Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Mees ja rasedus

Nillu
Külaline
Postitatud 10.04.2013 kell 10:05
Tere!
Olen beebiootel ja mure sellega, et ma ei tunen mehe emotsionaalset toetust ja panust. See väljendub just konfliktsetes situatsioonides, kui kogen negatiivseid tundeid ja väljendan talle rahulikus toonis "Ma tunnen ..." "Ma vajan ...". Mees kahjuks ei mõista mind üldse, ütleb, et ma manipuleerin oma rasedusega ja süüdistan teda. Kui ütlen, et vajan abi selleks, et sellest emotsionaalsest seisust väja tulla, siis mehe arvamus on see, et igaüks vastutab ise oma tunnete eest ja tegeleb rahulikult oma asjadega edasi. Ma võin nutta, kodunt ära minne, kurb olla- talle ei mõju mitte midagi. Mees tunneb, et ma süüdistan teda igas olukorras, kus ma väljendan oma negatiivset tunnet temaga seoses.

Probleem oli juba enne rasedust sellega (enda tunde või vajaduse väljendamine kaaslasega seoses paneb teda ennast süüdi tundma; et ta pole piisavalt hea-->tekib konflikt), kuid raseduse ajal süvenes- ta väidab, et ma manipuleerin rasedusega ja ei võta mind üldse enam kuulda. Seepärast pole ta nõus mind ka toetama rasketel hetkedel. Kõikidel muudel hetkedel, kui kõik on hästi või minu murekoht on nt tööga seoses, kuulab ta ära ja mõtleb kaasa. Mina aga tunnen täieliku tõrjumist ja seda, et olen kõhubeebiga kahekesi. Et kaaslase poolt ei tule toetust raskel hetkel ja rääkimine oma tunnetest ja vajadustest ei aita.

Kaaslasel on eelmises suhtest kaks last ja sealt perest ta tuli ise ära, sest kasvasid väidetavalt naisest lahku. Ma ei taha, et meie perel nii läheks, aga vahest on tunne, et ma ei suudagi talle emotsionaalselt läheneda ning armastav kaaslane olla, kuna ma olen siis haavatav ja rasketel hetkedel ta lihtsalt ei suuda mõista. Kaaslane väljendab selgelt, et kogu vastutus minu enda emotsionaalse heaolu ja beebi heaolu eest on minul.

