oleme mehega koos olnud 7aastat ning abielus veidi üle 4aasta. soovisimejuba ammu lapsi, kuid pikalt see ei õnnestunud. Kuid lõpuks õnnestus jääda beebiootele. Mees oli alguses nii õnnelik. Umbes raseduse keskel hakkas olema rohkem tööl ja kodunt ära. Mingil hetkel hakkas rohkem üksi väljaskäima ja ka alkoholi tarvitama. Ühel neist kordadest kui helistasin ja uurisin, millal koju tuleb, teatas läbi telefoni, et ei tulegi. Leidis endale uuenaise, kes on atraktiivsem ja mõistvam. Ei salga, et tülitsesime pealeseda kõnet, kuni 3 päeva hiljem tuli koju. Andsin valida, et kas meie või see teine. Mees ütles, et jääb ikka minu ja laste juurde (ootasin kaksikuid). Kõik olekski nagu paika loksunud, mees küll oli koduntka ööseti ära, kuid alatioli põhjenduseks komandeering. Mõnikord tekkis kahtlus ning kui uurisin, et kas ikka oli nt Soomes, tuli tige vastus, et lõpeta vanas teemas surkimine.
Septembri alguses sündisid me lapsed. Mees oli nii õnnelik. Kõik tundus korras olevat nii mulle kui lähedastele. Mees näitas igati oma kiindumust ja hoolivust. Kuid nüüd 3päeva tagasi sain teada, et mees ei olegi lõpetanud seda suhet selle teise naisega. Vestlesin ka selle naisega ning sain temalt teada, et nad kavatsevad kokkukolida ning oma pere luua. Mu mees vaid ootab, et laseksin ta vabaks. Et olen ise süüdi, kuna ei suuda mehele pakkuda seda mida ta vajab, et milline mees suudab ja tahab olla ilma seksita. Tegalikkuses oli aga meil voodielu nii raseduse aeg kui ka peale sünnitust korras. Kuna mul olid konkreetsed faktid, siis seekord mees ei eitanud midagi. Ütles vaid et tal ei ole enam neid tundeid mu vastu mis kunagi olid, et ta on nüüd armunud ja tunneb end teisega hästi. Rohkem ei ole me rääkida saanud, sest sõitis samal päeval 3nädalaks komandeeringusse. Mu küsimusele, et millal oma asjad ära viib vastas vaid, et see ei käi nii ruttu, tuleb tagasi siis ütleb.
Nüüd olengi kodus kahe väikse lapsega (1.5kuud vanad) ning ei tea mida teha. Tunnen end nii reedetuna, ma olen kindel, et laste nimel soovin jätkata meie suhet, sest armastan ikkagi oma meest. Olen nagu puuga pähe saanud, sest kõik ju toimis, ma ei osanud arvatagi, et miskit valesti. Tuleb välja, et minuga olles seksuaalvahekorras räägib nt järgmisel päeval teisele naisele, kuidas ta teda meeletult armastab. Kas tõesti suudavad mehed selliselt käituda, kui enam tundeid ei ole. Kõik oleks lihtsam, kui meil oleksid tülid ja puuduks füüsiline suhe. Samas ju räägib asjadest, mis suunatud tulevikku? Kas kõik see oli selleks, et mu valvsust minetada. Tunnen, et olen nii katki, ainus mis mind üleval hoiab ongi 2 väikest last, olen väsimusest kokku kukkumas ja lihtsalt ei suuda pisaraid lõpetada. olen hirmul, kuidas ja kas suudan üksi lastega hakkama saada.
Kellelegi rääkida ka ei taha ning abipaluda, sest vaikselt looda ehk saab kõik korda, kuigi sisemuses tean, et petan ennast.
