Olen enda uues suhtes olnud peaaegu aasta.Eelmine suhe kestis peaaegu 4 aastat, mis lõppes tänu mu eelmisele mehele.Vajan nõu, enda praeguse suhte osas.Meie suhtes ei ole korras kõik, mis vaevab mind iga päevaselt.Olen üldiselt väga armukade, kahtlustav inimene.Mis ma loomulikult olla ei tahaks.Olen enda eelmistes suhetes väga palju haiget saanud, mind on petetud ja maha jäetud.Samuti ei olnud ka minu lapsepõlv selline mida keegi sooviks.Kasvasin koos ema ja kasuisaga, esimesed 5 aastat enda elust elasin vanaemaga, kes on siiani mulle ema eest.Soov kodust lahkuda tuli mul juba väga noorena, kuna läbisaamised emga olid halvad.Lahkusin vanaema abiga kodust iseseisva elu peale siis kui ma olin 16.Kolisin siis kokku oma esimese mehega.Minu ema tarvitas alkokoli ,ta ütles mulle pidevalt väga palju asju halvasti, hiljem tekkis ka füüsiline vägivald.Ta pani mind tundma et ma ei ole mitte keegi.Iga teine inimene oleks lõpetanud sellise "emaga"suhtlemise, kuid mina teen seda vahest siiani.Mu ema ei lubanud mul kodust ära kolida, lõpuks ma põgenesin teise linna, koos enda vanaema abiga.Vanaema toetas mind igati, ta nägi kui halvasti ja laastavalt see kodune elu mulle mõjus.Läksin koju politseiga enda asju sealt ära tooma, käisin ka lastekaitses.Kui ma oleksin tahtnud, siis oleks asi edasi kohtusse läinud.Siis oleks minu palju noorem vend mu emalt ära arvatavasti võetud, kuid ma ei suutnud sellist asja teha.Ema nuttis ja palus et ma seda ei teeks.Suhtlen nüüd enda "perega" väga harva.Õnneks on mul olemas vanaema, keda ma armastan nagu oma ema.Olen mõelnud, et see armukadedus ja usaldamatus tuleb mu lapsepõlvest.Millegi pärast on mu eelnevatel suhetel kõigil peaaegu samasugune suhte muster, ehk siis samad probleemid.Tean , et olen ise selles süüdi.Eelmine suhe lõppes tänu petmistele ja usaldamatusele, olin koguaeg õnnetu kahtlustav, otsisin teises vigu ja arvasin et tapetab mind nagunii.Lõpuks ei suutnud see mees enam minuga koos olla ja jättis mind maha.Tean, et petmised ei tule suhtesse niisama, tunnen et ka mina olin selles süüdi ,kuna tahtsin pidevalt tõestust, et ta ikka armastab mind, leidsin vigu kus neid ei olnud, tekitasin tülisi tühja koha pealt ja pärast tundsin ennast süüdi ja alati vabandasin hiljem, kui mu eks mees mind pettis see murdis mu südame, kuid andestasin talle selle pmst, kohe kuna ei suutnud ettekujutada elu ilma temata, samas ma koguaeg hõõrusin talle seda nina alla ja sealt see allakäigu ratta läks.Praegu tagant järgi mõeldes, siis ma ikka kohutavalt alandasin ennast, nutsin kui ta mind pettis ja ütlesin veel et sa ei tohi mind nüüd jätta.Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis minu praegune suhe on kestnud peaaegu aasta, tunnen et ta on minu jaoks õige inimene ja ma ei taha enam enda vigade tõttu inimesest ilma jääda.Ma ei taha olla nii armukade ja kahtlustav tahan olla talle hea naine.Ma ei taha tekitada ilma asjata tülisi.Tahan olla rahulik inimene.Mõne päeva pärast kolime me kokku enda mehega, see on samm edasi suhtes.Samas mina kardan, et ma kordan seda mis oli minu endises suhtes.Kui ma nii edasi käitun, siis jään ilma inimesest, keda ma olen armastama hakanud.Samas need kahtlused ei tule inimestel kunagi niisama, minu mees on mulle valetanud, ta on minu selja taga väljas käinud, mis kõige rohkem mind kurvastab on see, et ma tunnen et olen vähem olulisem kui tema sõbrad.See muudab mind kurvaks ja samas vihaseks ja siis hakkan ka igaltpoolt veel vigu otsima.Võibolla olen ma ise ta tõukanud selleni , et ta on rohkem oma sõpradega ta ei julge mulle enam kõiges tõtt rääkida.Kardab võibolla jälle minu reaktsiooni.Ta on mulle õelnud, et minu arust ei tee ta kunagi midagi õigesti.Seda oli valus kuulata.Ainus mis mina tahan on rohkem tähelepanu ja austust.Soovin , et ma tunneksin ennast tema jaoks tähtsana.Tunnen ,et me kaugeneme teineteisest.Minu sees on pettumus ja viha, tänu sellele olen pidevalt mossis ja nn."vingun"Olen temaga rääkinud sellest, et palun veedame aega vaid teineteisega.Pidevalt on nii, et kui me kokku saame siis oleme koos tema sõpradega.Olen talle seda väga palju rääkinud, tema ütleb sellepeale et mida rohkem ma vingun ja heidan talle neid asju ette, seda vähem ta tahab minuga üldse midagi teha.Saan sellest aru, aga kuidas ma siis käituma peaks?Loodan südamest, et nüüd läheb paremaks asi, kui me kokku kolime.Praegu näeme me minu meelest harva, mina vajaksin teda rohkem enda kõrvale.Olen nii palju mõelnud ja uurinud, kuidas meie suhet paremaks teha, kuid ma ei oska.Ma tahan temaga õnnelik olla ja ma tahan et ka tema oleks rahul.Ma ei taha olla selline, kes otsib probleeme ja ei ole kunagi asjadega rahul.Tunnen ,et ma ise olen selles süüdi, et ta on minust eemaldanud ja ta ei väärtusta mind.Ma olen tema jaoks iseenesest mõistetav ja teab et annan ju kõik andeks.Tihti on ka selliseid olukordi viimasel ajal olnud, et tean et tema käitub siiski valesti, kuid ta suudab lõpuks mind nii tundma panna, et ikkagi olen mina süüdi.Palun vabandust hiljem isegi siis kui tean , et tema tegi/ütles midagi valesti.Ma ei julge talle enam midagi etteheita.Lõpuks pööratakse see minu vastu.Mida ma peaksin endaga ette võtma?Ma ei suuda olla tema peale vihane, kuna kardan temast ilma jääda.Usun, et ka tema on minu nõrkustest aru saanud ja kasutab seda nö ära nüüd.Ma soovin , et ma ei oleks nii kahtlustav, et ma oleksin enesekindlam.Olen ise ka loomulikult halvasti käitunud, olen teda tahtlikult armukadedaks üritanud teha, et saada tema tähelepanu ja näha et ta mind ikka tahab.See on vale jah, olen sellest aru saanud ja tänu séllele oleks meie suhe korduvalt lõppenud.Alati kui on mingi tüli, siis lõpuks olen mina see kes temaga ikka ja jälle ühendust võtab, isegi siis kui mina ei ole süüdi.
