Olen abielus olnud 9 aastat. See aasta 2 kuud peale pulma-aastapäeva tajusin et mees kuidagi teistsugune. Küsisin ja vastas et tal kahtlused kas armastab mind enam või mitte. Ma olin shokis. Soovisin selllel teemal rääkida, minus oli palju küsimusi. Nädal peale seda teatas ta et tal on kahtlused et tal tekkinud tunded mu sugulase vastu kes elab meie juures Tartus. Peale seda sõitis mees komandeeringusse. Nüüdseks on ta tunnistanud et sel hetkel kui ma küsisin ei olnud need kahtlused vaid tunded. Ma rääkisin ka sugulase et mu mehel tema vastu tunded. Selle rääkimine muutis aga mu enda mehe silmis veel vähem tähtsaks. Sugulane soovib välja kolida, mees minuga ei suhtle, sms ei saada. Küll aga otsib sugulasega kontakti et temaga saaks rääkida ja soovib et tema välja ei koli. Ma enam ei suuda seda hingevalu taluda. Ma armastan oma meest.
Saan aru, et olete šokis, hirmul ja haavunud kuna kuulsite oma mehe kahtlustest teie abielu suhtes ja tunnetest teie sugulase suhtes. On täiesti arusaadav, et sellise info kuulmine lööb seni turvalisena tundunud jalgealuse kõikuma. Miski mis on tundunud turvaline ja püsiv on äkki seatud kahtluse alla. Te tunnete, et armastate oma meest ega taha teda kaotada. Valu, mida tunnete, tundub talumatu.
Ma ei saanud kirjas täpselt aru, mida mees ütles kahtluste ja tunnete kohta, kui te temalt selle kohta küsisite. Tundub, et antud olukorras on kõik osapooled jahmunud ja segaduses. Väga tihti on nii, et kui ühel partneritest tekivad tunded kolmanda suhtes, siis need on talle endalegi üllatuseks ning ta ei ole sellist asja kuidagi planeerinud. Kirjast võib järeldada, et see on esimene kord teie abielu jooksul, kui tunded ärkavad kellegi kolmanda suhtes. Kirjast ei selgu, kas mees oli nendest tunnetest rääkinud ka sellele naisele ja kas nende vahel on tunded vastastikused või ei ole nende vahel mingit suhet veel tekkinud. Igal juhul räägib teievahelisest usaldusest see, et mees teile oma kahtlustest rääkis, olgugi, et see tegi haiget ja on keeruline mõlemale. Tähtis ongi keskenduda sellele, mis toimub ja on toimunud teie suhtes ning mitte pöörata tähelepanu kolmandale.
Üheksa aastat abielu on üsna pikk aeg. Piisavalt pikk, et nii suhtes kui ka mõlemas partneris toimuksid olulised muutused ja arengud. Suhe ei ole kindlasti samasugune, kui see oli alguses. Armastuse tähendus muutub kindlasti ning praegune armastus võib olla hoopis erinev alguse aastate armumisest. Tunnet „armastus“ on võimatu üheselt defineerida. Ja kas peabki? Olulisem on aga see, milline on suhe. Kui avatud? Kui lähedane? Kas partnerid tunnevad end emotsionaalselt turvaliselt? Kas partnerid usaldavad, et teine hoolib teise vajadustest ja on kohal kui teine vajab?
Abielludes tekib partnerite vahel suurem vastastikune sõltuvus ning sellega seoses hakkab paratamatult vähenema avatus, mis enne abiellumist võis olla palju suurem ja vabam. Partnerid ei taha teineteist ärritada ega tekitada suhtesse lisapingeid ning seetõttu jäetakse aina rohkem isiklikke vajadusi , mõtteid ja fantaasiaid rääkimata. Paraku on sel viisil kodurahu huvide eest seismisel omad tagajärjed. Nimelt surudes alla teatud tundeid, vajadusi ja isegi teadvustamata rahulolematust, ei saa enam voolata ka positiivsed tunded nagu rõõm ja armastus. Seega võib vahel armastus mattuda lihtsalt väljendamata vajaduste ja rahulolematuse alla.
Selleks, et suhtes saaks armastus, kirg, rõõm ja mängulisus vabalt voolata peab olema suhtes ruumi ka kõigile neile tunnetele, mis on põhjustatud haiget saamistest ja rahuldamata vajadustest. Negatiivset on lihtsam väljendada, kui inimesed teadvustavad, et teine saab vaid äratada tundeid, kuid see valu, mis kelleski on, on seal juba ammu enne seda suhet. Teineteisele on hea rääkida ilma süüdistuste ja hinnangute andmiseta. Samuti oleks hea teist kuulata ilma reageerimise, õigustamise ja kriitikata. Lihtsalt teha ruumi teise kogemusele. Tegelikult tahavad ju mõlemad olla vaid õnnelikud ja rahul. Ja kui kuulata, mida teine vajab, et olla õnnelik ja rahul, siis on lihtsam koos otsida võimalusi.