Selle kõigega seoses on mul tekinud tunne, et tal on mingi "probleem" minu rasedusega. Et ta sisimas kardab midagi, seepärast ei suudagi mind hoida raseduse ajal. Mina aga ei suuda ka tema probleeme kogu aeg lahendada ja mõistev olla. Samas armastan teda ja tahan, et oleksime õnnelikud ja õpiksime konflikte lahendama. Praegune lahendus on see, et tema eemaldub minust, mina peaksin justkui ise oma emotsioonidega hakkama saama ja järgmine päev on kõik õnnelikud (aga mina sisimas ei ole ja kui seda väljendan läheb konflikt edasi). Mida teha?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 12.04.2013 kell 00:01
Olete proovinud väljendada mehele, mida tunnete ja vajate, kuid jäänud siiski oma probleemidega üksi. Kogesite mittemõistmist juba enne rasedust, kuid nüüd viitab mehe järjest süvenev eemaldumine teie silmis tema probleemile. Nii nagu naistel võib rasedus kulgeda erinevalt - kes on õnnelik, kes mures ja hirmul, nii võib ka üks mees olla uues olukorras lihtsalt ootusärev ja uhke, teine aga kogedes suurt vastutust, muutuda ebakindlaks. Kuid ikkagi see ei pruugi ometi tähendada, et ta ei võiks rõõmustada lapse sünni üle. Muidugi võib ju olla, et mehe varasem kogemus mõjutab teda ja ta ei tunne end raseda naisega pingevabalt ning seetõttu ei suuda ka praegu olla piisavalt teie jaoks olemas. Kõik on võimalik mõista ja pidada loomulikuks. Küsimus ongi selles, kuidas toimida olukorras, kus mõlemad olete tundlikud ja vajate teineteise mõistmist.
Kui teile näib, et mehel on probleem, siis vajab ta head kuulajat. Saate väljendada, et soovite temast aru saada ja aktsepteerite seda, mida tema tunneb. Ka seda, et tema jaoks näivad teie väljaütlemised süüdistavad ja manipuleerite rasedusega. Hea kuulamisoskus ei tähendab seda, et peate nõustuma kuulduga, vaid aru saama, et tema jaoks on nii. Ta peab saama seda väljendada, et kogeda usaldust ja lähedust teiega. Suhtuge tõsiselt sellesse, et tema kuuleb süüdistust, sest selle vaidlustamine, mida tema tunneb ja peaks tundma, ei aita teid kumbagi. Lihtsalt kuulake ta ära, sõnastage ümber, kuidas temast aru saate. Sealt võib tulla suurem selgus selles, mis temaga toimub, mida see tähendab tema jaoks. Praegu võibki lihtsalt olla nii, et ta on oma keeruliste tunnetega (suur vastutus pere ees, süütunne, et ta ei vasta teie ootustele) piisavalt hõivatud, et vastu võtta teie sõnumeid. See ärritab teid, tema tunnetab seda ja eemaldub üha enam.
Praegu tundub, et ta läheb lukku ja ei ole võimeline teid toetama, mida ju nii väga vajate. Ei ole mõtet otsida seda, kes teist rohkem midagi valesti teeb, kes peab midagi enne muutma või kelle pärast praegu rääkida ei saa. Lähtuge sellest, kui temal on probleem, siis teie saate seda aktsepteerida ja teda kuulata.
Edasi aga, kui teil on probleem - teie vajate, et ta oleks rohkem olemas teie jaoks, siis jah, ikka mina-keel on see, kuidas seda väljendada. Väga oluline on, mis järgneb sellele „ma vajan … „ või „ma tunnen … „ . Igaks juhuks olgu öeldud, et lause: „ma tunnen, et sa peaksid mind rohkem toetama“ ei ole oma olemuselt mina-sõnum, vaid varjatud sina-sõnum ja mõjubki etteheitena.
Kui vähegi võimalik, siis tasub panustada rohkem positiivsetele mina-sõnumitele. Nt „ mulle meeldib, kui oled minu juures ja saan sinuga rääkida“; „ mul on hea meel, et tegid minu jaoks …. , „olen rõõmus, et … „; „vajan sinu abi, et koos mõelda … „ jne.
Kui aga olete mehe käitumisest häiritud, siis ka seda peab saama väljendada ja ikka nii, et pingete tekkimise risk oleks minimaalne (ei mingeid hinnanguid, ettekirjutusi, kriitikat jms.). Teadmata, mis konkreetselt teid häirib, kuidas on teie vajadused kahjustatud, toon jälle lihtsalt näite: „kui sa minu küsimusele ei vasta, siis see ärritab mind ja ma ei saa rahu“: Võib ka lihtsalt oma arusaamu ja vajadusi väljendada: „minu jaoks on oluline, et saame kõigest rääkida“; „vajan rohkem aega sinuga koosolemisteks“; „mulle on väga tähtis, et saan sinuga rasedusest ja tulevikust rääkida“ jne.
Kuidas tundub, kas need võivad mõjuda süüdistusena või manipulatsioonina? Kui siiski, siis tasub mõelda, kuidas on nii läinud, et olulisi teemade rääkimine on ebaturvaline ja mis teie suhetes toimub.
Mis puutub vastutusse, siis jah, me vastutame iseenda tunnete ja vajaduste eest ja seetõttu ongi tähtis midagi ette võtta ja probleeme mitte vältida. Nendest rääkimine ei tähenda teisele vastutuse lükkamist. Suhetes on ju nii, et rahulolu eest vastutavad mõlemad.
Kui teile näib, et ei aita miski - ei mehe ära kuulamine ega ka mina-keel endast rääkimisel, siis võib oletada, et teie suhetes on midagi, mis on seni peidus ja ongi vaja selle üle tõsisemalt arutada, tasub pöörduda spetsialisti poole. Ühine eesmärk on ju see, et olete mõlemad huvitatud, et suhe pakuks rõõmu ja see on ju parim ka lapsele.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!