Tere! Mehega on suhted nii halvenenud, et oleme kohe kohe lahutamas. Miks see nii on, on pikk teema. Meie laps on 1,2 aatane. Nüüd ühel päeval, kui olin tööl, siis teatas mees, et läheb lapsega kaheks päevaks kodust minema. Ärgu ma muretsegu, et kõik on korras. Ta saabki lapsega ilusti hakkama, kuid nüüd tunnen elus teist korda tunnet, mis tekitab minus nii palju küsimusi miks nii on ja kuidas üks ema nii tunda saab. Nimelt ma tunnen, et kui nad kohe koju saabumas on, siis ei suuda ma oma lapsega enam koos olla, ma ei taha. Ma ei taha teda sülle võtta ega mitte midagi. Mul on nagu mingi viha ja vastikus lapse vastu. Olen seda korras elus veel tundnud, siis kui sain teada, et mu mees pettis mind. See viha ja pettumud kandus üle lapsele. See on nii ebaloogilne, kuid sellised tunded mul on. Nüüd tunnen seda tunnet jälle ja see hirmutab mind, laps pole ju milleski süüdi.
Kas on sellele mingi seletus miks tekivad sellised tunded? Ma saan aru, et pean sellest üle olema ja need tunded alla suruma, püüdma oma lapsele edasi hea ema olla. Kuid praegu tundub see nii raske ...
Olete mures, kuna märkate, et teie viha ja pettumus mehe käitumise tõttu kipub kanduma lapsele, te ei meeldi sellisena endale, kuid samas tunnete abitust, kuna seda oma raske muuta.
Tunnete teema on tõesti keeruline. Rasked olukorrad tekitavad raskeid tundeid, ja pettumine lähisuhtepartneris ja eesseisev lahkuminek mehest on kindlasti sündmused, mis loomulikult tekitavad valu ja viha. Ent valu ja viha allasurumine lõpeb tihti sellega, et need purskuvad meist välja n-ö valel kohal ja vale inimese suunal.
Sest tunded lihtsalt ON. Ainus viis oma tunnetega toime tulla on nende tunnistamine iseendale, nendega nõus olemine ja alles seejärel nende üle mõtlemine, neile tähenduse andmine. Kirjeldan veidi seda protsessi. Tunnen kurbust – jah, ma olen praegu väga kurb – see on nii rõhuv tunne, nutt kipub peale, süda on raske – jah, see on kurbus, ja see on ka pettumus. (Tunde äratundmine ja sellega nõustumine.) On normaalne olla kurb, kui lähisuhe on lõppemas. On täitsa loomulik, et olen kurb, kui mees mind pettis. Muidugi teeb kurvaks, kui ma mõtlen, et me läheme lahku ja mis siis kõik saab. (Tunnetele tähenduse andmine, nende üle arutlemine enda sees.) Oh jah, nii kurb. Praegu on väga kurb. Aga kindlasti tuleb päev, kus ma enam ei ole nii kurb, tasapisi tulen sellega toime. Ja ühel päeval on see kurbus möödas ja ma saan oma eluga jälle rõõmsamalt edasi minna. (Positiivse killukese leidmine negatiivse olukorra sees.)
Kui nõustute enda sees oma tunnetega tööd tegema, on lootust, et need leevenduvad, on teie isikliku kontrolli all aga pursku enam sel moel kontrollimatult lapse peale.
Kuid teine asi, mida kindlasti peaksite tegema, on oma mehega rääkimine. Üks võimalus on seda tundepurset, mis praegu maandub lapse peal, näidata sellele inimesele, kellele see tegelikult mõeldud on - oma mehele. See on õige adressaat. Tundepurse on aga enamasti ohtlik, seega on ohutum (ja ka täiskasvanulikum) lihtsalt rääkida mehega kõigest sellest, mille tõttu teie sees on nii palju tundeid, mis on ilmselt teie sees allasurutud.
Nii suhte alustamiseks, kestmiseks kui ka lõpetamiseks on vaja ikka kaht inimest. Teil kummalgi on pool suhtest. On palju omavahel keerukalt seotud põhjusi, miks suhted ei kesta ja lõpevad. Tähtis on osata suhteid alustada, ent oluline on ka õppida neid lõpetama sel moel, et juhtunu meid liigselt ei lõhuks ja et meid ümbritsevad asjasse mittepuutuvad inimesi (sh oma lapsi) kannatama ei paneks. Parim, kui saate partneriga selgeks rääkida nii selle, mis oli/on kole, kui ka selle, mis oli/on tore. Juhtub ju sedagi, et seesuguse ausa ja avatud jutuajamise käigus tekib suurem selgus suhtes juhtunust ning tekib ideid lahkumineku asemel seda hoopis parandama asuda.
Igal juhul on nii teie lapsele kui ka teile endale parem, kui saate oma raskete tunnetega tegeleda: enda sees, koos partneriga, sõbrannale rääkides või ka teraapias.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
