Tere,
Minul on suur mure oma mehega suhtlemisel. Kui tekib mõni probleem või miski, mis mind endast välja viib suhte tasandil, siis mees põgeneb. Ignoreerib üldse teemat, nagu see teda ei puudutaks, ütles mulle isegi, et temal ju probleemi ei ole, et mina mõtlen pidevalt üle. Pöördusin tema poole sooviga nendel teemadel rääkida, mis mulle haiget teevad ja koos lahendust leida, kuid ta väidab, et ma lihtsalt regeerin üle ja probleemi ju ei ole. Minul aga on valus ja sisemiselt nagu karjuksin aga ta ei kuule.
Mida ma saan ette võtta, et me teineteist mõistaksime ja suudaksime konfliktseid olukordi lahendada? Senini on need ainult jahendanud meie suhteid ja ta hoiab eemale, kuni ma lõpuks loobun ja jätan selle teema.
Teid teeb murelikuks, et ei saa mehega teile olulistel teemadel rääkida. Kui üks tunnetab probleeme ja üritab sellest rääkida, kuid teine pidevalt teemat eirab, siis juhtub see, mida ka teie kogete. Lisaks sellele, et probleem jääb lahendamata, kasvab ka pahameel, et teine ignoreerib, et ei pea teise muret oluliseks ja jätkub teineteisest distantseerumine. Võiks ju küsida, kas mees on praeguste suhetega rahul? On ta õnnelik? Või on temalgi midagi öelda, mis võiks olla suhetes teisiti? Isegi kui tema jaoks ongi ainus probleem see, et teie reageerite üle ja käite talle oma rääkimistega närvidele, on ju seegi teema, millega saaks tegeleda.
Enamasti on ignoreerimine seotud sooviga vältida midagi, näiteks kaasnevat pinget võimalikust tülist, mitterääkimine näib turvalisemana. Vahel on mõni teema nii tundlik, et sellest ongi raske rääkida, on oht saada haiget, olla haavatav, emotsioonid näivad ohtlikena, nõrkusena. Veel võib ju olla, et mehel ei ole seni head kogemust, kuidas suhete ja teatud tundlikel isiklikel teemadel üldse rääkida, kuidas olla avatud, siiras, lähedane. Võib olla on tal varasemast negatiivseid kogemusi, mille eest kaitsmine näib loomulikuna ja hädavajalikuna. Sageli tõrjutakse probleemi ka võimaliku süütunde pärast. On ju oht olla suhetes üks osaline ja paljudel on selline arusaam, et kui on probleem, siis on ju ka süüdlane ja asja arutamine tähendab süüdlase leidmist. Seda eirates tundub, et saab hoiduda ka süütundest.
Niisiis palju võimalikke keerulisi tundeid ja põhjuseid, miks on vahel raske rääkida probleemidest. Mis see ka teie suhetes poleks, on ikka hea, kui te ei loobuks seismast selle eest, et te mõlemad tunneksite suhetest rõõmu. Näiteks võib ju algatuseks sobida see, kui mõelda ja arutleda mehega selle üle, et soovite, et teil mõlemal oleks hea ja asi pole selles, et teil oleks etteheiteid, te ei otsi süüdlast ja ei pea teda vastutavaks probleemide eest. Nii ju ongi, et teil on probleem, sest teie olete häiritud. Te lihtsalt vajate tema osalust ja mõistmist oma probleemiga tegelemisel. See mõjub siis, kui ise ka usute ja olete selle mõtteviisi omaks võtnud, et suhteprobleemides ei ole üks osapool süüdi. On asju, mis on vajalik lahti rääkida ja teineteise juures arvestada. Keegi pole ju süüdi selles, et ta kogeb tundeid või tema jaoks on miski häirib ja ta soovib õnnelik olla. Asi on enamasti selles, et teise rahulolematus näib teisele olevat isiklik rünnak. Aga kui mõelda nii, et enamasti pole ju kellelgi selle vastu, kui üks väljendab oma arusaamu ja soovib suhetes olla õnnelik. Öelgegi, et te ju soovite just temaga õnnelik olla. Ka tema on ilmselt huvitatud sellest, et tema naine saaks just temaga suhtest rõõmu tunda ja tema ise on selles osaline, ja ka seeläbi, et te saate avatult olulistel teemadel rääkida.
Enne tõsistel teemadel rääkimist, võib abi olla keskenudada ka sellele, kuidas rääkida, st abi oleks suhtlemisoskustest: selge eneseväljendus ilma süüdistamata, so mina-sõnumid, kehtestamine, aga konflikti lahendamisoskused. Et partner saaks end avada, siis on oluline vältida suhtlemistõkkeid ja teda aktiivselt kuulata. Vt ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
