Oleme 30-dates paar ühe 3a lapsega. Saime elukaaslasega kokku 5 aastat tagasi, peaaegu kohe kolisime ka kokku ja 2a pärast sündis planeeritud laps. Ametlikult abielus me ei ole. Kui laps sai 1a, sain aru et meie suhe on ära vajunud ning nüüd viimased 2a meil pm ei ole omavahel füüsilist kontakti olnud, viimasel aastal kohe üldse mitte. Selle 2a perioodi alguses ma püüdsin mehega rääkida ka, et mis toimub, aga ta on nii rahumeelne ja arvab, et ma olen rahutu hing ja otsin ei tea mida. Muidu elu on tavaline meie peres. Mulle tundub praegu, et meie suhe on alati pigem tuginenud rahumeelsel kooselul, kui ühistel põhiväärtustel ja/või kirel. Seega ma ei tunne ka, et seda kirge saaks kuidagi tagasi, sest polegi nagu midagi tagasi tuua. Viimase aasta jooksul olen petnud oma meest 2 korda. Mõlema petmise käigus arenes suhe, kus teine osapool tahtis tõsiseks minna. Mul ei olnud seda võimalust. Teine neist suhetest on mul ikka veel hinges ja seega ma mõtlengi nüüd oma mehest lahkumineku peale. Tunnen et soovin päris suhet, mitte lapse pärast kooselu ja et ka minu mees oleks ära teeninud ôige ausa suhte. Kas mul on õigus nii môelda? Või peaks lapse pärast koos olema? Ma tunnen et olen olnud ebaaus, kuna petsin, ja ma ei usu et see jääb viimaseks korraks, kui me omavahel elame edasi nagu sõbrad. Samas kahju on lapsest. Ja veel, et ma tunnen, et neie suhte esimestel 3a-l ma nautusin kodus olemist, kokkamist jne. Leidsin palju motivatsiooni. Nüüd ei naudi seda enam. Tunnen, et suudaksin oma lapsele parem ema olla, kui mu enda sees oleks ka kõik tasakaalus. Kas need mõtted on üldse õigustatud? Siin ka mõned praktilised küsimused, kui lahkumineks ikkagi kätte jõuaks:
Kuidas jagada last, kui mõlemad soovivad panustada nii palju kui võimalik (mõlemad sooviks last oma ellu igal päeval ja õhtul)? Kas tõesti lapsele kummagi juurde tuba ja päevad võrdseks?
Mis siis kui laps tahab rohkem ühe vanemaga olla? Kahtlustan siin, et see 3a laps valiks isa, kui tõesti anda võimalus, sest mina olen meie peres see karjàäri inimene ja, kuigi veetsin esimesed 2a lapsega täiskohaga kodus, siis viimane aasta on sisaldanud pikki tööpäevi ja tööreise. Ma tunneks ennast maailma halvasti, kui lahkuminek võtaks mult lapse ehk siis ma saaksin olema nagu külastav isa filmides.
Kuidas laps üldse võiks leppida uue olukorraga, kui seni ta alati on pärinud teise vanema järele, kui vaid üks kodus on? Ma lihtsalt ei kujuta ette, et see olukord kuidagi rahumeelne või isegi enam vähem mõistlik välja võiks kukkuda, eriti alguses.
Kuidas uut suhet üksikemana üldse võimalik arendada? Kuidas nii väike laps asjadest aru saama panna?
Lugesin ka nüüd Sinu lugu. Millest ma aru ei saanud on see, mida mees mõtleb ja tunneb? Kas te olete oma suhet koos lahanud? Eriti kui viimasel aastal pole olnud füüsilist kontakti, kas see ei tekita küsimusi? Tegu ju 30ndates noorte inmestega, eriti meeste puhul peaks see ju olema seksuaalsuse kõrghetk...
