Tere tere- oleme mehega koos elanud paar aastat ning mehe laps (7) koos meiega poole sellest ajast (laps elab vaheldumisi nii ema kui isa juures).
Üldjuhul ei ole justkui miskit valesti ning suhte alguses tundus, et kõik võiks üsna hästi sujuda..seda aga hetkeni, mil otsustasime kokku kolida ning sai alata niiöelda argipäevaelu.
Algasid tülid teemal, et ma kohtlen last liiga karmilt ja miks ma alati ainult temaga riidlen ja talle pidevalt "liiga teen" aga näiteks sõprade lastega olen alati ülitore ja kas siis tõesti on teiste lapsed nii palju paremad kui "meie enda laps" jne.
Püüdsin selgitada, et minu meelest tuleneb see erinevus ehk sellest, et kui minna külla sõprade lastele, teise perekonna koju, siis üldjuhul ei lähe me sinna nende perekondlikke muresid lahendama ega nende lapsi kasvatama. See ongi justkui selline toreda tädi sündroom, kus sa mõned tunnid mängid ja lustid lapsega, siis lehvitad mõnusalt head-aega, paned riidesse ning lahkud. Ei ole ju minu asi minna külla, hakata uurima, et mis siis laps pahasti teinud on ja kuidas kasvatusega lood jne..
Kuna aga meie laps elab koos meiega päris suure osa ajast, siis on tema mured ja probleemsed kohadki mulle aktuaalsed, mina pean nendega iga päev koos elama. Minu osaline vastutus on, et lapsest sirguks võimalikult terve mõtlemisega ning ühiskondlikult toimetulev noor inimene.
Kuigi ka mina tahaksin elada maailmas, kus puudub negatiivsus, tülid, riidlemine, olelusvõitlus jne jne, siis paraku me sellises maailmas ei ela ning kuigi mul omal lapsi ei ole ning see kogemus on mulle esmakordne, ütleb mu süda, et lapse kasvatamisega kaasneb ka mingil määral halvemate asjadega tegelemine- ei ole keegi meist päevast päeva ainult päikest täis ning üdidni heatahtlik.
Ühesõnaga, minu mehele paistab, et kui ma saadan lapse juba 2 õhtut järjest täpselt kl 21 pessu ja voodisse..kutsun ta vannituppa tagasi, kui ta peale pesu jätab oma riided laiali vedelema ja palun need mustapesukasti panna.. ei luba tal veel 5 min enne magamaminekut "ühte kiiret arvutimängu" teha, vaid püüan veenda teda hoopis joonistama või raamatut lugema või kurjustan kui laps sõna otseses mõttes viriseb söögilaua taga, et ei meeldi see ja ei meeldi teine ja ei maitse, kuigi eelmisel päeval ei olnud nende samade asjade söömine mingi suurem ettevõtmine..seda kõike tehes ma näen ja tunnen vägagi tugevalt oma meest mulle kuklasse hingamas ja sellist minu "kasvatamist" taunimas.
Oleme sellest ka rääkinud ja seda avameelselt.
Alguses anti mulle mõista, et ma ise mõtlen selle tauniva emotsiooni välja- et mu mees vägagi austab mind ja seda, kuidas ma last suunan ja kasvatan.
On olnud ka olukordi, kus ma tõsimeeli tunnen, et mees tuleb mingis kindlas olukorras, kus ma lapsele miskit keelan või tõrelen temaga, seisab mu kõrval ja toetab mind. Tahan siia juurde lisada, et ma panen käe südamele ja ütlen, et ma ei riidel lapsega ilma põhjuseta! Meil on palju äärmiselt toredaid hetki ning olenemata sellest, et ma olen rangema käega kui mees ning niipalju kui aru olen saanud, rangem ka kui lapse päris ema, tunnen ja näen lapse käitumisest, et ta austab mind ning talle meeldib mu läheduses viibida.
