikkus teise vajaduste vastu – isegi siis, kui on isu süüdistada teist sajas surmapatus – on kindlasti üks viis kriisist väljuda, ühtlasi on mõlemad hea suhte tunnused.
Suhtes olemine on mõnel määral alati risk. Inimene soovib olla armastatud, ta ei taha saada „vastu näppe“, kuid see oht on alati olemas. Suhtes olek nõuab nii tööd selle nimel, et suhe kestaks, aga ka oskust enesele toetuda. Heas suhtes ollakse mõistagi üksteisest paljus sõltuvad, kuid kummagi oskus iseendale toetuda toetab ka suhet. Kui te ei usalda iseennast, on pea võimatu loota teisele, usaldada teist.
Teie suhtes juhtunu on toonud esile palju tundeid. Oma tunnete tundmine, nendega leppimine, nendest arusaamine jms ongi aeglane protsess. Peaksite lubama endale selle aja, ja selle kõrval ärge unustage suhte hoidmist ning kõige selle tegemist, mis kummalegi rõõmu valmistab.
Tere taas ja tänan abi eest.Nüüd on aega möödunud ja olen nii kaugel ,et tean abikaasa suhtleb ikka endiselt sõbrannaga nö telefonis,skype-is.Ta on seda ka ise tunnistanud.Väidab,et see naine ei ohusta meie suhet nad lihtsalt paar korda nädalas suhtlevad a`la kuidas läheb ja kõik... Mida peaksin sellest järeldama?Draamat ma korraldanud ei ole aga olen öelnud ,et see mind häirib ja ma ei ole sellega rahul. Kuidas ma saaksin uskuda,et nii see on,et nad suhtlevad kui sõbrad aga mitte armukesed? Vahel mulle tundub,et ma ei oskagi enam abikaasaga midagi rääkida,et hakkan võõraks jääma...Siis jälle läheb üle ja saan hakkama. Muidugi jah kaugus on meil endiselt näeme paar päeva kuus ja ülejäänud aeg suhtleme telefonis igapäevaselt. Tahaksin talle palju rohkem helistada või smsida aga kardan nö pealetükkivaks muutuda ja siis hoian ennast tagasi ja ei sega teda ja ootan kuna ise ühendust võtab. Kuidas kaugsuhtes hoida lähedust ja armastust,et teineteisele mitte kaugeks jääda? Mida soovitate kaugsuhtes olevale perele, et suhe toimiks ja ei puruneks? Tänan!
Jah, omavahelise sooja sideme alleshoidmine kaugsuhtes ongi üsna keeruline, kuid kindlasti ei ole siin midagi võimatut.
Kindlasti on vaja olla aus ja avatud. Nn pimedad kohad suhetes võivad saada pinge allikaks just eemal olles, sest suhe ei ole nii vahetu ja tihe nagu päevast päeva koos elades. Avatud jutuajamised kõigest, mille pärast süda rõõmustab või valutab, vähendavad suvalisi tõlgendusi ning nn mõtetelugemist. Skypekõned ei pea ju olema lühikesed ja pealiskaudsed.
Läheduse hoidmine on kaugsuhtes tihti probleem, ent kaasaegsed sidevahendid võimaldavad tegelikult ju kohtuda iga päev. Oma mõtete, tunnete, murede jms jagamine võiks olla nii sage kui võimalik.
Ka kaugel olles peaksid paaril (ja kogu perel) säilima kindlad rutiinid, need on väga olulised sidemehoidjad. Lähedust loovad ja alalhoidvad rutiinid on näiteks musi-kalli-lühisõnumid, smailide saatmine, kindlad kokkulepped helistamise-sõnumite saatmise sageduse üle ja neist kokkulepetest kinnihoidmine. Omad kindlad harjumused võiksid olla ka lastel: kirjad, Skype, oma elu jagamine: mis koolis juhtus, mis tore oli, mis muret teeb, kuidas trennis läks jne. Nii tunneb isa ennast rohkem isana, rohkem seotuna, vajalikuna. Nii on teil kõigil rohkem ühe pere tunnet.
Naised on tihti kojujääjatena kahekordse pinge all. Kui mees on ära, on vajaka nii emotsionaalsest kui ka füüsilisest lähedusest, aga ka abist majapidamistöödes ja igapäevaelu organiseerimises. Ei maksa võtta kanda kahe koormat teise äraolekul. Kui äraolija koht (lastekasvatuses, majapidamistöödes, söögilauas) ära kaob, pole ta tal kuhugi tagasi tulla. Ei maksa olla liiga tubli, kes kõik ära teeb – las osa asju ikka ootavad mehe tagasitulekut.
Vahel juhtub, et kui kaugel tööl käija lõpuks koju jõuab, sajab talle kaela hunnik kurbust, väsimust ja rahulolematust. Kui ühist aega on vähe, tuleks seda nii palju kui võimalik, kasutada koosolemise nautimiseks, mitte probleemide hakkimiseks. Probleemidest ei maksa vaikida, kuid kuna koosolemise aeg on napp, peaks püüdma olla eriti konstruktiivne.
Kurbus peatse taaslahkumise tõttu võib rikkuda kogu koosolemise. Tähtis on õppida rõõmustama iga kohtumise üle, nautida hetki siin ja praegu. Kui rõõmu koosoldud aja üle osatakse alles hoida läbi nende päevade, mil koos ei olda, siis on see kindlasti oluline panus suhtesse ja selle säilimisse.
