Olen 24N ja olen 7 kuud suhelnud endast 13a vanema mehega. Sellest ajast oleme ennast paarina defineerinud umbes pool aastat, kuid tänaseks hetkeks oleme lahus. Et pilt selgem oleks, natuke taustast. Ta on 3 a olnud lahutatud oma 10 a kestnud abielust, millest on tal ka 2 last. Lapsed on exnaisega jagamisel, nädal siin,nädal seal. Minul on seljataga 2 a tagasi lõppenud 5. a suhe, mis jättis hinge väga sügava jälje. Kui me praeguse noormehega tuttavaks saime, ütlesime teineteisele kui ühest suust,et me ei soovi kumbki suhet. Ometi suhtlesime, kuni ta tunnistas et ma meeldin talle väga. Ja ta meeldis ka mulle, kuni tuli teemaks suhtes olemine. Ta kahtles, rääkis ,et pole valmis, kuid minust loobuda ei suutnud ja olime paar. Ta tutvustas mind oma lastele (mis on tema puhul väga oluline samm, kuna ta armastab neid väga ja ta ei ole tahtnud ühtegi oma naistuttavat, kellega on peale lahutust suhelnud, lastele tutvustada, et neid mitte traumeerida, kuid tunnistas ka ise ,et minus ta leidis selle soovi ja kõik sujus, ma meeldisin lastele ja ta oli väga rahul) ja ka vanematele. Ta polnud ka ühegi eelneva naisega peale lahutust end suhtesse defineerinud, kuigi neid tahtjaid oli, kuid ta polnud ühegagi nõus paarina koos olema, kuid minuga ta oli seda! Isegi uutele austajatele ütles, et ta pole vaba. Kuna minule oli see uus olukord, tema lapsed jne, siis see natuke tekitas ebamugavust,kuna ma pidin teda jagama tema lastega. See tekitas vahest tülisid. Tunnistan,et olin armukade, kuigi ma väga hoolisin tema lastest. Me ei elanud koos, kuigi olime iga päev koos tema juures. Edasi, jäin peale 2 kuud suhtlemist lapseootele, otsustasime temast loobuda, kuna tema polnud uueks lapseks valmis ja minu poolt oli argument, et me tunneme 1teist nii vähe aega. Ja see otsus oli õige, kuigi väga valus meile mõlemale, ja ka see tekitas meie vahel tülisid, kuni saime asjad selgeks räägitud ja sellest üle. Meil oli omavahel väga hea koos olla, kuni pidin rääkima talle ,et kas võiksin tema juurde kolida, kuna ma pidin oma praegusest elukohast ära kolima. Ta polnud nõus, ütles ,et see on tema jaoks liiga suur samm jne. Mina reageerisin üle ja ütlesin vihahoos ,et lähme lahku ja olimegi paar päeva teineteiseta. Kuni võtsin ühendust ja palusin vabandust, aga tema ütles et meie suhe ei toimi nii. Ja oligi tema poolt kõik. Ütles veel, et ta ei tunne minu vastu enam seda, mida suhte alguses ja et selle najal ta koos olla ei saa. Kui palusin tal silma sisse vaadata ja öelda, et ta hoolib minust kui sõbrast ja ei näe minus naist, sisi ta ei saanud seda öelda. Ütles et hoolib minust ikka, kuid tema ei soovi hetkel abielu, lapsi, kokkukolimist, kuid mina soovin seda... Jah ma soovin, seda ma ei eita, kuid mitte lähiajal, sest olen veel noor ning sooviksin enne selliseid otsuseid enda elus ka midagi saavutada, mitte mehe kulul elama hakata. Mul on haridus omandamisel ja ma alles hakkan ennast siin elus leidma, ja kuigi ma tahan lapsi sisi mitte praegu.. Ja samas tema ei saa ka öelda, et ta tõesti mitte kunagi uut pere luua ei taha, lihtsalt hetkel ta seda ei taha, mis on arusaadav, sest pärast sellist traumeerivat