Olen 2 tüdruku ema. Üks on 5-aastane, teine 7-aastane. Kasvatan neid üksi.
Viimasel ajal on tekkinud tunne, et ma ei leia klappi väiksema tütrega - ma ei mõista ta loomust. Mul on tekkinud tunne,et vahest on ta segaduses sellepärast,et ta ei näe oma isa - kelle moodi ta olemuselt rohkem on. Kahjuks on suhted katkenud kogu isapoolse suguvõsaga. Vanavanemad on surnud, laste isa käis lapsi vaatamas üle aasta tagasi.
See mõte tekkis, kui mõtlesin oma lapsepõlve peale. Olin ka nn isatütar, kuid isa oli alkohoolik ning vägivaldne ema suhtes. Ema oligi nn peretugi - hoidis kodu korras, käis tööl. Kuid sellegi poolest tundsin ma poolehoidu isa suhtes - olime emaga niivõrd erinevad. Ema oli enamasti vaoshoitud, emotsioone mitte väljanäitav, selline konkreetne inimene. Mind on tõmmanud rohkem kunsti poole, väikesest peale nn boheem. Suhten siiamaani emaga lähedalt, olen ka talle väga tänulik, aga mõistmist pole tekkinud. Isa on surnud
Mäletan lapsepõlves tohutu üksindusetunnet, suurt sidet isaga, kuid kui ta oli purjus ja peksis ema - siis tekkis küsimus,et kui mina olen olemuselt isaga sarnane, kas ma olen ka siis paha ja võin niimoodi haiget teha emale - eks puberteedi eas oli neid emale väga pahasti ütlemisi ning suuremaid pidusid ka.
Praegu on tunne,et mu tütar on ehk tunneb samamoodi üksindusetunnet - kui ma teda olemuslikult ei mõista...
See tunne on tekkinud just viimasel ajal - sinnamaani oligi ta laps - kellele aitas ema hoolitsusest ja armastusest, aga eks vanemaks saades tulebki rohkem loomus välja ja väga kurb on kui ma seda vanemana ei suuda toetada.
Olen proovinud ta käest ka küsida,et miks ta seda või teist nii- või naamoodi teeb - aga ta tavaline vastus on,et aju käseb. Hmm...
Olete mures oma suhete pärast noorema tütrega ning mõtete mõjude peale, mis võib seda põhjustada. Lapsepõlv mõjutab mõistagi igaüht, ja teie ei saa oma lapsepõlvesuhteid enam muuta. Küll aga saate praegu teha palju, et teie tütar tunneks end turvaliselt ja armastatuna ning saaks täiskasvanuna mõelda teist kui hoolivast, mõistvast ja toetavast emast.
Ma ei tea põhjusi, miks suhted laste isaga on katkenud, ja kas neid oleks võimalik kuidagi taastada. Kui mees ja naine otsustavad oma kooselu lõpetada, siis peaksid nad endale aru andma, et kui nende kooselust on sündinud lapsed, siis vanematena peaksid nad tingimata edasi suhtlema. Lapsed vajavad oma ellu kindlasti nii ema kui ka isa. Ka uuringud näitavad, et lahutusest tingitud kannatused on laste jaoks väiksemad, kui lahkuläinud paar suudab teha toimivaid kokkuleppeid vanemlikul tasandil, kui teineteist hoitakse laste kasvamise ja arenguga kursis ning lastel on lubatud armastada kumbagi vanemat.
Loomulikult on elus palju neid olukordi, kus suhted katkevad ja nende taastamine tundub raske või isegi võimatu, siiski võiks vähemalt kaaluda võimalusi, mis aitaksid kaasa sellele, et lastel oleks kontakt ka oma isaga ja isapoolse vanaemaga. Need suhted on lastele tõesti tähtsad. Kui see aga ei ole võimalik, siis saab toetuda tõdemusele, et kõigis emotsionaalselt keerukates olukordades on vastutus täiskasvanul. Teie lapsed tulevad ilma isata paremini tõime, kui teie ise selle olukorraga hästi toime tulete, säilitades rahu ja tolerantsuse.
Iga inimene, ükskõik kas suur või väike, vajab aktsepteerimist sellisena nagu ta on. Seetõttu on parim tugi tütrele, kui olete teda nõus mõistma ja toetama just sellisena, nagu ta on. Igaüks meist on isemoodi isiksus, laps ja vanem ei pruugi olla isiksustena sarnased ja seda pole ka vaja. Vaja on aktsepteerimist ja mõistmist, see on parim olukord isiksuslikuks arenguks igaühe jaoks. See, et vanem on targem-kogenum, psühholoogiliselt suurem, tema peal on vastutus – see liitub loomulikuna aktsepteerimise juurde.
Võib ka olla, et teil on raske last toetada sellisena, nagu ta on, ka seetõttu, et te ise lapsena sellist toetust ei saanud: kirjutate, et teil ja teie emal pole senini mõistmist tekkinud. Seda enam on teil põhjust püüelda mõistmise poole – ka ema mõistmise poole, lähisuhetest ju tähtsamat ei ole.
Tunded on ikka seotud vajadustega, lapse üksindustunne, nagu see sõna isegi ütleb, räägib vajadusest olla seotud, turvaliselt koos. Seda saate ju lapsele igal juhul pakkuda, isegi siis, kui tunnete, et teil on last raske mõista. Mõistmine suureneb, kui nõustute last tähelepanelikult kuulama ilma oma arvamust (nõuannet, lahendust, lohutust) avaldamata, püüdes lihtsalt aru saada, mis lapsele muret teeb, mil viisil tema maailma näeb jms. Jutuajamise sügavamat sisu aitavad mõista lapse poolt öeldu ümbersõnastamine ning tunnete peegeldamine. Ühised tegevused: lugemine, mängimine, mõnus koosolemine, päevajuhtumuste üle arutlemine, murede ja rõõmude jagamine – kõik see peaks mõjutama, et tekiks rohkem lähedust ja enam mõistmist.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