Selle kõrval on aga hakanud tihenema olukordi, kus sellel hetkel, kus lapsevanemad peaksid üksteist toetama ning isegi kui on erimeelsus, püüdma seda arutada omavahel, mitte lapse ees, tekib vastupidine situatsioon.
Näiteks, olime siis kokku leppinud, et jah, laps peaks magama minema ikka iga päev võimalikult ühel ajal, mitte ühel õhtul kl 21 ja järgmisel 23.45..rutiini tekitamine lapsele (ja eriti veel kooliealisele lapsele) on ülioluline ning seda peavad küll täiskasvanud inimesed ise jälgima, mitte lootma, et küll laps ise väsib ja siis lõpuks magama läheb..
Okei, esimene õhtu tegime seda kõike koos, mina vaatasin kella, kell oli 21 ja siis ütlesin lapsele, et nüüd 5 min teeme veel mängu ja siis pessu ja siis rahulikult voodisse magamaminekuks valmistuma..kõik töötas, mees oli minuga samal lainel, toetas mind ning laps tegi ilma tõrgeteta nagu palutud..
Mul tekkis sellest südamess nii hea tunne! See oli õhkkond, mida olen nii kaua oodanud ja see on nüüd käes! Fantastiline! Ma ei pea enam maha pidama sõdasid teemal, et ok, ma siis võtan selle paha vanema rolli ja kamandan lapse minema kuigi just praegu on ju nii põnev arvutimäng käsil või laps tahaks nii väga edasi vaadata action filmi, mis tegelikult rohkem nagu suurematele mõeldud vms.
Mõni päev hiljem aga olime justkui ära kustutanud kogu eelneva.
Laps käis jälle vahepeal ema juures ära, tuli tagasi, loomulikult käib siia juurde see, et ka ema juures saab võike tegelane kodust kasvatust ning kindlasti mitte täpselt samasugust nagu meie kodus. Ehk siis igakord, kui laps jälle meile "kolib", on meil käes justkui uus inimene. ( olen nõus, et täiesti eraldi teema, ja väga lai teema, on kogu konseptsioon- kuidas ja kas üldse peaks last vanemate vahel "jagama")
Ja siis saabus jälle argipäev. Tundsin, et mees pole mu kõrval, ei sekku minu ja lapse suhtlusesse, öeldes, et need on meie teemad ja peame ise oma nurgad maha lihvima. Okei, püüan seda siis teha.
Jään siiski ka kindlaks oma seisukohale, et laps elab minu katuse all, minu kodus, ta ei ole minu bioloogiline laps, ma olen ta vastu võtnud oma koju ja oma südamesse ja ma ei ole kohustatud taluma kellegi teise võõrast last omas kodus, tekitades segadust minu asjades, asju lõhkudes ja määrides, maha salates mu toitu ja manipuleerides mu tunnetega, ilma et mul selles kohas mingit sõnaõigust oleks! Mul on õigus tuletada lapsele kasvõi 20 korda päeva jooksul meelde, et mustad riided käivad pesukastis või et kuivanud vorst ja näts ei käi teki all. Ja ma ei pea sealjuures taluma laitmist, et mis see laps sulle teinud on! Miks sa pead talle alati nii karmilt peale lendama!?
Nüüd, kuna mees ei sekku enamus ajast minu ja lapse suhetesse ega vaidlustesse teemal laps ja mida tohib ja mida nii väga mitte, siis loomulikult tabab selle ideaalselt ära ka laps ise.
Laps on meeletult nutikas ning saab lausa õhust aru, mis värk on ning kes mingil positsioonil parasjagu asetseb.
Kuigi ma tunnen, et laps austab mind ning meil ei ole sellist läbisaamise muret ega võõrastamist, on loomulikult tema isa ning ka ema talle olulisemad. Ja see nii peabki olema.
