Jah, ma olen üritanud mehega rääkida, kuid ta läheb alati närvi, võibolla viskab veel palun vabandust, et joogisena nii loll olen, aga see ka pigem selleks, et ma lihtsalt teema rahule jätaks.
Kõik need asjad vinduvad sees, ning iga uue pettumusega süvenesid ka eelmised valusad kogemused. Seega nüüd ongi nii, et kui ta käitub kasvõi pisut eemalolevalt või mida iganes, siis ma olen tal kohe kukil, arvates et jälle midagi mu seljataga teeb.
Ja kõik need probleemid, mis on ette tulnud, ma ei saa temaga neist rääkida, õigemini mina räägin, ja tema viskab mokaotsast jajah või et miks ma vingun koguaeg, siis kui seletan et minul on ju valus, miks ta tahab mulle haiget teha, siis hakkab tulema jutt stiilis, olen jah kehv mees, kui ei sobi siis leiaksid ka parema.Et keegi ei ole ideaalne ja et ta ju palus vabandust. See vabandamine toimub ka siis, kui ma juba pikemat aega imelik olen, niisama nagu polekski tema arust põhjust vabandada, kui on valesti käitunud.
Ükskord panin ta enda olukorda, küsisingi, et mis siis oleks saanud, kui mina oleks temaga käitunud nagu tema minuga käitus. Siis ta ütles, et poleks hea jah ja teab et käitus valesti.
Nüüd olemegi olukorras, kus ma ootan millal uus pettumus või valus hoop tuleb.
Ja kõik see pinge ujub välja just siis, kui ta on tagasi välismaal tööl.
Ma ise olen muutunud, ma pole just teab mis vana, 25a, kuid ma olen alati olnud selline rõõmsameelne, mõistlik, rahumeelne. Pole olnud eelnevates suhetes probleeme, mis mind nii muudaks. Ja praeguse mehega olen muutunud kontrollivaks, uurivaks, kahtlustavaks, armukadedaks, ei usalda, norin tüli, ühest valest sõnast võin hakata tormi üles keerutama.
Ja see, kui ma üritan talle seletada, et on asju mis on vaja minu jaoks selgeks rääkida, siis see on tema jaoks automaatselt kohe vingumine.
Suhe muudkui vajub põhja poole, aga kui üritan asju selgemaks saada ja korda, siis see on vingumine.
Mõtlen päris tõsiselt, et äkki tal oleks mõne teise naisega parem.Sellisega, kellel on ükskõik, kus ja kellega mees käib ja kas mees üldse leiab aega talle toeks olla, kui on seda vaja.
Selline tunne, et olen muutunud inimeseks keda ma enam ära ei tunne.
Käitumine on mehel muutunud totaalselt peale seda kui peaaegu lahkuminek toimus, kuid rääkida temaga ikka ei saa.
Räägib, et ta teenib raha, et meil hea oleks jne, jah ma käin ka tööl, kogu raha läheb meie hüvanguks, ei larista tühja peale, aga raha ei hoia suhet koos ja elus on enamat rahast. Ma ei ole temaga raha pärast. Kurb, et ta sellest aru ei saa.
Olen omadega ummikus, pole sellises olukorras enne olnud.Vaevalt ta oleks nõus nõustaja juurde minema, sest tema arust ma ainult tahan vinguda, sest petnud ta mind ju pole.
Kirjeldate põhjalikult oma väljakujunenud mõtete- ja suhtemustrit, kus valusad varasemad pettumused on kujundanud teis usaldamatusetunde partneri vastu ning temapoolsed vabandused ei rahusta teid,- pigem elate uute pettumuste ootuses.
Oma probleemide jagamine on teie sõnul mehe jaoks "vingumine"- siinkohal saate mõelda, kuidas olete oma muredest, kahtlustest temaga rääkinud. Kellelgi ei ole lihtne kuulda enda kohta süüdistusi teisele haiget tegemises (isegi kui seda on tehtud teadmatusest) ja inimlik reaktsioon on sellele eitus, vastusüüdistused või muul moel väljendunud vastupanu. Teie partner on kasutusele võtnud vabandamise kui toimetulekustrateegia (ja ka ennetava käitumise- vabandades kohe, kui märkab teis märke rahulolematusest) ning tunneb end alaväärse ja puudustega- tundega, et ei vasta teie ootustele, valmistades teile vaid pettumusi.
Eelmises vastuskirjas tutvustasin teile lühidalt suhtlemisoskusi, kuidas selges minakeeles oma vajadustest jne. teisele inimesele hinnanguvabalt ja süüdistusteta rääkida- vaadake ka: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ . Rääkida tuleks endast lähtuvalt, oma tunnetest, mõtetest, soovidest, hirmudest, jne. - siis ei tunne teine osapool end rünnatavana, süüdi ja see annab teile võimaluse dialoogiks (millist teie partner praeguseni väldib).
Ütlete, et olete muutunud inimeseks, keda isegi enam ära ei tunne ning kahtlustamine, armukadedus, kontrollisoov ning tülitsemine tegelikult omased ei ole. Kuna pelgate, et teie partner ei ole nõus nõustaja juurde pöörduma, võiksite algust teha iseenda aitamisega. Teada tõsiasi on see, et teist inimest me muuta ei saa,- küll aga iseennast. Neutraalse spetsialistiga saate koostöös tegeleda teie destruktiivsete tunnete põhjuste uurimise ja selgendamisega. Muutused iseendas annavad võimaluse näha suhet teise pilguga, kasutada tõhusamaid viise paarisuhte hoidmiseks. Sealt edasi võiksite käia paari- või perenõustamisel kahekesi, et kujunenud negatiivset suhtemustrit muuta ning anda endile uus võimalus,- sest nagu te oma kirjas väljendasite, on mees oma käitumist muutnud.
