Tere
Mure järgnev. Oleme naisega abielus ca kümme aastat ja meil on toredad väiksed lapsed. Naine tööl ei käi, mina pean pere üleval. Kellelgi, millegi pärast virisemiseks põhjust ei ole. Naisele olen alati võimaldanud vabadust, et tee ja käi kus soovid. Olen ise palju lastega ja väga naudin pereelu ning hindan perega veedetud aega.
> Nüüd siis probleem - naine tahab lahutust. Põhjus on selles, et tema hinnangul mees ei tee absoluutselt mitte kui midagi ja tema teeb kõik. Selle väitega ei saa ma muidugi nõustuda, sest ma ikka teen ka - kodu korrashoid, lastega õppimine, koolidesse / trennidesse viimine, vaba aja väärtuslikult sisutamine jms + pluss pean kogu pere üleval. Naine on aga ikka rahuolematu, et tema on kui teenija, autojuht ja koristaja. Olen öelnud, et ära tee siis midagi, saan hakkama võtan abilise ja teen ise rohkem. Ikka ei sobi. Kõik vale, kõiges halvas olen süüdi mina. Sisulist juttu ei ole, ainult emotsionaalsed rünnakud minu suunas ja halvustused, teen tema elu nii halvaks ja kui hea tal oleks mujal. Tahab lahutust aga ei räägi, et kuidas ehk tal puudub arusaam / nägemus, et kus ta elaks, mis oleks tema sissetulek ja loogika, et kuidas siis üksi elades lihtsam oleks.
Kui mul on mingi ettepanek suhte osas või küsimus on kohe jutt, et tuleb lahutada. See jutt tuleb tal lihtsalt ka laste ees.
Tunnen ennast nagu viimane jobu, võitlen oma pere eest, olen rahulik, ei halvusta kedagi, vaatamata läbi aastate tehtud alanduste ja mõnituste olen valmis koheselt tema palvetega arvestama, kui vaid teaks mis need on. Lisaks ei taha langeda nii madalale tasemele, et hakata temaga emotsionaalselt vaidlema.
Lahutuse realiseerimine oleks ka finantsiliselt keeruline, et üürida või osta naisele teise elupinna ja siis veel jätkata tema toetamist.
> Kui keeran rahakraanid kinni, saavad jälle karistada lapsed ja lastele tehakse selgeks, et süüdi on nende isa.
Ma ei saa üldse aru - minu arvates ongi isal ja emal roll peres teatud asju teha aga tema arusaam on, et ta sünnitas lapsed ära ja rohkem tema midagi tegema ei pea. Nüüd pidage mind üleval ja ärge mind tülitage.
Igat pidi olen ennast nurka mänginud ja olen olnud selles suhtes täielik loll. Pidades silmas, et valida halbadest valikutest vähem halvim, neelan praegu kogu oma enesehinnangu alla ja elan üle naise vingumise. Vähemalt saan lastega koos olla. Kui tuleb lahutus olen kindel, et naine ei luba enam lastega kohtuda ja ma muutun veel halvemaks inimseks naise silmis, mida tuleb ka siis lastele selgeks teha.
Kirjutan siia lihtsalt selleks, et kuhugi mujale pole kirjutada või rääkida.
Naine keeldub arutamast, keeldub kuulamast, keeldub sisulisest jutust ainult lahutus ja muu, näiteks et mis mõju lahutus lastele toob, teda ei huvita.
Kui on häid mõtteid, oleks hea aga vaevalt. Ilmselt võite soovitada lahutust aga ma ei taha oma lapsi alt vedada ja kaotada. Ise olen mõelnud, et 15 aastat veel ja kui mu tervis ei ole siis täitsa tuksis, siis saan hakata taas elama. Ega ise vastutan oma tegude eest, keegi ei käskinud mul oma naisega abielluda ja temaga lapsi teha.
Olete mures ning segaduses oma katkeda ähvardava suhte pärast. Kirjelduse põhjal tundub, et naine ei soovi teie seisukohti kuulata ja on oma otsuse teinud. Teile on see väga valus ja väga arusaamatu. Teadmatus on väsitav ja emotsionaalselt kurnav.
Suhe koosneb ikka kahest inimesest. Kummalgi on oma osa suhtest. Reegel on see, et kui üks pool tahab kindlasti suhet lõpetada, siis teisel poolel ei olegi suurt midagi teha. Kirjast saan aru, et olete küll omavahel rääkinud, ent ehk ei ole need jutud kuigi põhjalikud olnud? Paarisuhtekriisis juhtub sageli, et enda arvates on juba justkui kõigest räägitud ja selle vaatamata mitte kusagile välja jõutud, tegelikkus on aga veidi teine. Seesuguseid jutuajamisi uurides selgub tihti, et vestlustes on omad kindlad kinnijooksmiskohad, kust ei osata või ei taheta edasi minna (kuna see on hirmutav, valus vm ebamugavaid tundeid tekitav). Olukorra teke on igati arusaadav: kui paarisuhtes on aastate pikku kogunenud keerukaid rääkimata teemasid, siis kriisis olles tehakse meeleheitlik katse need asjad lõpuks klaariks teha. Kui aga ei osata rääkida ilma süüdistamata ja teisele meelega haiget tegemata, siis on kumbki varsti lukus ja jutuajamine lõpeb tulemusteta. Keegi ei taha olla süüdi sajas surmapatus, kõik me igatseme mõistmist.
Lahkuminek võib osutuda valusaks tõsiasjaks, kuid lahku ei maksa minna siiski enne, kui on väga põhjalikult uuritud, mis kummagi jaoks suhtest puudu on. Ehk on teiegi puhul veel võimalik püüda suhtesse tuua seda, mis sealt puudu on olnud. See nõuab, et ollakse nõus aega võtma teise kuulamiseks ja mõistmiseks. Alles siis, kui selgub, et kumbki (või üks pooltest) ei ole nõus suhte heaks enam pingutama või tehtud pingutused ei ole aidanud, on ilmselt targem lahku minna. Loobumisotsust teha on veidigi kergem, kui inimene saab endale kinnitada, et tegi kõik, mis tema võimuses, et olukorda muuta. Ebaõnnestumised ja pettumused kuuluvad elu juurde. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on võimatu jätkata.
On teie väga isiklik otsus olla suhtes edasi vaid selle pärast, et olla oma laste ligiduses ja näha nende kasvamist ja arenemist. See on tõesti väga oluline, et lapsel oleks nii isa kui ka ema. Ehk on siiski võimalik aru saada, mis on see, mis teie suhtes ei toimi ja seda muuta. Vastasel juhul jätate ennast ilma inimikust põhivajadusest, mida lähisuhe tingimata on.
Nii et kui see veel võimalik on, siis peaksite püüdma naisega rääkida ja teda tähelepanelikult kuulata. Rasketest ja segastest asjadest rääkimine nõuab kannatlikkust ja läbimõeldust, oskust rääkida endakohaselt - minakeeles. Kõige parem on vestelda siis, kui kummalgi on aega ja mõlemad olete rahulikud. Hea oleks ka, kui te eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate naisele öelda: mis teid kõige enam häirib, mis haiget teeb, milles näete väljapääsu, mida olete valmis muutma jmt. Oluline on olla selles jutuajamises nii aus kui võimalik. Ka oskus raske olukorra pinget taluda on siin oluline.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
