Tere,
Lugedes teie foorumis vägagi asjalikke vastuseid inimeste muredele, tekkis soov ka enda lugu ära rääkida ja loodetavasti abi saada.
Olen 29a naisterahvas ja olen suhtes mehega, kellga tutvusin 5 aastat tagasi. Meie suhe algas suure armumisega ja kiire kokkukolimisega. Minul oli eelnevast elust ka sel hetkel 4 aastane tütar, kes praegu siis 9 aastane. Meie kooselu kestis 2,5 aastat ning erinevatel põhjustel see paraku purunes, läksime lahku ja olime lahus ka 2,5 aastat. Suhtlesime selle aja jooksul põgusalt ka sõpradena, kuid nüüd otsustasime uuesti üritada ja praegu on meie suhe kestnud 2 kuud. Oleme mõlemad vahepeal suuremaks ja targemaks saanud ja mõlemal on soov olemas, et seekord jääks meie suhe püsima. 2 esimest kuud on olnud tore, oleme avastanud jälle kõike positiivset teineteises, millest puudust tundsime... kuni siis nüüd tekkinud esimese lahkhelini. Oleme rääkinud põhjustest, miks lahku läksime ja ka sellest, mis käitumine meile teineteise juures ei meeldinud. Tema ütles selle peale, et ta ei kannata, kui ma riidlen, pragan temaga, et see oli kõige hullem, vähem pragamist ja kõik on hästi. Nüüd kui tekkis meil lahkheli rahaasjade pärast, siis mina otsustasin seda lahendada nii, et selgitasin oma seisukohti, ütlesin, mis minu jaoks ei ole aksepteeritav ja tegin ettepanekuid, kuidas tulevikus selliseid olukordi vältida. Kuid tema jaoks oli see jutuajamine kohutavalt piinarikas, ta tundis end väga ebamugavalt ja tahtis lihtsalt sellega ühele poole saada. Tema tundis, et ma jälle "ravin" teda, üritan muuta midagi. Ta oli sellest kuidagi nii traumeeritud, et peale jutuajamist ma ei julgenud talle enam ühtegi sõna öelda, kuna kartsin ta endast välja ajada. Siit ka probleem - mina rääkisin rahulikult, arusaadavalt oma mure talle, mis mul oli südamel, ei karjunud, tahtsin tema tagasisidet juhtunule, et saaksime asja lahendatud aga tema võttis seda kui minupoolset rünnakut tema suunas, tundis ennast halvasti ja ebamugavalt. Minule jäi tunne, et ta tahab põgeneda probleemi eest ja et selle meie esimese lahkeliga tulid talle meelde kõik need korrad meie varasemast kooselust, kus ma temaga "pragasin". Olen talle ka tunnistanud, et varem tõesti olen teinud sääsest elevandi ja tühiste asjade pärast tüli tõstatanud, kuid arvan ka, et mitte suheldes omavahel ei lahene mittemidagi. Mina tundsin kergendust, kui sain oma mure ja seisukohad rahaasjadest talle ära räägitud ning neid temaga arutatud, tundsin, et jõudsime koos lahenduseni, kuidas tulevikus selliseid rahakasutusest tekkinud tülisid vältida. Tema aga oli nii traumeeritud sellest vestluselt, et tõesti, ma olen täitsa mures, sest ma tean, et see ei jää ju viimaseks meie lahkheliks ja kui mul on veel mõni mure, siis kuidas ma tema poole pöördun? Kuidas ma saan talle oma mure räägitud nii, et ta ei võta seda kui rünnakuna ja millegi negatiivsena? Ma ei oska ennast ka analüüsida, kas ma kasutasin valesid sõnu, kas mu hääletoon oli tõre, kas see vestlus oli liiga pikk ja koormav tema jaoks? Või oli põhjus selles, et tal tuli korraga meelde kõik negatiivne, mis meie vahel oli varasema kooselu ajal olnud? Minu soov on üles ehitada uus ja parem suhe kui meil oli enne, kuid praeguses olukorras ei julge ma enam väga millestki tõsisemast temaga juttugi teha, sest ta tunneb ennast siis halvasti. Kuidas ma pöördun ta poole, kui mul midagi südamel, mida ma tahan temaga arutada?