Aga tänasel päeval on see olukord hakanud mulle vaenlaseks, kuna iga kord kui ma midagi ütlen, vaatab laps kohe isa poole ja ma näen, kuidas isal hakkab kahju- ta justkui ei julge oma last keelata või temalt midagi ära võtta ( eks see ongi see katkise perekonna taak, mida kaasas kantakse) ning minust astutakse üle.
Kui ma sellest hoolimata jään oma seisukohale kindlaks ning ka isa jaatavast vastusest hoolimata keelan last, siis ma saan juba vastu sellise tüüpilise varateismelise sisina ning silmakõõritamised ja kõik muud sinna kuuluva. Seda on päris paha taluda ja sellega koos elada. Sest see on lisaks lapse ja mehe kodule ka minu kodu! See on minu peidupaik, kus ma tahan end hästi tunda, kuhu ma lähen hea meelega ja rõõmsalt.
Nüüd ma seda enam ei tee. Ausalt, ma olen tähele pannud, et ma väldin pikalt kodus olemist kui laps meil on. Teen seda ainult sellepärast, et ma ei taha olla jälle see paha inimene, kes last ainult korrale kutsub ja kamandab- positiivseid hetki ning olemisi ei panda ju sellises situatsioonis enam tähelegi- minust tehakse päeva kokkuvõte, et minul on terve päeva lapsega ainult suur isiklik probleem olnud ning ma ei suhtu lapsesse üldse soojalt ja hästi. Kuigi ma tean ju ja näen, et ei ole ainult probleem ja suhtun küll soojalt ja hästi aga lisaks sellele tegelen ma ka mündi teise poolega, kuna isal endal pole südant selle mündi poolega tegeleda.
Siinkohal selgituseks niipalju juurde, et mees ei ole kogu aeg passivne. Ta kasvatab ka oma last ja tegeleb temaga kuidas jaksab ning tõepoolest püüab kogu hingest korvata lapse purunenud perekonnast tulenevaid miinuseid.
Küsimus on ehk, et kus on see kuldne kesktee?
Kuidas minna edasi nii, et laps ei hakkaks olukorda liiast ära kasutama, kuna paratamatult lubatakse talle rohkem tänu sellele, et mõlemad vanemad püüavad mingi kõrvalt naljakana näiva süütunde tõttu oma last igal võimalikul hetkel kullaga üle valada, et korvata tõsiasja, et jah, ma jätsin su ema maha või, et jah, läksin su isa juurest minema ( Muide, ka mina olen purunenud perekonnast pärit ning seetõttu on mul aeg-ajalt väga sürrealistlik kõrvalt jälgida meie pere lapse käitumist ja olukorda-vaatan kohati justkui iseennast ning seal kõrval tunnen, kuidas isegi tänasel päeval teatud protsessid minus taas ellu ärkavad ning lahendusi otsima hakkavad).
Lõpetuseks, ma ei teagi, mida nüüd edasi teha.
Kas jääda ennast usaldama ja usaldada protsessi- lasta asjadel oma soodu mõnda aega voolata ja siis uuesti otsa vaadata? Või pöörduda viivitamatult kolmanda inimese juurde jutuajamisele..?
Õnnelik ma hetkel ei ole ning mure on hinges päris suur, kuna asi on jõudnud nii kaugele, et ma väldin oma kodu ning püüan hoida oma suu kinni ja sellega iseendale kandadele astudes ning ennast maha surudes.
Ei soovi ma olla "halb lapsevanem" peres poole ajast elavale lapsele. Minu suurim soov on, et temast kasvaks sirge seljaga, iseseisev ning vastutustundlik tegelane.
Näen kõrvalt, kuidas mu mees piinleb oma painajatega, et ma läbi lapse kasvamise vihjan sellele, et ta on läbikukkunud isana ning süüdistan teda, et ta ei saa oma asjadega hakkama ja olen kogu aeg tõre ja tõsine.
