Meie suhe mehega on kestnud 4 ja pool aastat. Väga raske on olnud kuid alati on meil koos olnud hea, oleme elanud erinevates riikides 2 ja pool aastat ning ka lahku läinud nind paussi teinud.
Lahku ta on minust läinud 3 korda, 4 kord oli nüüd paar päeva tagasi. Väga ootamatu oli.
Meil oli palju probleeme minevikus, kui mees 2 aastat tagasi jättis maha öeldes et elagu ma oma elu ja unustagu ta, kustutades mind oma elust väga julmalt. Ma tegingi nii, peale üht kuut pidevat nutmist, leidsin leevendust selles, et lasin teistel enadale tähelepanu pöörata ning lasin neil tõsta mu enesehinnangut.
Tagant järgi arven, et see oli suures meeleheitest tunda armastust ja ei mõelnud ma et tegelikult teen suuri vigu ja ei teen haiget teistele ja käitun ka enda vastu hoolimatult. Olin nagu halvas unes, ei mõelnud üldse.
Kui minu mees hakkas minuga taas suhtlema selgus et ta tahab jälle koos olla, kuid ma olin juba jõudnud vigu teha. Mul oli piinlik ja ma ei suutnud talle tunnistada, kartes et ta ei taha minuga siis koos olla ja jälle. Nii jäigi temata olnud aeg ainult minu teada.
Hijem suhe ei olnud enam sama, läks nagu läks halvasti. Alateadvuses ma kandsin suurt viha ja karistasin teda sellega et ei hoolinud tema tunnetest.
Mitu kuud hiljem sai ta teada sellest asjast kui olime lahus. Talle tegi see kohutavalt haiget. Fakt et tema jättis mu maha ja ei olnud mu elus nind et ma kahetsen et muutnud midagi.
Möödas on juba 1 ja pool aastat ta ei suuda seda unustada, ta võtis minust paussi pooleks aastaks, et mõelda mida edasi teha ja kas anda sellel suhele võimaluse ning proovida unustada ning andestada. Pool aastat läks mööda mis oli minu jaoks kohutav valu, puhas istumine ja ootamine.
Mees andsis siiski võimaluse meile, pidin olema temaga alati aus ja mitte midagi varjama, mida ma enne tegin et meie suhet kaitsta ja talle mite haiget teha.
Nii ma ka teen, mees teab kõike.
Kolisime kokku ja ma olen andnud kogu oma armastuse ja kõik mis sain ennadast et ta tunneks et on väga tähtis ja midagi halba rohkem ei juhtu, selgus et olin liiga armastav ja mehel vaja oma aega. See oli minu jaosk arusaamatu ja võttis aega enne kui sain seda võtta mitte isiklikult. Raske oli mõista et ta tahab olla üksi ja pole seotud sellega et mind pole sinna vaja ning ma ainult koorem ta õlgadel kelleta parem.
Suur probleem oli ka intiimsus. Mees väitsis, et tal stress ja raske olla ning selle pärast meil voodielu puudus. Ma lootsin et asjad muutuvad kui lähme puhkusele ja ta saab puhata, saame rääkida rahulikult kuidas probleemi lahendada. Kuid sinnani me ei jõudnud. Võtsin teema ülesse, et kas saan midagi teha, mis on probleem liiga vara. Miks me armatseme ainult paar korda 3 kuu jooksul, mis ei ole normaalne. Mees ütles et tema ei suuda minuga olla kuna igakord näeb pilte enda eest et ma olen kellegi teisega.
Järgmisel päeval pärast seda juttu teatas mulle et kõik on igaveseks läbi ja tema enam ei saa nii, ei sudua enast välja saada neid pilte mis tal peas tekkivad. Asi on temas ja ma pole milleski süüdi, kuid ma ikka tunnen, et on minu süü ja ma peaks midagi tegema.
Nüüd olen järjekordselt katkise südamega ja ei saa aru kuidas olla. Mehe jaoks kõik lõplik, aga ma ei suuda loobuda, tunnen ennast kui välja pressitud sidrun olen andnud kogu oma armastuse talle ja ta ikka ja jälle loobub minust. Minu lootused olid nii suured ja ma uskusin et rohkem midgai halba meiega ei juhtu.
Ütleks ka et mõlemad ikka armastame üksteist ja usun et ka temas on raske. Vahe on, et ma soovin olla temaga koos ja saada üle koos kõigest ning usun et kui me saaks koos asjadest üle ootaks meid hea tulevik.
Kui ma teie kirjast õigesti aru sain, siis nelja ja poole aasta vältel, mil olete elukaaslasega koos olnud- olete lahku läinud neli korda. Viimane lahkuminek toimus hiljuti ning praegu olete "taaskordselt murtud südamega" ning küsite, kuidas edasi elada? Teie soov oleks endiselt jätkata, sest usute ühisesse tulevikku.
Olete olnud alati see, kes maha jäetakse ning vaatamata sellele soovite jätkata suhet. Teie olete see, kes tunneb süümepiinu aja pärast, mil teid maha jäeti ning te oma eluga edasi läksite.
On üsna tavapärane, et peale ebaõnnestunud suhet leiavad/otsivad inimesed endale alateadlikult uut suhet- kas siis kompenseerimaks pettumus- ja alaväärsustunnet, sooviga tõestada (endale ja teistele), et olen piisavalt hea, ilus, armastust vääriv - see on väga inimlik (kas ka efektiivne, on juba omaette teema...); või lihtsalt oma eluga edasi minnes, pöörates ette uue lehekülje ja olles avatud uutele võimalustele. Igatahes on mõttetu end karistada ja süüdistada olnu eest.
Kahjuks karistas teie partner teid taaskordse lahkuminekuga, tulemata toime mõttega, et talle oli asendus ajal, mil ta oli teid ju ise hüljanud. Nii et üsna paradoksaalne olukord.
Selles suhtes on selge negatiivne muster, mis kordub teatud aja möödudes ning enne, kui otsustate taaskord proovida kooselu oma partneriga, soovitaks teil tõsiselt vaadata enda sisse ja mõelda, kas see inimene ja suhe teeb teid ikka tõeliselt õnnelikuks? Julgustaks teid otsima abi ja tuge pere- või paariterapeudilt, kellega koos vaadelda oma suhet, mõtestama oma rolli, soove, unistusi ja tegelikke vajadusi. Infot saate:http://pereteraapiainfo.blogspot.com; http://www.pereterapeudid.ee/pereterapeudid.htm; www.sinamina.ee
