Tere.
Minu mure on nimelt järgmine.
Olen olnud oma noormehega suhtes 5 aastat. Me tunneme teineteist suhteliselt läbi ja lõhki. Esimene ja teine aasta oli ilus ja armas, ma olin kindel, et see noormees ongi inimene, kellest ma olen salamisi unistanud. Ta kandis mind sõna otseses mõttes kätel ja ma tundsin tõelist õnnetunnet. Me ei ole küll mitte kunagi koos otseselt elanud sellepärast, et mina käisin koolis teises linnas. Aga muidu elame me väga lähestikku. Kõik oli nii suurepärane kuni saabus päev mil algas tema poolt kahtlustamised, mis olid minu jaoks absurdsed, sest ma armastasin teda nii meeletult, mitte miski ei suuda seda tunnet kirjeldada, mida ma ta vastu tundsin. Ma olin kindel, et see on mees, kellele ma sünnitan oma esimese lapse ja kellest saabki minu seaduslik abikaasa, sest ta on mu tõeline esimene armastus. Ning üks päev asi läks ikka meeletult hulluks, ma sain iga päevaselt suhteliselt terroriseeriva alatooniga sõnumeid ja messengeri vestlusest ei tasu üldse rääkida. Ma olin iga õhtu pisarates ja emotsionaalselt väga läbi. Ning seejärel sain teada, et ta vaatab internetis teisi naisi ja rääkis nendega väga armsalt ning ta hakkas mulle meeletult valetama oma käikude kohta, kuigi ta ei käinud teistes naistes, valetas ta mulle et on kodus kuigi tegelikult oli sõbra pool, ma ei mõistnud miks ta peab valetama. Loomulikult usaldus kadus mul koheselt ära. Reaalselt koos olla on meil väga kena ja tülisid esineb harva, sest siis oleme me niiõelda üksteise silma all ja usaldus on olemas. Nüüd jõuamegi looga tänasesse päeva, mis on kestnud aastaid.. usaldust meie vahel absoluutselt ei ole, reaalselt koos olla on tore, aga nii kui oleme olukorras kus on üksteisest eemal olemine on täielik põrgu. Me oleme palju rääkinud lahku minekust, kuid mitte kumbki ei suuda seda sammu astuda. Siiski nii palju aastaid koos olnud ja loomulikult on ka nende aastate seas palju imelisi hetki. Oleme üksteisele esimesed partnerid.
Ta väidab, et armastab mind siiani. Ma ju ise näen, et sellest suhtest ei tule mitte midagi ja õige tegu oleks lahku minna, mu mõistus saab sellest aru, kuid miski ei lase mul seda sammu astuda, ilmselt samuti armastus, sest ma ei ole ükskõikne ta vastu. Muidugi mängib ka palju rolli harjumuse tunne, et me oleme üksteisel. Kuid mida teha? Kuidas käituda?
Ma saan aru, et olete oma noormehega teineteisele mõlemad esimesed partnerid ja teie suhtes on olnud palju imelisi hetki ja armastust, mis mingil viisil kestab tänaseni. Probleem on aga selles, et usaldus on kadunud, hinge on tekkinud mitmeid haavu ning usaldamatusest tulenev valu on suur. Teile tundub igati mõistlik lahku minna, kuid samas on harjumus olla koos ning muudki, millest tahaksite kinni hoida.
Usalduse taastamiseks suhtes on vaja mõlema partneri teadlikku panustamist. Usalduse taastumine algab sellest, kui otsustatakse andestada, mis tähendab valu korral loobumist tagasitegemisest. Haavade paranemine ja valu kadumine võib võtta aega, kuid oluline on teadlik otsus ja suund andestamise poole. Andestamine on usalduse eeldus, kuid see ei pruugi olla piisav, et suhe saaks usalduslikul tasandil edasi kesta. Vahel kestab usalduse rikkumine edasi ja sel juhul võib küll andestada, kuid suhet jätkata ei ole siiski mõistlik.
Iga suhe areneb ja läbib teatud arenguetappe. Tavaliselt ongi alguses väga hea koos olla, kuni hakkab tekkima eraldumisvajadus. Inimestel on olemas nii koosolemisvajadus kui ka iseolemise vajadus. Tavaliselt toimub üleminek ühest etapist teise partneritel pisut erineval ajal ja see võib tekitada pingeid ja mittemõistmist. Kui inimesed suudavad leppida sellega, et partneritel on erinevad vajadused ja erinevad huvid, siis saab hakata kujunema tõeline aktsepteerimine ja koostöö. Kui eraldumine toimub liiga valulikult ning selguvad liiga suured erinevused väärtustes või vajadustes, siis lähevad paarid tavaliselt lahku.
Te olete lahkuminekust rääkinud ja samas ka armastust avaldanud teineteisele. Üks võimalus on enne lõplikku otsustamist omavahel rääkida sellest, mis teile teineteise juures meeldinud on ja millest on raske loobuda, kui peaksite lahku minema. Mis on see, mis on olnud just teie suhte väärtus teie mõlema jaoks – võib-olla on see mõlema jaoks erinev. Võite rääkida ka sellest, mida igatsete, kuid mida te selles suhtes ei koge. Mida vajate ja mida ootate suhtelt, et oleksite rahul.
Isegi kui lähete lahku, siis te jääte tõenäoliselt teineteise jaoks oluliseks inimeseks, sest olite esimesed ja kindlasti mingis mõttes teineteise jaoks erilised. Kuigi iga lahkuminek on valus, võib siiski võtta kaasa selle, mis on olnud ilusat ja väärtuslikku. Lisaks saab sellest suhtest võtta kaasa õppetunnid. Valu tundmiseks on vaja võtta aega, enne kui edasi minna. Isegi, kui lahkuminek tundub mõlemale õige ja mõistlik, siis valusaid tundeid tekitab see üldjuhul ikkagi. Hea on leida siis inimesi (sõber, hea tuttav, nõustaja), kellega jagada oma tundeid, sest sõnastades oma tundeid, saavad need hakata vaikselt muutuma. Hea on ennast toetada nende tegevustega, mis pakuvad teile rahuldust ja vastavad teie huvidele – hobid, huvid, sõpradega koostegutsemised jne. Mida rohkem enda eest hoolitsete, seda kergem on nautida suhet, kuid seda kergemini möödub ka lahkuminekuga seotud kurbuse (viha, hirmu jne) periood.
Kui tahate, võite ka enne otsustamist käia nõustaja juures, et endas selgust luua. Mida ausamalt ja siiramalt oma partneriga vestlete, seda selgemaks saab tõenäoliselt, kuivõrd see suhe vastab teie kummagi vajadustele tänasel päeval ja tulevikus. Õnneliku suhte jaoks on oluline, et kumbki ei peaks end liigselt alla suruma. Vahel ei pea lõppema suhe ise, kuid lõppeb mingi etapp suhtes. Viis aastat tagasi olid teie vajadused erinevad sellest, mis nad on täna. Vahel aitab nõustaja juures rääkimine selgemaks saada selles, mida te täna vajate.
Võite vaadata meie kodulehel olevat e-koolitust paarisuhte arengufaasidest, võib-olla saate ka sealt mõne hea mõtte.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