Olen siinjuures talle iga kord sõna-sõnalt välja öelnud, et see ei ole minu eesmärk, ma ei süüdista teda ning ma olen täiesti kindlal arvamusel, et ta ei ole läbikukkunud! Ta on siiamaani üles kasvatanud suurepärase noore lapse ja teeb seda kenasti edasi ka praegu, kuid me ei saa jääda oma lastega igavesti sinna Imedemaale, kus lapse ainus "ülesanne" on olla imearmas ning kõik, mis ta teeb, ongi lihtsalt nii tore jne. Me oleme jõudnud nüüd nii kaugele, kus väikest viisi meie ootused lapse suhtes hakkavad kasvama, me hakkame õpetama lapsele rutiini ja puhtust ja vastutust ja kõike sellega kaasnevat. Minul on mulje, et see on meie murekoht. Me ei suuda selles kohas mehega ühte kohta välja jõuda.
Et asi ei ole isiklik.
Kogu selle Imedemaa kõrval, mis loomulikult peab säilima ka praegu, sest laps on veel piisavalt lapseeas ning keegi ei nõuagi temalt täiskasvanu käitumist, peame tegelema ka argisemate teemadega ning ei tohiks ära unustada ka iseennast. Minu jaoks on oluline, et laps ei "ruuliks minu elu". Ja seda lapsele selgeks teha siis, kui ta on 15, on juba võimatu. Sellega peab tegelema praegu. Kehtestama mängureeglid. Nagu igas mängus.
Ei oskagi rohkem midagi öelda..
Elate juba mitu aastat paarisuhtes mehega, kelle eelmisest suhtest pärit laps elab pool ajast teie juures, poole aega oma ema pool.
Olete suhtunud lapse kasvatamisse täie tõsidusega ja nagu ise ütlete, võtnud lapse oma südamesse ja koju. Kirjutatust selgub, et laps austab teid, saate üldjoontes hästi läbi ja nagu igas peres, esineb teil nii rõõmsaid aegu- kuid paraku ka tülisid ja erimeelsusi. Selline see elu juba on.
Kõige suuremaks murekohaks teie jaoks on asjaolu, et mees ei toeta teie arusaamu lapsekasvatusest, taunib teie nõudlikkust ja reegleid ning on ise pigem leebe/kõikelubava kasvatusstiiliga ja see tekitab pingeid teie omavahelistes suhetes ning korduvaid tülisid teie ja lapse vahel.
Lapsed on nutikad, nad märkavad teraselt kodust õhkkonda, täiskasvanutevahelisi suhteid, pingeid, kes on boss- ning proovivad kasutada olukorda ära oma kasuks. Kui üks vanem ei luba, proovib teise vanemaga (kes on ehk olemuselt leebem, või kellel hakkab kahju ning loobub nõudmistest seepärast, või kes lihtsalt ei viitsi vaielda ja tülitseda jne.).
Analüüsite ise põhjalikult enda käitumise motiive ning püüate mõista oma elukaaslase hoiakute tagamaid- mis kindlasti annab parema pildi olukorrast ja annab empaatilise pildi teise poole käitumise põhjustest. See annab ka võimaluse teha teise poolega koostööd ning leida kujunenud olukorrale siiski mõlemale osapoolele rahuldav(ad) lahendus(ed)- püüdes teist mõista, mitte hukka mõista.
Igal lapsel on vanemad, kes vastutavad tema eest, kui seda ei ole seaduslikult teisiti määratud. Seega peaks ideaalis olema mehel ja tema eksnaisel endiselt vanemlik suhe, sest nemad vastutavad oma lapse eest. Iga laps väärib piisavalt head ja lähedast suhet oma mõlema vanemaga. Heast suhtest ei puudu loomulikult ka vastastikune piiride olemasolu, nende määratlemine. Teie olete mehe uus elukaaslane, kellel on võimalus oma meest paarisuhte tasandil toetada, teda kuulata ja mõista. Teil ei ole põhjust võtta ema rolli selle lapse suhtes (tal juba on see), ja tundub, et see tekitabki peres suuri pingeid (nagu oma kirjas välja toote).
