Olen 24 aastane neiu ning oma praeguse kallimaga (32) koos olnud mitte just väga pikalt (umbes 4 kuud). Mind ajendas kirjutama ja muret kurtma see, et kui suhte alguses peaks ju kõik selline ´´roosamanna´´ olema (eelmises suhtes, mis lõppes 2 aastat tagasi, oli nii, nüüd vist võrdlengi sellega), siis meil midagi sellist ei ole. Muidu hoolin ma temast väga ning loodangi siit oma murele abi leida, et seda asja mitte vussi keerata (praegune probleem on muutnud mind kergesti ärrituvaks ning ilmselgelt käib see juba meile mõlemale närvidele).
Nimelt ei soovi mees mind öösel enda kõrvale kaissu võtta-väidab, et ta ei saa magada, kuna palav on ja talle meeldib laiutada ja mis kõik veel. Mind aga ärritab selline asi väga. Ta on ka rääkinud, et tulevikus võiksin ma ehk tema juurde kolida, kuid ma ei kujuta ettegi, kuidas see välja peaks nägema-et tema magab voodis ja mina diivanil, nagu kaks võõrast. Ning ilmselgelt ei soodusta selline asi ka erilist intiimsuse teket. Sestap olen loobunud ööseks jäämistest, kuigi samas tundub see kuidagi vale; nagu ma karistaksin teda sellega... Ning see omakorda põhjustab lisapingeid ka muudel teemadel. Mul on tunne, et em. Kaldun arvama, et kaissuvõtmise taga on pigem see, et ma teda üsna vähe näen. Alati on mingi trenn või võistlus kuskil ees (mul pole midagi tema hobide ja sõprade vastu, kuid kas suhte alguses ei jää need tavaliselt mitte tahaplaanile? ). Oleme temaga nendel teemadel korduvalt vestelnud; ta on öelnud, et teab, et on minuga vähe koos ning on valmis rohkem pingutama, kuid milles need pingutused väljenduma peaks, ma veel aru pole saanud.
Ja nagu ma aru olen saanud, siis pole tal pikka aega suhet olnud. Kas võivad probleemid tuleneda hoopis sellest, et tema hästikorraldatud ja igatpidi paigas ellu tulin mina ning nüüd ei oska ta selles uues situatsioonis midagi peale hakata? Kas vajab ta suhte ja lähedusega kohanemiseks veel aega või on siin taga mingi sügavam probleem?
Kõigest sellest, mis on suhte jaoks n-ö pimedas, tuleks ikkagi rääkida. Neli kuud on lühike aeg, te ei tea veel, kas soovite selle mehega kokku jääda või ei. Eelkõige on teil vaja selgust enda sees: kas see on partner, keda olete igatsenud? Kas te koos saate luua just sedalaadi suhte, mida olete enda ellu soovinud? Kui suures piires tundub vastus jah olevat, siis võiks need küsimused, millel teil vastust pole, ära küsida.
Muidugi – küsida võib olla hirmutav. Äkki ta vastab midagi sellist, mida te ei eelda? Äkki saate haiget? Äkki ta ei tahagi pikaajalist tõsist suhet? Äkki ta soovib suhet, mis teie jaoks ei ole OK? Vastused võivad olla kas valusad või vastupidi – teie koosolemist toetavad, aga kui te ei küsi, siis ei saa ka vastuseid. Kas on mõtet elada küsimärkidega suhtes, millel ehk ei olegi tulevikku? Kui teil on vastused, saate otsustada, kas jääda või eluga edasi minna.
Ideaalset elu ja ideaalseid inimesi pole olemas. Te olete kaks erinevat inimest, kummalgi on oma harjumused, väärtushoiakud, iseloom. Lapsepõlvekodu mõjud on erinevad, erinevad on eelneva elu kogemused, valupunktid, õppetunnid ja õnnestumised. Kaks inimest saavad koos elada vaid siis, kui nad respekteerivad teist sellisena, nagu ta on, nagu ka seda, et mitte kellegi võimuses ei ole teist inimest muuta. Ainuke asi, mida teha saab – saab kokku leppida. Mida enam on paaril toimivaid kokkuleppeid, seda sujuvamalt läheb suhte areng.
Tihti asuvad mees ja naine suhet üles ehitama nõnda, et tähtsad asjad jäävad läbi rääkimata. Loodetakse, et küll elu ise asjad paika loksutab. Parem on siiski need olukorrad ja suhtumised, mis ärritavad ja pahameelt tekitavad kohe jutuks võtta.
Igas suhtes on hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob võimaluse vastastikkuseks mõistmiseks. Mitte kunagi ei maksa jääda lootma sellele, et teine minust ehk niigi aru saab või mind sõnadeta mõistab. Asjad, mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavad, ei pruugi seda sama olla teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni, mis mõlemat rahuldaks.
Igas suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub, tekib rahulolematus, tülid ja konfliktid. Kummalgi on oma õigus, oma vaade elule ja suhtele. Hädavajalik on see olukord rääkida omavahel nii selgeks kui võimalik.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