kogemust, mis tal oli eelmise suhtega, ei olegi võimalik nii kiiresti toibuda. Mul on väga valus, kuna ma hoolin temast tõesti väga, Ma ei suuda olla eemal temast ja ta lastest, kuid temaga rääkida pole võimalik,kuna ta väidab järjekindlalt, et ta ei taha koos olla, et ei tunne nii enam nagu enne. Kuid mina arvan et tunded ei kao 2 nädalaga. Meie suhtes oli see 2 nädalat väga pingeline ja tüliderohke ja siis ongi negatiivsed tunded esiplaanil. Ta pole nõus proovima uuesti ja see teeb nii haiget, sest oleme palju hullemast koos läbi tulnud ( otsus lapsest loobuda ). Kuidas sellises olukorras käituda? Kas uskuda, et tõesti tunded kaovad nii kiirelt, sellised tunded ,mis panid teda mind oma laste ette viima, või on mingid viisid, kuidas seda olukorda muuta ja me ei peaks loobuma teineteisest. Või peaksin alla andma ? Ma armastan teda väga
Saan teie kirjast aru, et mees on teie jaoks oluline inimene ja te ei taha temaga suhet lõpetada. Konflikt tekkis teil aga erinevate vajaduste kokkupõrkumisest. Igas suhtes tekivad olukorrad, kus partneritel on erinevad vajadused. Sain aru nii, et te veetsite palju aega mehega koos ja kuna pidite oma eelmisest elukohast ära kolima, siis teile tundus kohane ja sobilik tema juurde kolida. Tema vajadus oli vältida aga uut kooselu ja siduvaid tulevikuplaane. Mees on isa oma kahele lapsele ning on pühendunud nende üleskasvatamisele. Ka teie ei taha kiirustada abielu ja laste saamisega, kuid kooselu oleks teie jaoks sobiv. Teie erinevad ootused ei tulnud nähtavale enne, kui tegite konkreetse ettepaneku kooseluks.
Teil on raske uskuda, et mehe tunded teie vastu võivad nii äkki kaduda. Ta ju usaldas teid nii palju, et tutvustas teid oma olulistele lähedastele. Tõenäoliselt ei pruugigi mehe suhtumine teisse muutunud olla, kuid nähes teie valmisolekut suhte arenguks, võis tema saada selgust oma vajaduses üksi olla. Vahel on nii, et teatud sobival kaugusel on teise vastu soojad tunded, kuid liiga lähedale tulles tekib vajadus tõrjumiseks. Põhjus ei ole mitte teises inimeses, vaid iseenda privaatsuse vajaduses. Te elud on selle mehega erinevates arenguetappides – temal on pere, kellega ta koos ei ela, kuid kasvatab siiski lapsi ning teil ei ole veel lapsi ja varem või hiljem soovite luua ka endale pere. Need erinevused võivadki olla üsna erinevate ootuste põhjuseks. Kui ootused ei täitu, siis on rahulolematus paratamatu.
Seega te võite ise läbi mõelda oma tegelikud ootused ja vajadused ning küsida endalt, kas oleksite tegelikult rahul mehega, kes suunab suure osa oma energiast oma eelmisele perele, kuna need lapsed olid enne teid ja jäävad selle mehega alatiseks seotuks. Kas teie ise suudate aktsepteerida selle mehe privaatsuse vajadust ning temaga sel viisil edasi suhelda. Kui te ise olete suhte jätkumisest huvitatud, siis oleks hea, kui saaksite mehega rääkida teineteisega oma erinevatest vajadustest ja ootustest võimalikult ausalt ning otsida ühiselt võimalus suhtlemiseks, mis rahuldaks mõlemat. Süüdistuste vältimine, oma vajadustest ausalt rääkimine, teineteise kuulamine ja vajaduste aktsepteerimine loob pinnase, et suhe saaks võimalusel jätkuda.