Minul sarnane olukord, aga viimast nädalat rase. Paar nädalat tagasi sain teada mehe kõrvalehüppest teise naisega. Pärast seda soovis ta, et andestaksin talle ja lapse pärast uuesti prooviksime, kuid mõne päeva möödudes avastastasin, et ta ei ole lõpetanud teise naisega suhtlemist. Alles eile veel rääkisime oma tunnetest ja selgus, et tema tunded minu vastu pole enam endised ja et on minuga juba 2 aastat õnnetu olnud. Põhjuseks pidi olema vähene voodielu. Samas kui tema on kannatanud juba 2 aastat, siis miks ta ei ole suutnud sellest probleemist varem rääkida? See kõik on minu jaoks väga raske, kuid mina siiski armastan teda väga ja olen valmis lapse nimel oma uhkuse alla neelama ja talle andestama juhul kui ka tema on valmis meie suhte nimel vaeva nägema. Homme on meil perenõustamisele minek, loodan, et see aitab meil probleeme näha ja nendega tegeleda.
Sulle, õnnetu, ei oska ma kahjuks midagi soovitada, kui siis ainult külma närvi. Kahe nii väikese lapsega on väga raske ning ka nemad tajuvad sinu kurbust ja segadust. Loodan, et leiate mõlemale osapoolele parima lahenduse.
Saan aru kirjast, et muutust teie suhtes hakkasite märkama raseduse ajal, mil olite koos olnud juba 7 aastat. Mehe käitumine hakkas muutuma ning ta hakkas eemale hoidma erinevatel viisidel – alkohol, töö ja lõpuks ka teine naine jne. Nüüd on lapsed 1,5 kuud vanad ning olete lahku minemas. Te tunnete end reedetuna, väsinuna ja väga üksi ning palusite mehel välja kolida, kuid sisimas ikka soovite ja loodate, et suhe jääks püsima.
Teil on seljataga pikk ühine kooselu ja abielu ning laste sünd teie perre on kahtlemata suur muutus. Inimesed reageerivad muutustele erinevalt. Nii positiivne kui ka negatiivne muutus tekitab alati stressi ning inimestel on erinevad viisid stressiga toimetulekuks. Võib oletada, et laste sündimine perre ning isa ja ema rolliga kaasneva vastutuse lisandumine mõjutas teie paarisuhet palju. Isegi, kui laste sünd on rõõmus sündmus, võib see endaga kaasa tuua palju ärevust. Ärevus võib aga tihti tekitada vajaduse olukorrast eemalduda.
Kirjutate, et te ei taha kellegagi rääkida ega abi paluda, sest loodate, et kõik saab korda. Teil on praegu kaks väikest last, kes vajavad teie hoolt ja tähelepanu. Teie saate oma lapsi toetada parimal juhul, kui olete ka ise toetatud. On väga oluline leida need inimesed, kes võiksid teid praegusel ajal toetada. Need inimesed võivad olla tuttavad või sugulased, kes teile majapidamises või muul viisil abi võiksid pakkuda. Teie olukorras on väga sobiv pöörduda ka raseduskriisinõustaja poole, kuna probleemid algasid just raseduse ajal. Väga tihti muutuvad paarisuhted raseduse ajal ning sel juhul võib olla palju tuge ka spetsiaalse väljaõppe saanud nõustaja poole pöördumisest. Raseduskriisi tasuta telefon on 8002008 ja nõustajad vastavad iga päev kell 09.00-21.00 koduleht asub järgmisel aadressil: WWW.rasedus.ee.
On oluline, et te ennast üksi ei jätaks ning soovitan raseduskriisinõustajat või ka meie perekeskuse perenõustajat. Loodan, et nõustaja abiga saate selgust, kuhu suunas astuda järgmised sammud, et liikuda kõigi jaoks sobivaima lahenduse poole.
Olete imetlusväärne naine. Meil ka väike beebi majas ning tõesti on teinekord tunne, et ei suuda ja ei jõua; ning teil veel kaks väikest. Ühe õppetunni ma aga sain - abi tuleb küsida ja märgata inimesi, kes väga tahaksid abi pakkuda. Minul ühel raskel hetkel tuli ema ja lihtsalt koristas ning tegi süüa ning ma sain veidi puhata. Kuigi ka algul mõtlesin, et ei taha kedagi endale appi, siis tagantjärgi oleksin esimestel kuudel võinud palju rohkem teda endale külla ja appi kutsuda. Kui on mõni hea sõbranna, siis ka tema abi oleks hindamatu. Kasvõi aitaks jalutada väikestega õues.
Olgu need väikesed imed sulle jõu andjateks ja päikesteks igas päevas!
