ma tahaks niisama arutleda - kui lugeda teemasid, siis pigem soovitatakse probleemide korral nö anda endale võimalus õnnelik olla ja minna eluga edasi kui et lappida kooselu. ja samas on siin tohutult teemasid, kus kas mees või naine ei salli eelmise kooselu lapsi. miks pooldatatakse nii kergelt lahkuminekut kui tulevik on suures osas sama või veel hullem? et kui enne tülitsesid ema -isa omaavahel, siis selles uues peres tihti tülitsetakse omavahel justnimelt eelmise kooselu laste tõttu, vb isegi muid probleeme on vähem, sest lastega on nii palju tegemist, et muud probleemid jäävad tahaplaanile laste tõttu tülitsedes. lapsed muidugi ju tajuvad-kuulevad seda. kas ei peaks pingutama ikka kooselu nimel kui lapsed olemas, tundub, et kärgperendus on paljudele otsatu õnnetus? ise olen lastetu ja elanud kärgpere elu, kohutav enee allasurumine nö võõra vere nimel ka minu jaoks. uhke ma pole selle üle, aga tean, et tundsin nii ja see on tõde.
Tihti pingutab kooselu püsima jäämise nimel vaid üks osapool.... ja teine osapool võtab ikka kõike kergekäeliselt ja lõdvalt, omamata austust ja lugupidamist selle inimese suhtes, kes väga väga pingutas. Lõpuks saab ka sellel pingutaja poolele selgeks, et asi oleks hea ja ilus on vaja mõlemal osapoolel seda tahta ning kahjuks ei anna pingutused mingit tulemust- ikka tüli, ikka vaidlus ning vaesed lapsed kes seda peavad nägema ja tundma- ja mis eeskuju /ettekujutus neile pereelust neile edasi siis kandub... surnud ring....
Lisan mõned mõtted. Kui suhe ei toimi, siis kindlasti tuleb tõsiselt selle üle järele mõelda ja ise vastutust võtta. Isegi kui näib, et kogu probleem tuleneb sellest, et teine ei mõista ja ei hooli või tee teatud asju, mis mulle tähtsad on, siis on hea leida üles, kuidas ma teen võimalikuks sellisel viisil suhetes olemise ja enda kohtlemise. Milline on minu osa selles, et meil on probleem. Esimene samm on olla teadlik, mis mind häirib, kuidas ma end suhetes tunnen ja mida ma enda heaks teha saan. Minu õnnelikuks olemine suhetes on minu vastutuda. Kui ma lähtun sellest, et minu partner teeb mind õnnetuks, siis lükkan kogu vastutuse talle. Suhetes toimib kõik vastastikusel põhimõttel. Minu reageeringutest oleneb palju, kas probleemid jätkuvad või mitte. Ja teiselt poolt vaadates, ei saa mina teise eest otsustada, mis talle hea on, ega saa eeldada, et tean paremini, mida ta mingis olukorras tegema peaks. Ma saan vaid võtta tõsiselt tema arvamusi, vajadusi ja tundeid. Ma ei pea kõigega nõustuma, kuid ma saan aktsepteerida teist inimest sellisena nagu ta on.
Loomulikult tasub panustada kooselu toimimisele, pühenduda teineteisele. Selle juurde käib ka probleemide teadvustamine ja nende oskuslik lahendamine. Paljud ignoreerivad või eitavad probleeme ning kui suhted juba väga pingeliseks läinud, siis näib, et ollakse sedavõrd võõrandunud, et raske on leida üles midagigi, mis seob ja koosolemist naudtavaks võiks teha. Üks viis lähedussuhteid vältida ja distantseeruda on ka pidevalt olmeteemade ja lastega seonduva või töökohustuste taha end peita.
Sellega nõustuvad ilmelt paljud, et ühest suhtest teise minek võib tähendada peagi sarnaste probleemide või suhtemustrite kordumist. Neist ei saa üle ega ümber, sest saame seotusemustrid kaasa oma päritoluperest. Kui osata neid märgata ja tahta muuta, siis kuigi see ei ole lihtne, on ometi võimalik. Seega palju on meie enda kätes. Õnnetud suhted ei ole paratamatus.
Paarisuhtes on kaks osapoolt ja kahepoolne vastutus. Mõlemad peavad tahtma koos olla ja uskuma, et pühendutakse vastastikku. Kui aga üks tahab suhetes olla ja teine mitte, siis on väga keeruline sellist suhet toimima panna. Samuti ei saa rääkida hästi toimivast suhtest, mida jätktakse vaid laste nimel või kõrvasuhteid jätkates. On ka sedavõrd keerulisi suhteid, mille jätkamine on ühele või teisele kahjulik või koguni ohtlik, samuti lastele.
Võimalik, et liialt on palju on kergekäelisi loobumisi ja vahel tuleb kahetsus tagantjärele. Kui suhe ei toimi, siis kindlasti tuleks püüda midagi ette võtta. Õnnetuid vanemaid ei vaja ka lapsed. On ju oht jätkata meid mustreid, millest ise sooviksime vabaneda.
Lõpuks tahan julgustada rahulolematuse korral oma suhete heaks midagi ette võtma. Kui see aga näib olevat liialt keeruline, siis tasub pöörduda paari- või pereteraapiasse.
