Olen oma mehega 6 aastat koos olnud. Viimasel ajal oleme teineteisest justkui võõrdunud. Väliselt meil suhtes ei ole mingeid probleeme, teenime mõlemad hästi, oma korter, teeme erinevaid asju koos jne. Tunnen viimasel ajal end lihtsalt hästi väsinuna ja tülpinuna kogu aeg. Tavaliselt on nii, et kui tema koju tuleb räägib ta kõik ära mis päeval toimus, kuivõrd nõmedad võivad inimesed olla jne. Ta on suht kriitiline teiste inimeste suhtes. Mina siis kuulan ta ära, rahustan ja ütlen oma arvamuse jne. Kõik ju suurepärane. Ja siis kui ta on lõpetanud. Olen suht tüdinud kogu sellest kupatusest ja endast midagi ei räägi. Sulgun justkui iseendasse. Ma vist räägingi talle ainult seda, et käisin seal ja sain sellega kokku. Seda mis toimub minu hinges ja mõttes ei tea ta üldse! Ma olen proovinud temaga sellest rääkida aga ta ei saa aru, mis ma talle ise ei hakka südamelt asju ära rääkima. Ma tunnen lihtsalt, et tema jaoks ei ole minu asjad eriti olulised!
Olen tundnud oma kooselus sarnast tunnet kui sinagi. Ma ütlesin seda elukaaslasele. Kirjeldasin täpselt, mida tundsin, kui ta minu asjade vastu huvi ei tundud. Ma ei tea, mis täpselt mõjus, kas minu õnnetu olek, või miski muu, aga peale seda toimus elukaaslases väike muutus. Ta isegi leidis töö ajal aega, et minuga koos lõunale minna ja me rääkisime kõigest. Alguses oli mul isegi võõras enda asjadest nii palju rääkida, aga harjusin sellega kiiresti ja kõik see lähendas meid jällegi üksteisele.
Sinu jutust tundub mulle, et Sul on jaks otsas ja "tass tühi". Kui tass on tühi, siis ei ole sealt ju teistele midagi pakkuda, iseendast rääkimata. Ehk siis teisisõnu - kui ma olen olemas teise jaoks, kuulan teda, toetan ja aitan ning oma mured jätan enda teada, siis õige pea saab jõud otsa. Ma arvan, et Sa oled tubli, et jaksad veel sellises olukorras olla hea kuulaja! Kui aga Sa ennast ei ava, siis tekibki peagi tunne, et Sind ei mõisteta.
Suhetega on juba kord nii, et toimub vastastikune toetamine ja jagamine. Kui ma aga enda muredest üldse ei räägi, siis ei saa partner ka teada, mis minuga toimub. Nii hakatakse teineteisest eemalduma ja suureneb kibestumus, pahameel.
Võiks proovida sama mida Marikas, et rääkida avameelselt sellest, milline kaugenemise tunne ja väsimus on tekkinud. Sest mehed (ja ka naised) ei ole mõtetelugejad. Kui ma tahan, et minu vajadusi arvestatakse, siis ma pean neist ka märku andma. Näiteks võib öelda selge mina-sõnumi "Ma tunnen, et meie suhe hakkab jahenema ja ma olen väga mures" või " Ma tunnen, et ma olen nii väsinud ja tühi ja mul oleks hea meel, kui sa mind lihtsalt ära kuulaksid."
Mida rohkem endast rääkida, seda rohkem hakkavad meile olulised inimesed meid ka mõistma. Lisaks tekib ühtsuse tunne ja see täidab "tassi"
aga mida tha siis, kui püüad väljendada, kuid selle peale saad vastuseks, et mida sa vingud koguaeg?
Püüan valida õige hetke, mõtlen läbi, kuidas läheneda nii, et kaasa mind tõsiselt võtaks, kuid solvatult ei tunneks (eriti kui tema suhtes on mingi vajadus.. nt, et ta võiks rohkem kodus olla ja perega kvaliteetselt eaga veeta). Mida teha siis kui kommunikatsioon kohe üldse ei tööta?? Ei saagi kumbki kummalegi oma vajadustest rääkida, kuigi need on juba karjuvad vajadused?
Mina tegin nii - asjad olid ikka meil väga hullud. Kutsusin mehe restorani. See oli talle väga ootamatu. Ja siis olin ise ikka korralikult ette valmistanud. Ütlesin talle, et .... Ja üritasin mitte tänitada ja mitte süüdistada, vaid lihtsalt ütlesin, et enam ei jaksa nii elada... Ta oli väga rabatud.
See restorani kutsumine on minu arust väga hea mõte. Kui endal nädal tagasi probleemid üle pea kasvasid, mõtlesin sama teha, aga kahjuks raha ei olnud sel hetkel. Rääkisin siis mehega enne kino (kuhu ta mind kutsunud oli), ja rääkisin asjad ära ise rahulikuks jääda üritades ja katsudes mitte kritiseerida ning hinnanguid anda. Nagu suhtluseksperdid ütlevad, tuleb kehtestamisel arvestada ka võimalike negatiivsete tagajärgedega, nagu näiteks minu puhul sellega, et partner polnud harjunud, et ennast kehtestan ja mingi pisiasi (et meie probleemist sõbrantsidele rääkind olin), ajas ta päris vihaseks. Kui olla päris aus, siis tol päeval otsustasime suhtes kuuajase pausi teha. Eks see tegelikult tema enda maadlus oma egoga oli, temapoolne maapealne tagasitulek. Ta oli viimasel ajal lihtsalt harjunud et ta üldjoontes alluva iseloomuga sõbrad ja mina ei viitsinud tema agressioonidele enam vastu seista.
Ise ma ka just vigadeta ei käitunud, näiteks ei mäletanud ta üldse et ma kordagi probleemidest rääkinud oleksin, kuigi oma arust kogu aeg vaikselt võitlesin. Aga ilmselt see võitlemine sinna minu sisse ka jäi, keegi ei märganud
Kokkuvõtteks võin öelda, et nüüd, kui asjad ära räägitud, on kõik parem kui enne. Mees küsib ika naljaga kaks korda päevas kas mul mingi mure on. Ja usun, et ainult selliste konfliktide lahendamise läbi saavad inimesed areneda ning lisaks sellele ka läheneda.