Olete alustanud kooselu mehega, kellega juba olete varem koos elanud. Loodate mõlemad, et olete 2,5 aastaga targemaks saanud ja suudate vanu vigu vältida. Olete arutanud ka eelmisel korral tehtud vigade üle, et neid nüüd teadmikult vältida. See on hea algus.
Usun, et olete „pragamise“ oma suhtlusmeetodite hulgast välja arvanud, see on tõeti täisti välistatud viis suhtlemaks armastatud inimesega.
Ükski kooselu ei toimi probleemitult, vaja on õppida rääkima ebameeldivatest asjadest lugupidavalt ja tulemuslikult. Teie esimene katse ebaõnnestus, mees ikka tundis end halvasti, oli tarumeeritud.
Kirja põhjal oletan, et mees tundis rünnakut. Kirjutate, et rääkisite oma mure ära ja teatasite, kuidas tahaksite edaspidi analoogilisi situatsioone lahendada: „...ütlesin, mis minu jaoks ei ole aksepteeritav ja tegin ettepanekuid, kuidas tulevikus selliseid olukordi vältida“. Te pakkusite talle nagu väiksele lapsele lahendusi. Täiskasvanud inimesed leiavad lahenduse koos ja sellise, mis sobib mõlemale. See on põhimõtteliselt teine suhtlemisviis, me oleme võrdsed, otsustame koos.
Edaspidi on hea õppida esitama oma muresid mina-keeles, anda teada, kuidas mingi situatsioon Teile mõjub ja mida tunnete. Nt. „Mind teeb rahutuks raha puudumine juba mitu päeva enne palgapäeva.“ Mina-keele võlu on selle tõesuses, kõnelete ju endast. Sellises ütluses puudub kaaslase ründamine.
Järgmine samm on kuulata ja kuulda, mida kaaslane selle peale kostab. Enamasti on lähedased inimesed valmis meid aitama, hoolides kaaslase heast enesetundest. Mehe jaoks on eriti oluline tunda end turvalisuse pakkujana, mitte käsutäitjana.
Panete õigesti tähele, et ehk oli hääletoon tõre. Tõsi ta on, et inimesed kuulevad eelkõige seda KUIDAS me midagi ütleme, siis alles MIDA ütleme. Õige hääletooni valik on ülioluline, edukad läbirääkimised toimuvad rahulikul ja lugupidaval moel. Selleks, et endas selline sooje ja lugupidav toon leida, on kasulik endale meelde tuletada oma kaugemat eesmärki – luua hästi toimiv, pikaajaline suhe, luua just selle mehega.
Tahan lisada kommentaari Teie sõnadele „Minu soov on üles ehitada uus ja parem suhe kui meil oli enne...“ Paljud paarid eksivad, kui arvavad, et piisab kokkuleppest stiilis „Nüüd oleme targemad“. Unustatakse luua visioon sellest uuest ja paremast suhtest.
Milline see meie uus suhe saab olema? Millised on meie ühised eesmärgid? Kuidas me hakkame neid ellu viima? Millised on meie väärtused? Millega suudab kumbki leppida ja millega mitte? Kummalgi osapoolel on oma nägemus olemas, aga kaaslane ei loe meie mõtteid. Meie aga usume, et ta tahab sama, nii on pettumus kerge tulema. Ta ei vasta minu ootistele, appi! Aga ta ei tea neist ootustest midagi.
Nt.puhkuse veetmine. Üks on kirglik kalastaja ja veedab rõõmuga öö telgis, teine aga ootab mugavustega hotelli võimalikult lähedal merele. Kui see selgub alles paar päeva enne puhkuse algust, saab see puhkus rikutud. Kõik ühise elu üksikasjad, oma unistused ja ootused tuleb koos läbi arutada. See on tore tegevus, hoiab ära palju arusaamatusi ja tekitab lähedust. Muidugi on ka suurepärane eeskuju lapsele.
Suur tänu meie foorumi tunnustamise eest.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
