Räägin ka enda loo ning loodetavasti saan inspiratsiooni edasise suhtes.
Olen 26.a noormees ning elan koos 20.a neiuga. Mina töötan, neiu õpib ülikoolis. Suhe on kestnud peaaegu aastakese ning paar kuud tagasi kolisime oma uude koju. Peaaegu kõik on olnud siiamaani ideaalne, oleme koos väga soojad ja armastavad. Teele on ka ette sattunud mõned konfliktsed situatsioonid, mille oleme suutnud oma jõu ja nõuga ilusti lahendada. Probleemsetest teemadest on koorunud välja peidetud teemad ja nendest rahulikult rääkides oleme saanud targemaks ja usaldavamaks.
Viimasel ajal kisub miski aga pidevalt viltu. Neiu nutab tihti, mõnikord varjatult, mõnikord ohjeldamatult. Kui saan ta rääkima, siis koorub ta jutust välja, et pühendan talle liiga vähe aega, räägin temaga liiga vähe, veedan liiga palju kodus aega arvutiekraani taga ning et minuga ei ole võimalik enam rääkida (enda arust leian, et olen pühendanud endast talle rohkem kui kunagi varem, olen tast eemal vaid siis, kui ta mossitab ja küsimuse peale: "räägi, mis mureks" peale vastuse saan, et "ei midagi" ning ülejäänud aja vaikimist).
Selle infogi, nagu ma temale vähe aega pühendaks, saan temalt kätte aga vaevaliselt ja pooleldi ehk tahtmatult valusalt salvaval toonil. Kui üritan aga pärast kuulamist peegeldada või asun lahendust otsima, kaob aga neiu koostöösoov, mis mulle tundub tema puhul lihtsalt jonnakusena, rääkimise asendab nutmine ja pimesi loobitud salvamised ja süüdistused. Olen siiamaani peegeldamise, kõnelemise läbi enese ja peidetud teemade lahkamiste abil enda arust edukalt sellistes olukordades suhelnud ning ka piisavalt ja enamgi armastust väljendanud. Ent enam ei tööta ükski konfliktilahendamise metoodika.
Ma ei näe enda puhul alust neil süüdistustel, mida neiu minu suunas saadab. Ma tunnen, nagu oleme just järjest tugevamaks kasvanud ja kasvamas. Kuid selline eikusagilt tulevad salvavad ja süüdistavad väited on minu jaoks liiga palju. Need teevad mulle haiget ja kui ma samamoodi oma neiule ütlen, siis saangi vastuseks, et "näed, sinuga ei saa ju rääkida".
Leian ennast viimatiste konfliktide lahendamiste ajal ja tõttu suluseisus. Jõuetu ja raske tunne on, kui ei suuda enda armastatuga ühte keelt kõnelda.
Praegust seisu arvestades kardan, et kui me jäämegi lähiajal pinnapealselt suhtlema ja miski ei muutu, hakkame lahku kasvama ning seda ma ei taha.
Mida soovitate? Kuigi eesti mehele või üldse mehele on sellise asja küsimine raske, küsin siiski - kas paariteraapia on siinkohas oluline või vajalik või saab mõnest heast põhimõttest lähtudes ise asja paremaks muuta? Tean, et palju võib olla kinni ka minu suhtumises, seega ehk on midagi, mida mina saan teha või muuta?
Teie kirjast selgub, et teie elukaaslase jaoks on teiepoolne pühendumine temale väga olulise tähtsusega ja tema silmis ebapiisav. Kuigi teile tundub, et olete tema päralt niigi palju ja rohkem kui varem, võib see tema jaoks olla teisiti, näiteks võrreldes tema ootusega kooselule. Kuigi tähtis on ka koosveedetud aja hulk, võib olla teil siiski ka erinevaid arusaamu, kuidas koos ollakse nii, et see sobiks mõlemale. Võimalik, et neiu jaoks tähendab pühendumine midagi muud kui seni arvasite
Olete püüdnud teda mõista, kasutades olulisi oskusi, nagu aktiivne kuulamine, peegeldanud tema tundeid, kasutanud enda väljendamiseks mina-keelt, olete siiski segaduses ega mõista, mis on valesti. Vahel on nii, et mõned probleemid viitavad sügavamatele raskustele ja tehnikad ja meetod ei võimaldada suhtepingeid lahendada. Sel juhul võib oletada, et siiski midagi olulist jääb rääkimata või on sedavõrd peidus ja emotsionaalsete seostega, varasemate kiindumussuhete mustrite tulemus, et ongi raske nendega toime tulla. Kuid olete ju ikkagi paljudki juba suutnud omavaheliste jutuajamiste käigus avada ning seda tuleks ka jätkata. Oletan, et mõni teiepoolne lahenduse otsimine võib tulla ilma, et oleksite enne mõlemad teadlikud, mis õigupoolest probleemiks on. Teil endalgi on jäänud tunne, et suhtlete viimasel ajal pinnapealselt.
Kui nüüd veel proovite oma elukaaslast mõista, siis ikka aktiivse kuulamise kaudu. Näiteks kui ta salvab, siis püüda vaadata nende sõnade taha, mida ta võiks tunda, mis talle raske on, millest tema tundest, seisundist, vajadusest need nö pimesi loobitud sõnad kõnelevad. Seega peegelda sedagi, mida ta ehk ütlemata jätab, kuid ilmselgelt tema teid süüdistavat reaktsiooni esile kutsuvad.
Kui viitasin varasematele mustritele, siis võib oletada, et tal on varasemaid kogemusi, kus kellegi eemalolek on hirmutav ja valus. Talle näib teie liialt palju arvutis olemist näiteks teie hülgamisena hoolimatusena ja ta võib tunda end tähtsusetuna. Ta soovib tunda, et on teie jaoks oluline ja kardab üksijäetust, kuid ei oska seda muul viisil väljendada kui teid rünnates ja salvates. Teie jaoks võib olla aga keeruline taluda partnerit, kes pidevalt teie tähelepanu ootab, liialt endaga seob ja on nõudlik. Võib olla teie aga vajate ka lähisuhetes rohkem distantsi ja sõltumatust, kui see praegu kujunemas on ja seda on teil jälle raske väljendada, sest teate neiu emotsionaalseid reageeringuid. Nendega toimetulek on teile raske ja siis on ju üsna pingutav keskendud tema mõistmisele ja tema tunnete peegeldamisele, sest tema süüdistuste eest tekib tahtmine põgeneda või end kaitsta.
Selles kõiges selgust saamiseks, mis teie vahel siis õigupoolest toimub, võib pereteraapiast olla kasu. Prooviga aga ka omavahel veidi edasi minna usalduslikkuse ja avatuse suunas nii, et saaksite veidi rohkem rääkida sellest, mida vajate, mida teie partnerile tähendab rohkem pühendumine ja mida teile. Samuti, mismoodi võiksite oma tundeid, nt pahameelt, pettumust ja hirmu väljendada nii, et see jõuaks teiseni ja ilma süüdistusteta ning kogeda mõistmist.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
