Tere,
Minu lugu on pikk ja keeruline ;(. Oleme elukaaslasega elanud koos juba suhteliselt varajasest noorusest mina 16 ja tema oli siis 18. Nüüdeks oleme koos olnud 14 aastat, meil on ühine laps, kes on kohe-kohe 6.a. Meie elu pon pidevalt käinud ülesse ja alla- tüli tüli otsa. Peamiselt on meie kooselu mõjutanud mehe pidutsemise ja alkoholi vajadus. Alkoholi ja pidu vajab ta enda ümber igal nädalavahetuse... nädala sees uputab ta ennast töösse või siis õhtuti arvuti taha. Keeruliseks läksid aga suhted peale lapse sündi- meil sündis raskelt enneaegne laps- kellega õnneks tänaseks kõik korras ning sellest pole enam jälgegi. Kas sünnitama minnes oli disko ja alkohol tähtsam kui minuga kaasa tulemine teise haiglasse, sest seis oli suhteliselt ohtlik. Seal edasi on siis see asi kogu aeg muudkui ketranud ja ketranud.... Nüüdseks on tekkinud meie suhtesse ka kolmandad osa pooled ning suhtlemine teiste naistega- ja ainukeseks selgituseks on tema poolt, et kõik mehed ongi sellised...... kõik tahavad enda ümber flirti ja vabadust.... juba üle 5 aasta on ta oma nõrga närvisüsteemi tõttu tarbitanud ka antidepressante. Ühesõnaga ma olen aru saanud, et ilmselgelt on minu näol tegemist kaassõltlasega (minu puhul siis sõltun suhtest temaga)- aga ei oska selle teadmisega midagi peale hakata. Meil on pidevalt aegu, kus ta lubab, et ta muudab ennast ja et ikka pere on temale tähtis jne.- aga viimasel ajal pigem kuulen, et ta ei tea, mida ta elult tahab, ta ei oska millesti rõõmu tunda, tal puduvad emtsioonid (ilmselgelt sealt ka suhtlemine teiste naistega- uus ja huvitav ju ikka tekitab mingi emotsiooni mingiks ajaks). Eh siis palun andke nõu, kuidas peaksin käituma, tegelikult ma väga tahaksin oma pere koos hoida, aga mitte enam sellisel kujul. Mina tahan muutuda ja ennast õnnelikult tunda ja tahan et ka teine poole leiaks mingi hingerahu, sest antud hetkel teeb selline elu vaid meile mõlemale haiget ning valmistab suur pettumust.
Te olete aastaid olnud pingelistes suhetes mehega. Raske on leppida mehe alkoholilembuse, lõbutsemise ja flirtimistega, kuid teile on tähtis pere koos hoida. Ilmselt on suhe just selle mehega teile sedavõrd oluline ja vajalik, et olete nii mõndagi talunud.
Nimetate end kaassõltlaseks. Saan aru nii, et peate silmas seda, et teil on endal raske loobuda mittetoimivast suhtest, olete sellest suhtest, sellest mehest sõltuv. On midagi, mis teid selle juures köidab, teile omal moel vajalik on. Hea oleks sellest teadlik olla, mis see on? On teile omane teise eest vastutuse võtmine, abistaja roll, enesesüüdistamine (mina pole osanud olla hea naine vms), enese vähene väärtustamine, tunnete, et olete sellise mehe kõrval tubli, hakkamasaav, kannataja või midagi muud?
Kaassõltuvuse juurde kuulub ka osalemine probleemide (alkoholism vm sõltuvus) säilimises. See, kuidas seni olete toiminud, on omal moel võimaldanud mehel oma käitumist, sh alkoholiga, tööga, lõbutsemsega liialdamist ja probleemide eitamist jätkata. Kindlasti ka vältida ka probleeme lähedusega.
Tema on korduvalt lubadusi andnud,kuid see pole toiminud. On midagi, mille tõttu mehel pole vaja või pole kasulik vastutust ise võtta. Ta ju teab, et talle antakse andeks ja teie soovite iga hinna eet peret koos hoida. Mehe senine toimetulek keeruliste teemadega on olnud põgenemine. Alkoholiga liialdamine on üks viis vältida oluliste teemadega tegelemist, samuti põgenemine töösse, haigustesse. See annab teistele sõnumi – näete, kui raske mul on, ärge koormake mind, jätke mind rahule. Sellised inimesed saavadki suhetes olla vaid tänu oma kaaslasele, kes kohtlevadki neid õrnasti, kui abivajajaid, üritavad neid muuta, vahel toetades, vahel noomides ja näägutades (nagu last), ise nende eesst vastustust võtta, nende probleeme lahendada.
Kirjutate, et soovite muutuda, st te ei looda vaid sellele, et mees end muudab. See on väga oluline mõtteviis, et teie saate midagi ise teha ja ei looda vaid mehele. Kui teie hakkaksite reageerima teisiti, võib see kaasa tuua muutuse ka mehes, teie suhetes. Kui te olete otsustanud, et sellisel viisil suhe ei toimi, te tõepoolest ei vaja senist rolli oma suhetes, siis teie reageeringud peaksid sellest kindlalt märku andma. Kui te väljendaksite selget leppimatust mehe alkoholiprobleemi, tema senist viisi vältida teiega lähedane olla (töö, arvuti) ja tema arusaamu, et meeste kõrvalhüpped on loomulikud, siis kindlasti tekitab see mehes segadust, ta võib veelgi enam jooma hakata, kodust eemale hoida, seejuures võib suhe veelgi pingestuda. Omakorda teil võib olla raske seda taluda - te võite laskuda enesesüüdistusse ja kahetsusse, et olete meest jälle perest eemale tõuganud. See tähendaks, et kõik kordub.
Oluline ongi mõtteviisi muutus, teie suhe ei muutu, kui jätkate senisega leppimist. Midagi muutub aga siis, kui te tõepoolest teete endale selgeks, millise suhtega te ei lepi, millisel viisil te ennast kohelda ei lase. Ma ei mõtle, et te peaksite mehele esitama tingimusi, ähvardusi, ultimaatumi. Pean silmas pigem seda, et te käitute ise nii, nagu peate kohaseks suhetele, kus on kaks võrdselt suhte eest vastutavat osapoolt, kes peavad teineteise heaolu tähtsaks, ei põgene probleemide eest, ei jäta teineteist määramatusse, üksi, kui teine vajab tuge, mõistmist, probleemidega tegelemist ja mis peaasi käituvad nii nagu inimesed, kes väärtustavad ennast ja austavad teist.
Igaks juhuks lisan ühe lugemissoovituse: Pia Mellody „Kaassõltuvus“.
