minul on selline mure. Oleme elukaaslasega koos elanud 8 aastat ja hetkel ootame kolmandat last. Oleme aastate jooksul rääkinud sellest, et ühel päeval me abiellume. Meil on küll majanduslikus mõttes kõik hästi ja olemas, samas sellist vaba raha, mille eest korralik pidu teha lähedastele, hetkel ei ole. Et ma olen aru saanud, et olemegi pigem oodanud, millal seda raha on. Abielul on minu jaoks väga suur väärtus ja ma väga tahaksin abielus olla, aga tahaksin seda siis ka tähistada, et jääksid mälestused.
Enne jõule kinkis mees mulle kihlasõrmuse. Klassikalise, et kuld ja teemant ja rahaliselt suhteliselt hinnalise. See oli minu jaoks täielik üllatus, sest kuigi ma teadsin, et me ühel päeval abiellume, siis kihlasõrmust ma ei oodanud. Arvasin, et üks ja ainus sõrmus, mille saan, on altari ees. Positiivne üllatus ja minus hakkasid juba ideed tekkima, et kuidas abielluda või millal. Seda enam, et nüüd ju kõik küsivad, et millal pulma saab jne.
Nüüd, kuu aega hiljem, võtsin siis selle teema jutuks, rõhutades ka mehele, et ega me ei pea ju sel aastal abielluma, aga et me võiksime koos mõtlema hakata, et millised need meie pulmad olla võiksid. Tema aga sellele väga mõelda ei taha, et tema läheks viiks kohe avaldused sisse ja abielluks kahekesi Õnnepalees. Üritasin siis küll selgitada, et miks minu jaoks on oluline, et mul oleks pidu ja mälestused. Ja lõpuks läksime nii tülli. Ma ei saa aru, kes ma olen selline, et minuga kõlbab ainult tööpäeva lõunal Õnnepaleest läbi hüpata? Ajan aga teksad jalga nagu igal teisel päeval ja lähen? Lisaks on erimeelsus veel selles osas, et tema tahab ilmalikku, mina kiriklikku laulatust. Et siis kaks väga suurt erimeelsust.
Mure siis selles, et ma ei tea, mida teha. Olen kaks päeva voodis mossitanud ja lasknud elukaaslasel tegeleda laste, kodu ja kõige muuga. Mina ennast alla suruda ei taha, et tuima ametniku ees Õnnepalees olla "paar nr X suvalise kuu suvalisel kolmapäeval" näiteks. Samas, ei saa ega taha ma ka meest sundida oma veendumustest loobuma ja minema kirikusse ja/või tegema peo, kui see pole tema soov. Minu silmis oleks kompromiss siis see, et me üldse ei abiellu, elamegi vanadussurmani sellist elu, et sisuliselt nagu abielupaar, juriidiliselt mitte ja jääme lootma, et kellegagi meist midagi sellist ei juhtu, kus abieluinimesel oleks suurem kaitse. Aga ega see pole ka mu soov ju. Ikka tahaksin mehega sama nime, juriidilist seotud ja kõiki neid emotsioone. Ja mis ma oma kihlasõrmusega peale peaksin hakkama sel juhul? Kui abielu ei järgne, siis kas sobib seda edasi kanda? Igal juhul inimesed küsivad: kui on sõrmes, siis millal saab pulma ja kui ära võtan, et mis juhtus?
Meil ei ole eriti selliseid suuri ja põhimõttelisi erinevusi, oleme need 8 aastat väga kena paar olnud enda meelest, räägime ja vaidleme, kui on vaja ja järjest rohkem on kuulda ka väljaspool kodu, kui hästi me sobime. Sobimegi, aga nüüd siis nii tähtis ja keeruline teema, mida kuidagi lahendada ei oska.
Et mida teha või kuidas olla nii, et elu läheks kenasti edasi ilma kummagipoolseta okkata hinges?
Olete ühele meelel, et abielluda, kuid teil on erinevad arusaamad, kuidas see võiks toimuda. Teie mees üllatas teid kihlasõrmusega, kuid pulmadest rääkides, saite suure pettumuse osaliseks. Teil on omad ettekujutused ja väärtused, millest ei taha loobuda, temal omad. Tunduks nagu tupiktee.
Nii võib ju juhtuda küll, et mehel ja naisel on erinev arusaam kooselust, perekonnast, traditsioonidest, lastekasvatusest, aga ka sugulastega suhtlemisest, abiellumisest jne. Tulete ju ka teie erinevast peredest ja olete saanud kaasa ka erinevad väärtused ja traditsioonid, mille juurde kuuluvad ka erinevused, kuidas teatud sündmuste puhul toimitakse. Olete mõistnud, et surveavaldamine pole lahendus. Nii ongi. Pole ju selles küsimuses ka võimalik öelda, kellel on õigus ja kes eksib. Lihtsalt teie jaoks on pulmadel erinevad tähendused.
Võimalik, et olete püüdnud teineteisele ka rohkem avada, mille poolest on teile tähtis just kiriklik laulatus, pidu, lähedaste osavõtt, ilus pulmakleit, pildid, veel näiteks mõned kindlad rituaalid, mis selle sündmuse juurde peaksid teie arvates kuuluma jne. Rääkige mehele, mis teie jaoks see kõik tähendab, seda ilmselt nii sümboolselt (igal nüanss võib ju olla rituaalil sügava tähendusega), kui emotsionaalselt, või siis teie päritoluperekonna väärtuste seiskohalt. Kõigest sellest rääkimine peaks toimuma siis, kui te mõlemad olete valmis teineteist ära kuulama, st ei ole pahased, ei ole võtnud pähe, kes peab kellele järgi andma, ei taotle, et üks peab võitma ja teine kaotama. Püüdke enne saavutada kokkuleppe, et tahate teineteisest aru saada ja mõista tema tähenduste maailma, ega pole ette otsustanud, milline on lahendus.
See tähendab kindlasti ka seda, et ka teie mees peab saama rääkida, mis tema jaoks oluline on, kuidas see talle paistab nii kiriklik ja suurem pulm ja kuidas talle on just see tähtis, et saaksite vaikselt ja omaette tähistada seda teie kahe jaoks olulist sündmust. Kindlasti vältige piirdumist vaid lahenduste kaudu rääkimisega (pulmas peab olema asjad nii või naa), vaid ikka mille pärast see teile oluline on.
Mõneks ajaks võib olla vajalik ka unustada ära see, mida teised arvaksid, Mõtlen siin teie muret, kui teised midagi küsiksid. Praegu on esmatähtis vaid see, et teie mõlemad teineteist mõistaksite ja te ei pea kellelgi teisele aru andma, miks te midagi teete.
Hea lähtepunkt on selle teema arutluses see, et kõige suurem väärtus on ju ikkagi teie vastastikused tunded, seotus, lähedus, soov teineteisele pühendumine aastateks. Seda pole kunagi liiast üle korrata ja teineteisele öelda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