Tänan vastuse eest. ma olengi palju mõelnud. Ja ma olen nõus, et ma pressisin end liialt peale oma vajadustega ja ei arvestanud tema soove ja vajadusi. Ma tõesti tahaksin seda viga parandada, kuid ma ie tea kuidas seda teha, sest ma kardan temaga ühendust võtta... Ja ma oeln kindel,et ma lepin tema eelmsie eluga. MA teglikutl väga armastan laspi, oeln koolis õpetaja, töötan nooremate lastega ja naudin oma tööd. Ja ma hoolin ak tema lastest väga ja mulle läks väga korda, et ta lapsed mind omaks võtsid. Alati küsisid mu järgi, lasid terviatda, tahtsid mind igalepoole kaasa kutsuda jne. Ma tean et oelme erinevates eluetappides, kuid minul on aega oodata, sest am oeln nii noor veel. Mu sisetunne ütleb mulle, et ta hoolib minust siiski rohkem, kui ta ütles, kuid ta siiralt usub, et midagi ei tule välja. Kuidas viia temani,et ma olen valmis austama tema privaatsuse vajadust, ma aksepteerin teda koos tema eelmise eluga. Ma hoolin tmeast ja ta teab seda... Kas mul on mõtet temaga ühendust üldse võtta. Siiani olengi talle teadlikutl rahu andnud, et ta saaks olla omaette ja pole enma peael käinud. Millal oleks aeg uuesti temaga rääkida ?
täpselt minu lugu kuni selleni, et kolisime kokku, teie ei kolinud. ma ei sooovita sul ise ühendust võtta, kui tema üldse ei võta. võid nt FB või Skypes "Tere!" öelda, kui ta neid kasutab, muu (kõne, sms, ukse taha minek) on liiga pealetükkiv ja peletab eemale.
aga kui sa vahel virisesid, et lapsed liiga palju temaga jne, siis tea, et see teema tuleb 100% tagasi kui koos elate. kui sa jagamist välja ei kannatanud, ei kannata sa ka nüüd. ma olen küll koos ja mees on mul väga hea, aga laste teema häirib mind siiani ja tülitseme ka selle tõttu. probleemid ei kao ka kokku kolides.
Ma usun, et ega päris ära probleemid ära ie kaogi. Aga kuna ma temast hoolin,sisi ma hoolin ka lastest ja ma tunnen end väga halvasti kuna tundsin vahel armukadedust... ja oeln selelst ka rääkinud temaga ja vabandust palunud. JA olen nüüd oma õppetunni saanud seda enam pole mul põhjsut hädaldada, kuna lapsed ei ole kogu aeg temaga, vaid nädal ja nädal. Kuid inimene ie saa enen aru,mis tal oli,kui ta sellest ilma on jäänud ja ma tõesti kahetsen, miks ma küll mõistvam ei olndu ja siiski isekas olin. netis ta väga ei ole, muidu suhtlesime ikka telefonitsi kui just koos ie olnud. ja ma seepärast ei olegi ühendust võtndu kuna ei taha enam midagi talle peale suruda, kuid see igatsus tapab ja see, et ehk on meil veel lootust- nüüd kusemotsioonid on vaibunud...
ma tahtsin oma jutuga öelda, et kuigi jäiem kokku, siis ma ikka vahel mõtlen, kas see oli õige tegu, just seetõttu, et need alateadlikud tunded ei kao. ma oleks ehk õnnelikum oma perekonnaga ja kui mees olnuks nö vaba (lasteta), oleksin nüüd kasvatanud paariaastast põnni, sest abort sai tehtud peamiselt seetõttu, et segadust oli niigi palju - poleks olnud, poleks teinud. igasugu mõtteid on. et siis ma arvan, et su mees kardab hetkel - vb ta mõistab kui lähedal ta oli olukorrale, kus uue naisega olekski laps tulnud ja kuna Teie suhted ei olnud head, siis ta sai reaalsusega vastu nägu, et peaaegu oleks veel üks lõhkine pere tal olnud. samas kardan ka, et mees kardab, et jõuab kätte see nädal tema lastega, esmasp-teisip on ok, aga hiljem sul tuleb tüdimus peale ja hakkad ikka välja näitama vastumeelsust. sa mõtle ka ise, tegelikult see on tõenäoline, nädal on üsna pikk aeg ja vaevalt ta ema nädalal üldse lastega ei ole, ikka on osa ajast.
