Abiellusime noorelt, ja kohe tulid kaks last järjestikku. Mehel oli siis iga reede laupäev pidupäev Ja kui ma olin vastu sellele et ta mind yksi jätabkoju, siis ta rääkis taga oma sõpradele minust. Põhjus aga miks mulle ei meeldinud ta joomised oli see et mu vanaisa suri viina tõttu ja ta oli mulle väga kallis, samuti yks vahejuhtum, kus mees mu täispeaga lykkas ja ma kukkusin peaga vastu kappi. Kuidas ma pidin yksi lapsi kantseldama, kui nad haiged olid või kui mina kõrges palavikus olin aga tema saatis mind pikalt kui ma abi palusin, kõike seda siia kirjutada on valus ja seda on liiga palju. Hetkel oleme koos elanud kolm aastat ja olukord on niipalju paremaks läinud et ta ei käi joomas aga teda ei huvita minu mured, see kuidas ta käitub lastega, karjub nende peale ja see kõik on kurb. Minu vanem laps on korduvalt öelnud et ga kardab issit kui issi karjub ta peale. Ta ei korista enda järgi ja ei palu lastel enda järgi koristada seega jääb lastel tihti mulje et emme on koristaja. Mu mees on tihti tööl aga poisid väga igatsevad teda, kui ta töölt tuleb pöörab ta lastele minimaalselt tähelepanu ja kui poisid midagi valesti teevad ähvaradab et ta läheb jälle tööle. Kõik meie probleemid on ylepea kasvanud ja meie suhted on halvad. Ma olen yritanud hea naine olla oma abikaasale aga4 kuud tagasi andsin ma alla, ma olen kaitse positsioonil ega lase meest endale ligi sest ma ei taha jälle haiget saada. Ja mees on pahur et ma selline olen. Aga ta ei mõista et asi pole puhtalt koristamises või lastes vaid selles et ta ei austa mind ja ma tunnen ennast tihti kaltsuna. Ma olen hakkanud isegi võõraid kartma ja puutuma inimestega minimaalselt kokku. Muidugi on see ainult yhe osapoole jutt, ehk siis minu ja ma ei tea mis mu mehe peas toimub kuna ta ei räägi minuga kunagi asju selgeks. Me kas vaikime probleemi maha või vestlus lõppeb karjumisegA. Ehk oskate aidata mida teha ja soovitate midagi.kas pereteraapiast oleks kasu? Sest eelkõige kannatavad lapsed.
Miks üks paarisuhe ummikusse jookseb? - põhjuseid palju. Eelkõige saavad suhtes kokku kaks absoluutselt erinevat inimest oma unikaalsete maailmatega, mis koosnevad arusaamadest ellu, armastusse, väärtustest, uskumustest, ootustest. Palju mõjutab meid meie päritolupere ja kuidas seal suhted olid, millised käitumismustrid sealt kaasa saame, ka arusaamad mehe/naise, ema/isa rollidest.
Kirjutate, et teie abielu algas väga noorelt ning kohe sündisid perre ka lapsed. Võimalik, et väheseks jäi noore paari, st teineteisega kohanemise aega (ja küpsust) - kohe tuli ümber orienteeruda täiesti uude rolli, lapsevanemaks.
Kui valmis või mitte nendeks pereelu muutusteks teie ja teie mees olite, selgus ka teie kirjast.
Eriti kurvastab ja pahandab teid oma mehe juures tema hoolimatus oma kahte poega, teie ootate, et ta panustaks enam aega ja energiat isa rolli. Vastuvõetamatu on mehe viis probleeme lahendada- ähvardades ja karjudes laste peale, kes teda on kartma hakanud. Samuti tunnete end lastekasvatamise ja kodu eest hoolitsemisega üksi jäetuna, paludes partnerilt abi, te seda ei saa.
Nüüdseks tundub teie karikas täis olevat ning neli kuud olete meest tõrjunud (intiimselt?), ei ole lasknud endale lähedale, nagu nimetate. Kolme aastaga on kuhjunud teis palju pingeid ja lahedamata probleeme, rahulolematus partneriga on suur.
Teil on õigus, vanematevahelistest erimeelsustest saavad kahju ka lapsed, kes elavad päevast päeva tülide ja rahulolematuse õhkkonnas ning kelle vaimne (ja ka füüsiline) tervis saab kahjustatud. Terve paarisuhe ja vastutustundlik ja armastav vanemlus on see, mida lapsed vajavad normaalseks arenguks.
Kui kõik vestlused mureteemadel sumbuvad vaikimisse või lõpevad karjumise ja vastastikuse süüdistamisega, oleks tõesti targem leida paari- või pereterapeut, kes teil aitaks omavahel suhelda.
Isegi, kui algul peaksite käima üksi (sageli on meestel eelarvamus väljaspoolse abi suhtes), on sellest teile abi. Te ei pea tundma end väärtusetuna, vastupidi- teie õigus on tunda end väärtusliku naise ja emana ning oma ja oma laste õiguste eest saategi seista vaid teie ise! Jõudu ja julgust ettevõetud teekonnal!
Infot leiate: http://pereteraapiainfo.blogspot.com ja www.sinamina.ee
Naine ei tohiks ennast sellisena tunda. Olen ka olnud sellises tülpinud suhtes, mees tuli koju, tahtis süüa. Söök ka tihtilugu ei kõlvanud, tema ema oskavat paremini teha. Lapsega tegeleda ei viitsinud - raske tööpäev TEMAL oli ju (mina käisin ka tööl, lisaks tegelesin lapsega). Lisaks probleemid alkoholiga. Endal tekkis ma masendus sellisest elust. Läksime lahku. Nüüd on issi sunnitud konsentreeruma ja lapsega tegelema kui kokku saavad. Minul energiat küll, uus mees, parem elu. Lapsel on hoopis lapsel tore issi ja tore onu, toredad "uued sugulased" ka. Ma ei arva, et minge lahku ja otsi kohe uus mees, aga usun et ajutisest eraldielamiset oleks ka tihtipeale kasu. Mees äkki õpib hindama, igatsema. Kui seda ei toimu, elage eraldi edasi. Päikest!
Külaline kirjutab omapoolse vastuse/kommentaari Kristale, tuues esile soovituse proovida ajutist lahuselamist oma mehest.
Sagedasti juhtub, et paarisuhtes kaob ajapikku uudsus ning teineteist võetakse iseenesestmõistetavalt - seda et partner on olemas, panustab suhtesse, lastesse, koju. Ja see on nii loomulik ja argipäevane, et selle eest ei osata tunnustust avaldada, märgata, tänulik olla.
Kui kõik see hea kaob ühel päeval või antakse mõista, et sellest võib ilma jääda..., võimalik et see tõesti paneb taas märkama, hindama ja tagasi igatsema kaotatut.
Teisalt võiks kodust äraminek (kasvõi ajutiselt) olla tõesti see viimane lahendus, kui teisiti enam ei saa. Kui pole töötanud ei silmast-silma ja südamest-südamesse tõsised vestlused mureteemadel ega ka väljastpoolt otsitud spetsialisti paarinõustamine või lepitamine.