Kirjast ei selgu, kui palju olete teie oma suhtes ausalt oma erinevatest tunnetest ja mõtetest rääkinud, kuid tavaliselt on igas suhtes vähemalt natuke ruumi, et luua veel rohkem lähedust ja avatust. Abielukriisid võivad olla märgiks, et on vaja mõningad rääkimata asjad ära rääkida. Ja veel olulisem on tegelikult ära kuulamine. Oluline, et mõlemad partnerid tunneksid lõpuks, et teine kuulas ja püüdis mõista isegi, kui ollakse erinevatel arvamustel või omatakse erinevaid vajadusi. Erinevuste aktsepteerimine ongi üks hea suhte võtmetest. Vahel võivad olla kriisid kokkuvõttes suureks kingituseks, kuna lähedus partnerite kasvada, hoolimata kriisiga kaasnevast valust ja kaotushirmust.
Seega, oleks hea, kui hoolimata hirmust ja valust suudaksite anda oma mehele võimaluse rääkida teie omavahelisest suhtest ja sellest, millest tema puudust tunneb. Kui ta tunneb millestki puudust, siis see ei ole teie süü, see on teil koos loodud ja te saate seda koos muuta, kui soovite. Kindlasti soovitan teil praegusel ajal ennast hoida ja oma erinevatele vajadustele mõelda, isegi kui teie põhiline vajadus on päästa abielu. Kui saate hingekosutust (hobid, sõbrad ja muu, mis võiks pisutki rõõmustada) ka mujalt kui oma suhtest hetkel, siis jaksate paremini ka oma mehe tundeid aktsepteerida. On loomulik, et tunded vahel tekivad, kuid oluline on see, mis nendele tunnetele järgneb ja millised valikud tehakse. Abielukriisi läbimisel on kõige raskem tavaliselt see, et lahendused ei tule kiirelt, tunded ei muutu kiirelt, kuid aja andmine ja armastusele/aktsepteerimisele toetumine võib anda ilusaid tulemusi. Usun siiralt, et tasub riskida!
kui mees mulle rääkis, siis olid tema sõnad "mul on tekkinud kahtlused, et ma ei armasta sind." paar nädalat tagasi tunnistas internetis et need ei olnudki kahtlused vaid tunded, ja ta ei öelnud mulle, sest ei soovinud mulle haiget teha. mees oma tundeid kolmandale osapoolele tunnistada ei julenud, seda tegin mina. kolmas osapool on mu sugulane, ja väga väga hea sõbranna. Mida teha?
Aitäh täpsustuse eest!
On väga normaalne, et tunded muutuvad pikalt abielus olemise ajal. Kui ollaks pikalt koos, siis võibki ühel või teisel vahel tekkida tunne, et äkki ei armastagi enam. Ka armastus muutub. See aga annab võimaluse rääkida, kuidas abielus olla on. Millised igatsused, vajadused on tekkinud? Millega ollakse rahul, millega mitte? Igas suhtes tuleb hetki, kui on vaja rääkida sellest, mis võiks olla igapäevases suhtes teisiti. Selline rahulolematus ja tunnete muutumine ei pruugi veel tähendada tõelist soovi lahku minna. Paistab, et mees usaldas teid, kuna ta rääkis sellest teile. Ütlesite, et ta hoolib ka teie tunnetest ja ei julgenud seetõttu väga avatult kohe rääkida. Sellised kahtlused on pikas suhtes normaalsed. Vahel on avatud suhtlemisest sellises olukorras palju abi ning partnerid leiavad taas tee teineteise mõistmise, hoolimise ja uute tunneteni. Ja on täiesti loomulik, et sellised vestlused võivad olla ka väga valusad, sest kuuldavale võivad tulla rahulolematused, millest pole julgetud varem rääkida. Kuid tavaliselt on nii, et ilma ausa suhtlemiseta ei saa ka armastus voolata.
Soovin jõudu, et sellest valusast kohast läbi tulla!
Ma tunnen et enam ei jaksa endas seda kurbust kanda. Kuidas eluga edasi minna? Mina olen valmis ja soovin anda meile võimaluse, kuid iga päevaga ühe enam ja enam tuleb tunne et mees seda ei soovi. Kuidas mõista seda kui kirjutab et armastab meid mõlemaid. Mida teha, kuidas leida endas jõudu? Armastus mu sees tema vastu pole kuhugi kadunud ja ma armastan teda.