Kasvatusega peaksid tegelema ja vastutama ikkagi lapse bioloogilised vanemad. Kui teil on oma arusaam kasvatusvajadusest, siis on teil võimalus rääkida seda oma mehega, et koostöös leida parimad kokkulepped lapse kasvatuses, mis võtaksid ära teilt kuhjunud pinge ja pahameele. (olete oma kanda võtnud ema rolli, millist te ei peaks tegema)
Lapsega suhtlemisel, talle aga oma vajadustest rääkides, võiksite kasutada mina-keelt. Alustuseks kutsuge laps ja öelge, et teil on mure ja tema saab teid aidata. Andke talle rahulikult ja mina keeles teada, milliseid vajadusi tema ebakohane käitumine teil takistab rahuldamast, või millist kahju tema käitumine teile tekitab. Ning siis lisada, et mõtleme koos, kuidas seda olukorda muuta.
Mõte selles, et kui te pole avatult ja selges minakeeles lapsele teada andnud, mis teis häirib, ei saa ta ju teile vastu tulla ning oma käitumist muuta. Teil on õigus ja kohustus väljendada oma isiklikke vajadusi, - kuid kasvatusega tasub tegeleda isal.
Julgustan teid koos mehega mõtlema ja üle vaatama kasvatusvajadused, ootused reeglitele ja kokkulepetele ning nende täitmisele lapse osas ning kes vastutab nende elluviimise eest peres (ehk siis rollid selgeks!) ning kokkuleppest ka lapsele teada andma. Kui tunnete, et need on liig keerulised vestlused kodus läbi viimiseks, pöörduge julgelt pereterapeudi poole. vaadake. www. pereteraapia.ee, www. sinamina.ee
mu meelest väga huvitav, kuidas ütled, et "meie" laps ja üritad kasvatuses osaleda.. ses suhtes, et jah, muidugi tehakse oma kodus piiranguid seal olevale lapsele, aga sina konkreetselt väljendud, et oled lapsevanem. kuidas sellisele mõttele jõudsid? ma ise ka nn. uus ja selline mõttekäik, et kaps on oma, on 100% vastunäidustatud mulle
Tead, ma rabelesin selles olukorras alguses päris kõvasti. Tundus liig mis liig hakata nüüd ühtäkki elama koos lapsega ( ja veel sellises vanuses lapsega). Tundsin, kuidas minu ruum võetakse ära ja keegi nagu lihtsalt astus sisse, lammutas kõik mu asjad ja mu elu laiali ja hakkas seda kuidagi iseenesest mõistetavalt enda omaks pidama..sellega oli raske leppida ja mõnes-mõttes tegelen selle teemaga siiani. Ma ei tahtnud saada lapsevanemaks (poolekohaga ka mitte), minu visoonis ei eksisteerinud veel seda peatükki.
Aga jah, tuli see mees ja koos temaga ka laps ja kuidagi väga loomulikult ja möödaminnes tehti mulle selgeks, et laps elab üle iga nädala meie juures ja nii lihtsalt on ja kõik. Ega ma ise ka midagi ei öelnud, võtsin seda kui mingit uut põnevat eluseika ja lihtsalt jälgisin kõrvalt, mis toimub
Suhteliselt ruttu algasid arutelud teemal "minu laps", "sinu laps?", "meie laps?", "kelle laps ta nüüd siis on?"
Püüdsin mehele selgitada, et ma aksepteerin last ja luban ta hea meelega oma koju aga ma ei näe teda täielikult oma perekonnana. Samuti ei näe ma perena ka lapse ema. See on mehe katkine perekond ja tema taak ja minevik.
Minu perekond on mees ja ühel päeval ka meie ühine laps.
