Oleme koos olnud umbes poolteist aastat. Minul on eelkooliealine laps, kelle isaga ma ei suhtle ja laps ka mitte. Temal on murdeealine laps, kelle emast mindi lahku, kui laps polnud veel aastanegi. Lapsega on ta suhelnud enam-vähem kogu see aeg, naisel olid uued kaaslased, minu mees ajas ka oma ridu ja tundus, et kõik on oma eludega edasi läinud. Hiljuti see naine suri.
Ja mina ei saa oma mehest aru. Oleme ikka tülitsenud viimasel ajal, ka enne seda kurba sündmust – pingelised ajad, temal probleemid töö juures, mul ka, lisaks veel mõlemal koolid. Kokkuvõttes üksteise jaoks vist vähe aega , paljud probleemid on jäänud minu meelest lahendamata jne. Olgu öeldud, et me ei ole selle 1,5 aasta jooksul veel kokku kolinud, kuigi sellest oli umbes pool aastat tagasi juttu. See suve lõpp ja sügise algus on olnud rasked. Oleme jube palju täiesti mõttetute asjade pärast kakelnud ja nüüd see kurb lugu sinna otsa veel. Seis on selline, et järgmisel päeval pärast matuseid mees ütles, et tahab omaette olla, ei taha kedagi näha. Ma alguses miskipärast ei seostanud seda kohe matustega, aga oleks vist pidanud. Ei saa ise ka praegu aru, miks ma selle peale ei tulnud. Arvasin, et mina tegin midagi valesti või ta vihastas mu peale. Üritasin mingil hetkel ta käest teada saada, milles asi, miks me ei suhtle, mis toimub – vastuseks tuli, et me ainult tülitseme.
Nüüd ma siis ootangi siin, millal ta enam üksi ei taha olla. Olen talle mõned korrad helistanud, et kuidas tal läheb. Olen rääkinud rõõmsalt ja pingevabalt, ei ole nõudnud aruandmist ega midagi sellist. Iga kord saan vastuseks, et kõik on mõttetu ja midagi head ei ole. Kas selline on leinav mees? Mul ei ole üldse kogemust sellise asjaga ja ma ei oska mitte midagi teha! Ma ei taha temast lahku minna, tahan, et me saaksime mõlemad ENDA probleemid korda ja läheksime koos edasi (ja seda kõike ma talle ütlesin ka). Kas ma peaks praegu marurahulik olema, sest see läheb tal mööda ja tegelikult ei ole meie tülitsemine kuigi palju selle lahusolemisega seotud? Lähen vaikselt lolliks siin... ja kurb on ka.
Sellises keerulises olukorras on raske nii teil kui ka mehel. Teie vajaksite rohkem temaga koosolemist, see annaks teile kindlustunnet ja oleks rahustav, tema aga on väitnud, et vajab omaette olemist. Nii võibki olla, et pingete ja raskustega toimetulekuviisid on erinevad. Väga keeruline on oletada, kas mees tõepoolest tunneb end nii paremini või on see ka vähemalt osaliselt teie ja suhtepingete vältimine. Igal juhul võib praegu olla parim, kui püüate lähtuda sellest, et mehe soov mitte suhelda ei ole otseselt suunatud teie vastu. Usun, et talle on oluline teada, et olete tema jaoks olemas, sooviksite temaga olla, suhet hoida, kuid tal lihtsalt ei ole praegu piisavalt energiat, sest ta peab suutma toime ltulla leinaga. Seda isegi siis, kui ta seda otseselt ei väljenda ega teadvusta. Kuigi nad olid naisega juba aastaid lahus, olid nad ju seotud, kasvõi vanematena ning küllap ka kunagi lähedased. Võiks ju ka nii mõelda, et mehes on piisavalt tundlikkust, ta ei ole hoolimatu jega ükskõikne.
Kirjutate, et oletegi püüdnud viimasel ajal lihtsalt helistada ja huvi tunda, kuidas tal läheb ning vältinud varem tülideni viinud teemasid. Küllap see ongi hea. Samas ei pea te tingimata ka olema rõõmus ja muretu (pingevaba), sest te ju ei ole rõõmus ja temale võite anda nö segasignaali. Oletan, et olete mures ja hoolite temast ning seda, mida tunnete on samuti oluline väljendada. Samuti võib talle olla toetav, kui annate talle teada, et tahate küll temaga olla koos, kuid aktsepteerite seda, et ta soovib praegu omaette olla. Oleks hea, kui ta ei tunnetaks survet, ega etteheitdet, mis on tema jaoks praegu liiast. Ta vajab eelkõige mõistmist ja nö „luba“ tunda oma tundeid, sh mõttetust ja pessimismi. Leinareaktsiooni avalduvadki mitte niivõrd vahetult pärast lähedase surma, vaid mitmeid kuid hiljem ning inimeseti väga erinevalt.
Loomulikult ei ole see teile kerge. Teil on ju ka oma tunded ja ka teie vajate mõistmist ja saada ärakuulatud. Teie mure on seotud sellega, mis teis suhtest edasi saab. Kui näib, et mees ei ole valmis neil teemadel praegu anda sisulisi vastuseid, siis võib olla vajate kedagi , kes on teile praegu heaks sõbraks, kes teid toetab.
Mehega aga hoidke aeg-ajalt kontakti, kuid sel määral ja viisil, milleks ta valmis on. Peaasi, et ta tunneb, et olete olemas. Kui ta on enamaks valmis, küllap annab ta sellest märku.
Kui leina kõige valusam aeg möödas on, alles siis võib tulla kõne alla, et saate oma suhete üle arutleda ja analüüsida, mis teid tülitsema pani ja kuidas edasi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