Sõbrannad ütlevad , et olen muutunud ta "tallaaluseks".Mida ma saan teha, et meie suhe ei läheks halvemaks?See hirm ,kurbus, üksindus tunne laostab meie suhet.
Kõige paremini õnnestuvad sellised suhted, kus mõlemad partnerid saavad iseendaga hästi läbi, väärtustavad ennast, teavad oma vajadusi ja soove ning kannavad hoolt nende soovide täitumise eest. Sellisel juhul on inimene juba ise tervik ega vaja partnerit selleks, et terviklikuks saada, vaid koos luuakse armastuse ruum, kuhu sünnivad lapsed, ehitatakse kodud.
Me kõik tuleme oma päritoluperedest, kodudest, mis on meile kaasa andnud kas positiivse minapildi ja usalduse maailma ja teiste inimeste vastu või kahjuks ka vastupidise mudeli. Kirjeldate põhjalikult oma perelugu ja eelmist paarisuhet ning tunnete hirmu, kuidas käesolevat suhet hoida ning nimetate, et tunnete sellega seoses hirmu, kurbust ning üksindustunnet.
Teie poolt kireldatu võib iseloomustada vägagi levinud probleemi- kaas- või lähisõltuvust: kui meil pole lapsena normaalset, turvalist kogemust vanema ja lapse helisest suhtest ja me pole tundnud, et meid armastatakse meie enese pärast, võime me jääda kinni vildakatesse suhtemustritesse, mis taastoodavad meie täiskasvanud olles ennast ise. Kui inimesel pole sisepilti väärtuslikust iseendast ja oma piiridest ning kogemust, et teised teda sellisena tunnustavad ja hindavad ning temaga tema enda pärast tahavad koos olla, siis ta ei teagi, kuidas inimeste vahel asjad õigupoolest olla võiksid ning inimene tunneb, et ta peab teise armastuse välja teenima. Selline inimene lepib kergesti suhetega, mis pole tema väärilised, panustab neisse oma energia ja püüab neid elus hoida, kui ta ise ka nende suhete all kannatab.
Kui meil puudub kogemus sellest, et meid lapsena väärtustatakse ja tunnustatakse sellistena nagu me oleme, meie endi pärast, hakkame me armastuse väljateenimist selle erinevates vormides, normaalseks pidama. Kuniks jätkub energiat ja jõudu, panustame oma suhtesse. Me teeme selles oma parima. Vastutasuks tahaksime, et teine osapool täidaks meie elus olevad tühikud, et võiksime end tunda armastatutena, väärtuslikena, et ta annaks meile selle, mis kunagi lapsepõlves saamata jäi. Aga nii ei ole. Teisel pole nii palju anda. Tühjusetunne, mis meie hinge tasapisi tekib, annab märku sellest, et on aeg hakata panustama omaenda ellu ja muuta see täisväärtuslikuks. (Allikas: Kene Truve, kaas- ja lähisõltuvuse terapeut)
Võimalik, et seetõttu tunnete kirjas nimetatud ebakohaseid ja haigettegevaid tundeid (nagu armukadedus- mis vaid kahjustab teie enesehinnagut ja õõnestab paarisuhet; tunnete irratsionaalset hirmu, et nagunii ta petab teid, hülgab; et ta ei austa teid; vabandate asjade pärast, milles polegi süüdi; otsite alati ise ja esimesena lepitust...), kui saate tegeleda iseenda mõtete ja tunnetega ning oma identiteediga, seda kindlasti koostöös mõne hea spetsialisti (või grupiga) ja nende põhjuste analüüsi, mõistmise, aktsepteerimise...ning minnalaskmisega, - on teil kindlasti lootust teid häirivast mustrist välja rabeleda ja elada oma elu terviklikumalt ning tunda rõõmu olemasolevast paarisuhtest.
Lugege lähi- ja kaassõltuvuse kohta: Tommy Hellsteni raamatud: “Jõehobu elutoas. Lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega” (esmatrükk 1994), “Elu laps. Vastutustundliku täisea poole” (1996) ja “Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid” (2005); Robin Norwoodi “Naised, kes armastavad liiga palju” (1996).
Eestikeelne netirühm kaassõltlastele: http://health.groups.yahoo.com/group/CoDA-Estonia