Ma kaasan oma mõttes mehe praegust last kui ühte osa meie perekonnast ja austan nendevahelist suhet aga ei suuda temast mõelda kui oma lapsest.
See minu meest ei rahuldanud.
Ma tundusin iseendale kuidagi nii julm, et ma ei suuda aksepteerida ühte väikest süütut tegelast. Lugesin kõikvõimalikke foorumeid ja artikleid teemadel "kui peres kasvab teise naise laps! jne. Ja ma ei saanud aru, kuidas äkki minus nii palju põlgust ja armukadedust pesitseb.
Jõudsin siis nii kaugele, et olin olukorras, kus tundsin, et mul on kaks väljapääsu- lahkun suhtest mehega, kuna ei suuda aksepteerida tema last nii nagu tema seda sooviks ( võtaksin last kui oma ja arvestaksin ka lapse ema tegelikult oma perekonnaks ja põhimõttesliselt me võiksime kõik koos väljas piknikutel käia ja niimoodi kommuunina eksisteeridagi) või vaadata otsa tõsiasjale, et minu kodus elab nüüd 7 aastane laps, ta on meil tegelikult rohkem kui poole oma ajast. Ma ei põgene selle fakti eest ega anna alla, vaid võtan väljakutse vastu ja võtan selle lapse omaks nii palju kui võimalik. Ehk siis ma ei ole lihtsalt lapse isa girlfriend, kes vaikselt kuskil kõrval taustal eksisteerib, vaid ma olen mina ise ja kui keegi tuleb minu maailma, minu perekonda, siis ta ka arvestab sellega. Ma ei tekita lapsele eeliseid ega loo privileege, kuna ta on mu mehe laps ja ma tahaksin talle väga meeldida. Ma suhtun temasse, kui oma inimesse ning käin temaga läbi vahetult. Kui on jama, siis on jama ja ma ütlen seda otse talle. Kui on hea, siis samamoodi. Ta on nii suure osa oma ajast minu kõrval, et ma ei oskagi praegu muudmoodi, kui osaleda tema kasvatuses. Vastasel juhul ma paneksin iseennast kannatama ( ka esimeses tekstis mainisin, kuidas nii mõnigi kasvatuslik meetod ei sobi lihtsalt minu kasvatuse ja maailmavaatega).
Eks see mõnes mõttes on ka natukene nagu enesetreening, mõttemaailma tahtlik muutmine.
Komistuskohti on siiski ka praegu piisavalt ja asjad ei sujugi kogu aeg nagu õlitatult. Siiani taban end vahel mõttelt, et hallo, mida sa teed. Milleks sulle seda kõike vaja? Tunnen, kuidas ma justkui peaksin võitlema oma koha eest oma perekonnas ja maid jagama kolmanda inimesega suhtes (laps).
Samas, miski südames ja hinges ütleb, et see on seda väärt ja õppetunnid, mis läbi selle saanud olen, on mulle hindamatud.
Kui ma siit midagi muud lõppkokkuvõttes ei saakski, siis kõige olulisema saan kindlasti- sammuke elutarkusele lähemale
Tegelikult peaksin vist selgitama seda "meie laps" terminit ka. Ma ei kuuluta kõva häälega, et "meie" ja "minu" ega midagi sellist
Kirjutan siin "meie", et rõhutada ühe loo olulist nüanssi- ma ei põlga mehe last ega võta teda kui lihtsalt mingit kuskil kauguses viibivat jubinat. Ma elan temaga koos ja olen otsustanud ta ühe osana oma perekonda vastu võtta. Ta on "minu inimene".
Fantastiline! Ma ei pea enam maha pidama sõdasid teemal, et ok, ma siis võtan selle paha vanema rolli ja kamandan lapse minema kuigi just praegu on ju nii põnev arvutimäng käsil või laps tahaks nii väga edasi vaadata action filmi, mis tegelikult rohkem nagu suurematele mõeldud vms.