Oleme pea paarkümmend aastat abielus olnud, toredaid lapsi trobikond. Nüüd siis nii, et mees siin räägib, et nagu ei armasta mind enam, säde meie vahelt on kadunud, rääkis lahtusest ka. Muidu väga intelligentne ja mõistev jne mees. Ja nagu uut tüdruksõpra pole ka. Vähemalt ta tõesti teeb väga suured silmad sellise küsimuse peale. Mida mina nüüd tegema pean? Kuidas päästa oma abielu, kus tõesti on olnud raskeid aegu, kuid tegemist on tõelise armastuslooga. Olen siis muidugi rääkinud talle, mida mina tunnen, kuid....
Aga mulle jääb tõesti segaseks see, et mees ei lähe ju kodust ära ja palub, et ta saaks oma oma mõtted läbi mõelda. Ta ütleb, et ei taha ära minna. Kuidas seda tema armastust tagasi saada?
Näe, kahjuks ei jõudnudki vastust ära oodata, sest siiski selgus, et meie suhtesse ilmus kunagi kolmas. Nüüd justkui midagi enam pole, kuid meie suhe on selle käigus kustunud.
Me olime väga kena perekond. Meie olime just need, kelle poole vaadati, et just selline armastav perekond olema peabki. Nii kurb, sest meie vahel oli tõeline armastus.
Olete elanud oma abikaasaga väga pikalt koos armastuses ja teineteise mõistmises, teil on toredad lapsed ja isegi kõrvaltvaatajad on teie suhte ilu märganud. Kriisid tabavad kahjuks ka kõige õnnelikumaid peresid, nad lihtsalt on elu pärisosa, vaatamata sellele, et mõned pered neid kiivalt varjavad. Pered ei lagune mitte kriiside tõttu, vaid oskamatusest neid tunnistada ja lahendusi otsida. Teie abikaasga pead liiva alla ei peida ja tunnistate, et käes on raskemad ajad. Samas on Teie kirjas kõik eeldused suhte taastamiseks loetletud: mees ütleb selgelt, et peret maha jätta ei kavatse, Teie pole lahutusest huvitatud.
Seljataga on pea paarkümmend aastat tõelist armastuslugu. Korraks vilksatas seal keegi kolmas. Mees ütleb, et tahab oma mõtteid läbi mõelda, igati arusaadav vajadus. Teiegi vajate aega oma mõtetes ja tunnetes selgusele jõudmiseks. Tasub ehk leppida kokku, et võtame aja maha , ei aruta omavahel, ei langeta kiiruga mingeid otsuseid.
Olen näinud kümneid peresid, kes on otsustanud kokku jääda ja suutnud oma suhte taastada, võtnud minevikust kaasa ainult head mälestused. See võib tunduda Teile hetkel utoopiline, ilmvõimatu, aga ma kinnitan täie vastutusega, see on võimalik. Muidugi on lihtsam ja kindlam läbida pere taastamise protsess spetsialisti toel. Eestis on selleks mitmeid võimalusi, saab pöörduda perenõustaja poole, saab osaleda PREP grupis. PREP on koolitusprogramm paarisuhte tugevdamiseks, üle Eesti on ka tasuta gruppe, lähemalt leheküljel www.rasedus.ee/prep. Perenõustajaid jagub igasse maakonda, netist leiete kontaktid ja saate teha oma valiku.
Usun, et tulevikus vaatavad sõbrad teid jälle imetlusega.
Oleme oma mehega väga palju rääkinud, muidugi on ta kohati ka väga tõrjuv. Nüüd räägib ta mulle, et ta ei armasta mind enam, sest sädet pole, aga ta on väga hea minu vastu. Ta loetles ka minu positiivsed küljed, mis peaks kõik hea abielu tagama. Ta läks hetkel oma ema juurde elama, et oma mõtteid läbi mõelda. Mulle tundub, et ta taganeb kodust ära, mis muudab mind aga klammerduvaks. Kuidas ikkagi see armastus ja hea suhe meie ühisesse kodusse tagasi tuua?
On hea meel lugeda, et olete saanud palju rääkida. Mees on tunnustanud Teie positiivseid külgi. Hetkel tunnistas mees, et tunded on tuhmunud, sädet pole ja võttis endale aega mõtlemiseks.
Klammerdumise soov on küllalt tihti esinev reaktsioon, kuid kahjuks pigem olukorda pingestav.
Kui Teie armastus on alles, siis on ikka lootust, et mehe lahkumine pole lõplik. Kui leiate endas jõudu anda mehele aega, ei kiirusta tagant, ei sunni peale oma tahtmist pereelu kohe "korda teha", saab mees aru, et pea temast ja tema soovidest lugu.
Ootaja aeg on pikk, seda võiks sisutada Tommy Hellsten´i raamatu "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid" lugemisega. Sellise huvitava autorida on lihtsam raskest elu perioodist läbi saada, tekib ehk uusi ideid südamerahu saavutamiseks.
Nüüd siis mees mõtleb, käib lastele isa tegemas, minu vastu hea, kuid kinnine, kuid muidu sotsiaalselt äärmiselt aktiivne ja tunneb ennast jõle hästi. No kodu ja lapsi ta igatseb ja kodus käitub jätkuvalt ikka, nagu see oleks tema kodu. Kas selline käitumine ongi mehe jaoks sobilikuim viis kodust lahkuda? Ja kui mina olen siin ooterežiimil, siis kui pikk see ootamise aeg ikkagi on? Olen oma lastele toeks, kuid muidugi on nad emotsionaaselt täitsa ribadeks tõmmatud, sest kõik peres ju laguneb ning nad tahavad isa koju.
Mõistan Teie muret laste pärast, pere pärast tervikuna. Olete oma lastele toeks ja see just see, mida nad praegu kõige enam vajavad. Isa regulaarsed külaskäigud on kindlasti teretulnud.
Mitte keegi ei tea ühte ja õiget vastust viisi kohta, kuidas mehed perest lahkuvad. Olete väsinud ooterežiimil olemisest, aeg tundub pikk olevat ja selgust ikka pole.
Kirjutate, et mees tunneb end“ jõle häst“i ja on“ sotsiaalselt väga aktiivne“. Ehk vajaksite Teiegi enam suhtlemist väljaspool kodu, et mõtted mujale liiguksid? Ooterežiimi aega ei pea tingimata valvelolekus kodus veetma, uued elamused kinost, teatrist,salongiõhtust raamatukogus, lobisemisest kohvikus panevad Teid teisiti tundma ja mõtlema, võite üllatuda ise ja üllatada meest. Ka lastele on hea, kui ema tuju paraneb.
Näiteks, võib pakkuda mehele lapsi terveks nädalavahetuseks nö „täiskomplektina“, lastele on vaja teha süüa, pesta ja triikida nende riided, õppida, lugeda, vannitada jne. Endale aga lubada paar päevakest SPA-s hea sõbrannaga, hetkel pakuvad SPA-d suurepäraseid soodustusi.
Usun, et enda elu rikastamisega teete head kogu perele.
