Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Liiga palju mõttetuid tülisid!

Olen
Külaline
Postitatud 03.11.2012 kell 11:50
Ma ei teagi kust nüüd alustada, tundub, et päris algusest.
Oleme mehega pea 2 aastat koos olnud, meil on 9-kuune imeilus tütar. Laps ei olnud planeeritud aga armastame teda väga!
Suhte alguses oli minul väga armastav ja hoidev mees, hellitused olid igapäevased! Rasedana möllasid minul hormoonid ja sealt meie probleemid ilmselt alguse saidki. Iga väike tüli paisus suureks ja olin valmis ära kolima, mees hoidis ja armastas. Ühel hetkel sain aru, et olen valesti käitunud ja meest halvasti kohelnud. Muutsin oma käitumist. Kõik oli kena kuni lapse sünnini. Siis sain etteheiteid, et olen teda halvasti kohelnud ja tema on nüüd tänu minu käitumisele muutund! Mina olen temast halva teind!
Enam ei saa ma hellitusi, ei kuule lauset "ma armastan sind"! Pigem leiab ta minus alati vigasid, küll ei ole ma kogenud lapse kasvatamisel ( mul on esimene laps, kus neid kogemusi saab?) , siis saan mõnitada, et internetist üritan teadmisi hankida ( jah tõesti loen palju aga mulle meeldib kui ma tean erinevaid vaatenurki ja oskan situatsioone hinnata. Seda siis lapse kasvatamisteemadel) . Iga nääklemine lõppeb suure tüliga, ma pakin asju ja tahan lahku minna, mees lubab ennast muuta ja mind hinnldama ja audtama hakata.
Läheb päev, kaks ja kõik on endine!
Ma tõesti arvan, et saan hakkama üksi elades, tülitsemine mulle ei sobi, see lööb mu rivist välja! Üksi oleks raske ja ma igatseks oma meest aga ma olen tugev ja saan hakkama!
Ma tean, et mees tuleb perest, kus isa ema peksis. Mees ei pea seda õigeks aga samas pole ta ka teistsugust elu näind. Mina tulen perest, kus ema kasvatas mind üksi, sealt ka kindlasti see enesekindlus, et saaksin üksi lapsega hakkama.
Üle kõige ma tahaks, et me suudaks oma probleemid lahendada aga kui tema ennast ei muuda, siis mina ju ei saa enam midagi teha. Saan pidevalt süüdistusi, et solvun liiga tihti ja mõttetute asjade peale. Olen üritanud selgitada, et kõik mis tema jaoks on mõttetu, ei ole seda minu jaoks. Tihti saan etteheiteid, et olen madala enesehinnanguga. Enne seda suhet olin väga kõrge enesehinnanguga. Olen öelnud mehele, et peale sünnitust kui nahk lötendab ja veninud on, ei suuda ennast tõesti seksikana tunda. Küll ootas ta, et ma raseduskilod alla võtaks ja endises kaalus oleks, nüüd kus ma kaalun 6-8 kg vähem kui enne rasedust olen liiga peenike, tema jaoks. Mina pole selleks midagi teind, käin lapsega jalutamas ja imetamine, teeb oma töö.
Ma kardan, et need meie tülid mõjutavad last! Iga kord kui nääklemine karjumisega lõppeb süüdistab mees, et miks ma lapse ees karjun. Jah, tunnistan, et ei suuda oma emotsioone talitseda ja lähen kiiresti keema.
Ma tunnen, et pole selles suhtes õnnelik, kui koguaeg igas asjas süüdistatakse. Ma ei tea mida teha, soovin, et laps oleks õnnelik ja kasvaks üles rõõmsas peres. Mõistan, et igas suhtes on tülisid aga mina ju ei saa kõigis tülides süüdi olla! Tahan seda suhet aga samas ei jaksa enam sellist elu elada!
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 04.11.2012 kell 20:03
Tunnete, et ei ole oma paarisuhtes õnnelik - kuni lapse sünnini tundsite mehepoolset armastust ja hoolitsust, peale sündi muutus suhe kardinaalselt ja praeguseks paistavad partnerile paljud asjad (välimus, käitumine, enesehinnang) teie juures häirivat ja ebakõlasid tekitavat.
Tunnistate, et tülide tekkides raseduse ajal olete ise väga tugevalt reageerinud, kuid mõistes oma käitumise kahjustavat mõju paarisuhtele, suutsite end muuta. Siin peitub suur tõde- me saamegi muuta vaid iseennast! ja mitte iialgi teist inimest... Kirjutate ka ise: "...Üle kõige ma tahaks, et me suudaks oma probleemid lahendada aga kui tema ennast ei muuda, siis mina ju ei saa enam midagi teha."
Paarisuhtes saavad kokku kaks absoluutselt erinevat inimest oma unikaalsete maailmatega, mis koosnevad arusaamadest ellu, armastusse, väärtustest, uskumustest, ootustest. Palju mõjutab meid meie päritolupere ja kuidas seal suhted olid, millised käitumismustrid sealt kaasa saame, ka arusaamad mehe/naise, ema/isa rollidest, sellest- kas ja kuidas ning kui palju rääkida armastusest, kes vastutab laste kasvatamise, kes rahateenimise eest, jne.
Kirjutate, et teie kooselu on kestnud kaks aastat ning üsna pea (ja planeerimatult) sündis perre ka laps.
Võimalik, et väheseks jäi noore paari, st teineteisega kohanemise aega (ja küpsust) ning nö teravate nurkade mahalihvimise aega, -just eelpoolnimetatud teemade arutamist ning oma pere kokkulepete loomist, kuna kohe tuli ümber orienteeruda täiesti uude rolli, lapsevanemaks.
Kuna te nimetate, et üle kõige tahate seda suhet jätkuvat, ent ei jakse sellisel moel enam jätkata (igapäevased tülitsemised, rahulolematus muutunud suhtega), siis saan soovitada vaid kiiret otsuse vastuvõtmist - otsida abi väljastpoolt. Toeks saavad teile olla paari- või pereterapeudid (infot leiate: http://pereteraapiainfo.blogspot.com ja www.sinamina.ee), samuti saate kvaliteetset nõustamisteenust Tallinna raseduskriisikeskusest (www.rasedus.ee), kus lisaks pereteraapiale toimuvad ka paarisuhtekoolitused- millised võivad olla teie suhtele vägagi abistavad (http://www.prep.ee/kalender).
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!