Tere.
Ei teagi kust täpselt alustada.
Oleme mehega olnud koos üle 3a, peagi täitub 4a.Lapsi meil ei ole, kuigi tahaks.
Probleem on minu usaldamatuses.
Esimene aasta oli kõik ideaalne, kuni hetkeni, kui ükskord väljas olles, purjuspäi, mu mees flirtis ühe naisega ning puhkas oma kätt ta tagumikul.
Sellest tuli hommikul skandaal, ei hakanud täispeaga mehele midagi seletama, ta vabandas ning ütles, et ei andnud aru oma tegudest, ja et see pole vabandus.Olgu, andestasin. Mainin kohe ära, et viinaviga mu mehel ei ole, pigem ongi see, et joob harva, aga siis ei taju piiri.
Igatahes, vahepealsel ajal on ette tulnud valetamisi.Kuna ta töötab välismaal, siis kord jäi vahele valega, et läheb magama, hommikul kell 5 helistas mulle purjuspäi, et head ööd öelda.Noh, see polnud hullu, aimasin isegi, et neil töökaaslastega plaan minna. Aga. Ta kord jättis mu sõpradega, ja ütles, et tal vaja käia sõbra juures, kellel autoga abi vaja. Tuli välja, et läks sõbranna juurde hoopis. See tegi väga haiget, kuigi tean ka ise seda naist ning tean, et oma meest ta ei petaks. Kuid minu mees valetas mulle. On veel väikeseid valesid ja arusaamatusi olnud. Mis kõik tegid haiget, kuid mille andestasin. Samas usaldusele on see teinud väga liiga.
Viimane piisk oli selle aasta algul, kui mul katkes rasedus. Rasedus oli alles väga alguses.Mees oli välismaal, ning tagantjärgi oli firma jõulupidu Rootsi kruiisil.Päev enne kruiisi rääkisin mehele, et imelik tunne on, kõht nagu valulik, tema hoopis vastas et äkki ma saaks talle teised teksad välismaale saata...Olgu siis..Ja varahommikul algas verejooks. Ma helistasin kiirabisse, kuid sealt öeldi et nii väikese rasedusega ei ole enam aidata midagi ja kirjeldati kui suur verejooks peab olema et vajaks erakorralist sekkumist.Nutsin siis ja teavitasin meest, tema ütles vaid et mine kiirabisse siis kui vaja on. Oli mõtetega reisil juba.Ja terve reisi ei vastanud ta mu kõnedele ega smsidele, alles kui lõpuks tagasi töökoju sai helistas ja siis ka alles mingi aeg küsis kuidas tervis.Minu arvamus temast langes alla nulli. Mul oli valus nii füüsiliselt kui ka hinges ja selle asemel, et tulla ja olla mulle toeks, tal olid isegi vabad päevad, ta läks jooma.Hiljem oli solvunud,et nii suure asja tegin ta Rootsi kruiisist.Aga lapsekaotus oli minu jaoks suur asi.Võibolla oli see tema viis asjaga hakkama saada.Laps oli väga oodatud ja olime seda üritanud päris kaua.Peale seda oli peaaegu lahkuminek.
Nüüd viimased kuud on olnud rahulik, mees on justkui muutunud.Käib minuga arsti juures ja on muidu igati toeks.Ma olen olnud varem ka suhtes, kuid pole varem armastanud,tean seda nüüd sest ma poleks varem iial selliseid asju andestanud. Kuid midagi on muutunud, kahtlustan igat asja, keeran tülisid üles tühjast kohast, olen nagu mingi uurija, igas sõnas otsin tagamõtet ja valet..
Raske on.Me armastame teineteist, kuid ma olen saanud palju kõrvetada.
Tema aru ei saa mis mul viga, et pole ju petnud seega pole midagi paha teinud.Ütleb vaid et kas tahan niisama vinguda.
Mõistus otsas.
Ei teagi mis teha, ja kas saab asja sellest suhtest.Igatahes hakkasin beebipille tarvitama, igaks juhuks.Kuni asju klaariks ei ole saanud.
Nelja kooseluaasta jooksul on teie jaoks tõstatunud murekohaks partneri usaldamise küsimus. On olnud väiksemaid valesid ja arusaamatusi, millised olete talle andestanud - sest tunnete, et armastate oma elukaaslast, kuid usaldusele on need olukorrad mõjunud kahjustavalt. Õeldakse, et andestamine on nagu kink, usalduse peab aga välja teenima.
Kriitiliseks muutus olukord aasta algul toimunud raseduse katkemise ajal/järgsel ajal, kui te ei saanud oma partnerilt vajalikku toetust ega mõistmist. Seetõttu olete nii paarisuhte kui lapsesaamise soovi hetkel ootele pannud ja tunnete end tuleviku osas ebakindlalt.
Usaldus tähendab usku, et sa võid loota kellegi peale ja teada, et ta teeb, mida on lubanud või siis ei tee seda, mida on lubanud mitte teha.
Kas olete oma hirmudest, kahtlustustest, soovidest ja tunnetest oma partneriga tõeliselt rääkinud. Ega mingit imerohtu peale avatud ja siira suhtlemise olegi- teil tuleks rääkida iseenda eest (mina-keeles), milline käitumine on teile näiteks vastuvõetamatu (hinnanguvaba olukorra kirjeldus), milline on käegakatsutav kahju/mõju teile ning mida te seoses sellega tunnete. Ja siis ka teine pool avatult ära kuulata. Niiviisi vastastikku oma muredest/vajadustest rääkides ja ka teise poole selgitusi aktsepteerides ja mõista püüdes on lootus, et mõistate teineteist tõeliselt ning on võimalus, et taastub ka usaldus. Ja see võib võtta aega- sest usaldus taastub ajapikku ja vaid siis, kui teine osapool käitub nii, et teda saab usaldada.
Usaldust peab jagama või siis tagasi hoidma vastavalt teatud aja möödudes olevale reaalsele olukorrale. Kui usaldust on murtud, ei tohiks uuesti usaldada enne, kui usalduse kuritarvitaja:
- on võtnud vastutuse oma tegude eest
- muutnud (või muutmas) oma käitumist
- jätkab selle muutuse ülesnäitamist teatud ajaperioodi jooksul
Kui tunnete, et vajate abi väljastpoolt, võtke ühendust paari- või perenõustajatega, kellega koostöös saate mureteemasid läbi töötada (www.pereteraapia.ee), samuti saab teid aidata raseduskriisi nõustamine (www. rasedus.ee).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