Kui elus juhtuvad asjad, mis justkui juhtuda ei tohiks, siis on loomulik, et uue olukorraga leppimine võtab aega. Kõige raskem ongi taluda seda, et olukorrale ei pruugi olla kiireid lahendusi. Vaja on rääkida ja kuulata teineteist. Vaja on püüda mõista, mida teine tunneb, vajab, milline on segadus tema sees. Segadus muutub selguseks kiiremini, kui on olemas keegi, kes kuulab, mõistab ja peegeldab. Mida rohkem teie suudate kuulata ja mõista oma meest, seda kiiremini jõuab tema selgusele oma tunnetes. Tunded lihtsalt on inimeses - neid ei saa keelata ja käskida. Need võib ära peita, kuid see ei tee kellelegi pikas perspektiivis head. Kui te ise tunnete, et olete liiga suures segaduses ja valus, et oma meest kuulata ja mõista, siis soovitan väga pöörduda nõustaja poole, kellega saate rääkida. Ka teil on vaja endas selgust luua ja tuge saada. Teis on praegu palju tundeid ja palju küsimusi - hea oleks, kui saate nendest kellegagi rääkida.
Võite pöörduda Perekeskuse Sina ja Mina nõustajate poole. Tasuta abi võimalused on samuti meie kodulehel üleval. On väga oluline, et te ei jäta ennast üksi ja pakute endale seda, mida vajate.
Mees töötab välismaal. Oli eelmisel nädalal kodus- kui oli eemal siis saatis sms et ootab kojutulekut et rääkida. Kodus olles aga ei rääkinud midagi, oli külm ja kauge. Ma armastan teda ja raske sest minu tunded on endised. Mees nüüd taas eemal ja pole nädal aega ühendust võtnud. Tundub et ta ei soovigi meie suhtesse võimalust enam anda. Kodus ollen tulevad pisarad juba ainuüksi tema pilti vaadates.
Nüüdseks on antud kurb lugu juba kuid kestnud. Mees pole suutnud mõelda endas, mida soovib tulevikult. On öelnud välja et kas abielu üldse oli algusest peale õige ja et ta ei teagi kas armastanud kunagi üldse ongi. Mees rääkida ei soovi- ütleb et mis mõtet sel rääkimisel enam on.
Mida sellest mõelda? Kuidas hakkama saada oma tunnetega mis olenemate öeldust-tehtust südamest kadunud ei ole.
Eks kõigil tuleb kriise ette. Võin omast kogemusest rääkida- ka minul kestis kriis kuid, mees oli eelamolev jne..Mõtlesin päevad ja ööd, miks nii ja mis mina olen valesti teinud...raske on mitte mõelda juhtunule, kuid iga päv kurbuse ja negatiivsuse üle ketramine hävitab vaid iseennast-lõpuks olin kaalust alla võtnud ja positiivsust ei kusagil. Ise käisin nõustaja juures ja sain ka abi, kuid inimene saab vaid iseennast aidata. Mina jõudsin järeldusele,iga inimene teeb valikud, tundeid ja emotsioone ei saa keelatam sest igaüks vastutab ise oma tunnete eest. Mõistsin, millest meil kriis tekkis, mõlemal on oma osa. Hakkasin elama rohkem oma elu, ei tasu jääda koju nukrutsema.Kõik loksub ise paika. Olid rasked ajad, aga lõpuks rääkisime asjad selgeks, just siis kui mees oli ise selleks valmis-ju ta pidi endas selgusele jõudma...ja ka mina. Oleme koos ja hoopis teisel tasandil. Anna aega talle ja iseendale...kõik läheb hästi, kas temaga või temata ( kui sulgub uks, siis avaneb teine ja kunagi ei tea, milleks see hea on)
Nüüdseks on minu suhte draama kestnud juba aasta ja kuid. Vahepeal on mees endas öeldnud et kas see et mind kunagi armastunud, on üldse kunagi nii olnud. Küll aga teab et on armunud ja armastab siiani oma esimest. samas pole temaga kunagi koosolnud, vaid nö eemalt ihaldanud ja armastanud salamisi teda. eelmisel suvel nägi teda taas ühel üritusel ja siis kirjutaski et tal siiani tolle neiu vastu tunded. samas kui kodus siis on kord nii, et otsib lähedust, siis taas tõmbub endasse. sõnu "ma armastan sind" pole ma tema suust nüüdseks juba augustist 2012 kuulnud. Mida sellest kõigest välja lugeda? Kui detsembris võtsin ise taaskord teema et mis edasi saab ja peame kuhugi poole liikuma, siis sai ta pahaseks et taas selle teema üles võtsin. Alati olen mina selle teema algataja ja nüüdseks olen mõistnud et teda see häirib ning tõmbub endasse. Olen talle öelnud et lasen tal minna, mille peale tema et ta ei taha mu juurest kuhugi minna. Mida sellest järeldada? Kui kodus, siis päeval suhtleme vabalt, on üksikuid puudutusi, kallistusi. Kuid kui saabub öö- siis alati võtab kaissu ja annab headööd musi ja hommikul sama. Mõtlen ja juurdlen miks ta selline ainult öösel on. Olen ma naiivitar et usun meisse!?
