Tere!
Minu lugu on sarnane paljude siin esitatud muredega, aga siiski....
Minu elukaaslane, kellega oleme koos olnud umbes 2,5 aastat, suhtleb ja puutub peaaegu igapäevaselt kokku mitmete endiste tema naiste ja sekspartneritega. See on tingitud sellest, et erasuhted tekkisid ühise töövaldkonna ringis, mis omakorda põhjustab praegu ka nende pideva suhtlemise. Minu jaoks ei ole see teadmine mugav, aga tunnistan endale, et põhjus on tegelikult minus endas- nimelt olen varasemalt teinud ise valesid valikuid, ning näinud liiga lähedalt, liiga palju, kui lihtsalt meestel (ka täiesti toimiva suhte kõrvalt) petmine käib. Olen üldiselt väga kõrge enesehinnanguga, aga sellises olukorras valdab mind pidev hirm ja tunne, et ma ei ole piisavalt hea. Olen elukaaslasega sellest rääkida püüdnud, minu sõnad olid:"Ma pean sulle ausalt ütlema, et ma ei tunne ennast selliste kohtumiste suhtes mugavalt" ning põhjendasin ka talle oma minevikust pärinevaid hirme. Tema reaktsioon oli sellele aga närviline ning ütles, et "Mul on küll palju partnereid olnud, aga alati korraga vaid üks". Ootasin temalt oma ausa ülestunnistuse peale tuge, abi ja mõistmist, aga seda ei tulnud. Tuli hoopis hukkamõistmine.
Olen isegi mõelnud, et kui ma saaksin tutvuda ja kohtuda paari naisega, kes tema elus endiselt figureerivad, tunneksin ennast juba mugavalt, aga ma ei ole kindel, kas see toimiks ka reaalsuses nii, nagu ette kujutan.
Üldiselt leiame harva ühiselt veedetud aega ning vajan oluliselt rohkem nii füüsilist kui vaimset lähedust. Olen ka seda talle avameelselt rääkinud(mitte süüdistades, vaid püüdes leida lahendusi), ent sellest ei ole midagi muutunud. Tema läheduse vajadus on minu omast mitmekordselt väiksem ning ta ei suuda mõista selle olulisust minu jaoks.
Kuidas püüda ravida ennast sellest ebamugavast tundest, mis seostub tema endiste naistega ta elus, kuidas rääkida sellest temaga nii, et ta ei asuks kaitsepositsioonile? Kuidas läheneda talle ja selgitada minu vajadust läheduse järele?
Kirjutate, et ei tunne ennast suhtes kuigi kindlalt, vajate rohkem lähedust ja ühist aega. Muret teevad ka mehe eelmised suhted, soovite olla kindel, et olete mehe ainuke.
Ega paremat viisi teineteisest arusaamiseks ole, kui teineteisega rääkimine ja teineteise kuulamine. Kirjast selgub, et olete neid katseid ka teinud, kuid pole saavutanud mõistmist ja tuge, mida nii väga ootate.
Suhetes on ikka keerukaid teemasid, mida ei julge puutuda, sest kardame vastuseid, pelgame ise haiget saada või teisele haiget teha. See on ka sage põhjus, miks tähtsad jutuajamised saavad küll alguse, kuid nendega ei jõuta kuhugi, sest juba üks solvub, teine tunneb ennast süüdi ja sulgub, ning kumbki tunneb ennast ebamugavalt.
Keeruka jutuajamise tarkus on ajakohasus, hinnanguvabadus ja isiklik keel. St kummalgi peab olema aega ja tahtmist segamatult ja süvenenult rääkida, kumbki ei anna teisele hinnanguid, vaid räägib endast: mina mõtlen..., mina arvan..., mina soovin..., mulle ei sobi..., mina eeldan..., mina tunnen... jne. Vahel arvatakse, et minakeel on egoistlik, ent kui te annate sama palju vaimset ruumi ka oma partnerile, tekib tasakaal ja on enam lootust mõistmisele. Iga inimene elab oma naha sees ja teab ennast. Teisele arusaadavaks saame ennast teha oma sõnade ja oma käitumisega (mis on ikka ja alati meie vajaduste esindaja). Sinakeel on keerukates jutuajamistes ohtlik, sest võib mõjuda süüdistavana ja tekitada vastupanu – kust sina tead, mida mina tunnen, mõtlen ja vajan!
Suhtes on ikka kaks inimest. Seetõttu tuleks kõigist muret valmistavatest asjadest kahekesi rääkida, ja püüda selle poole, et te meest mõistaksite ja mees mõistaks teid. Kolmandad osapooled ei puutu ju teie suhtesse, seda saate reguleerida teie kaks. Seda, mida partner vajab, miks ta mõnda asja teeb nii ja teist naa, miks ta mõne koha peal lukku jookseb, kuidas näeb tema toimivat lähisuhet – seda kõike saate teada ainult siis, kui teie kahe vahel on piisavalt usaldust enda avamiseks, et neist asjust ausalt rääkida saaksite. Pimedad nurgad on suhtele ohtlikud, mida rohkem teemasid on n-ö laual, seda parem.
Kui partnerite ootused ja vajadused suhtes on erinevad, ei tea ma teist teed, kui et neist erinevustest rääkida ning püüda kokkulepete poole, et kumbki ennast mugavamalt tunneks. Lähisuhte sisse kuulub ikka ka sobitumine ja teineteise aktsepteerimine sellisena, nagu just ollakse. Kui ei suuda sobituda ega aktsepteerida, siis on alati võimalus suhtest lahkuda, lootes, et kunagi leitakse inimene, kellega suhtest loodetu on paremini kaetud.