Aga kui palju te üldse räägite? Kas mees teab Sinu mõtteid lahku mineku osas? Ma omast kogemusest võin öelda, et see on olnud pikk protsess täis tunde vestlusi ja analüüse. Mitte küll alati meeldivaid aga siiski. Proovi korra ehk mehega see teema üles võtta, vaata, mis ta arvab ja mis on tema seisukoht? Mitte isegi ära ütle, et tahad lahku minna vaid, et ei ole õnnelik ja ei tea, kuidas edasi. Ehk see vestlus veel üllatab Sind?
Jah, ma ei tea, mis ta tunneb, kuid saan aru, et talle on siiski k6ige t2htsam pere kokkuj22mine. Vahel me r22gime sellest, aga see on pigem vaidlus ja yksteise syydistamine, et millest ja kellest selline olukord alguse sai. V6i siis j6uame j2reldusele, et lapse p2rast olemegi koos ja rohkem siis sellest ei r22gi ka. Ta peab mind rahutuks hingeks, kes pole iial millegiga rahul. Ma tunnen, et ma ei saa talle ennast 100% avada, oma tundeid ja m6tteid. Siis tulebki sinna otsa, et ah sa pole millegagi rahul vms.
Ma lihtsalt vahel m6tlen, et see on olnud nyyd 5 aastat, mis siis kui varsti on 10 ja me oleme ikka samas seisus. Me ju kumbki ei ole 6nnelik, et peaks ju ometi midagi ette v6tma.
Te ütlete kirjas, olete mehega rahumeelses suhtes olnud algusest peale, kuid viimasel kahel aastal olete hakanud rohkem igatsema kirge. Te arvate, et nii teie kui ka mees vääriksite ausat ja kirglikku suhet, kuid te ei usu, et see võiks teie vahel juhtuda. Mõtlete juba selle peale, kuidas lahku minemise puhul lastekasvatus võiks toimuda.
Üldiselt võib öelda, et kirg tekib siis, kui kokku saavad millegi poolest nö vastand poolused ehk erinevused. Võib isegi öelda, et kirg ja viha on sarnase energia tugevusega tunded – ühe puhul mõeldakse erinevusest põnevusega ja teise puhul hakatakse selle vastu võitlema. Kui peale armumise perioodi on suhe väga rahumeelne, siis tõenäoliselt on põhjuseks see, et üks või mõlemad partnerid hoiavad tagasi oma tõelisi ja teisest erinevaid mõtteid, tundeid, vajadusi. Partnerid justkui annavad endast midagi ära ning kaotades enda, tekib ka rahulolematus.
Lähedus tähendab seda, et partnerid avavad end teineteisele. Nagu teil ka Triinuga vestlusest tuli välja, et te ei tea tegelikult, mida teie mees tunneb ja mees ei tea, mida teie mõtlete. Avatust ongi vahel aga raske taluda, sest inimestel on ju erinevad vajadused, tunded, mõtted ja võibolla ka väärtused. Erinevuse kogedes tekib ka hirm lahkumineku ees. Armumise ajal tundub tänu meie füsioloogilistele protsessidele ja meie aju tekitavatele illusioonidele teine inimene väga meeldiv, vajalikul määral sarnane ja muuski mõttes võrratu. Tõeline lähedus tekib aga siis, kui peale armumist inimesed julgevad avaneda ja olla eelkõige iseendaga ausad. Tihti võibki inimestel endal raske olla oma vajadustega kontaktis. Veel keerulisem on partnerile ennast psühholoogiliselt avada.
Tavaliselt kaob ilma läheduseta ka seks ära. Inimesed sulguvad nii hingeliselt kui ka kehaliselt. Kuna aga igatsus avatuse järele igas inimeses mingilgi tasandil on, siis luuaksegi kõrvalsuhteid. Seega, kui teil on mingigi soov oma olemasolevat suhet muuta, siis on üheks võimaluseks enne lahku minemist, proovida luua avatud ja aus suhe oma praeguse mehega. Läheduse tekitamiseks on vaja suhtlemisest välja jätta süüdistused ja kriitika. Süüdistades me räägime teisest ja tegelikult läheme endast ikkagi mööda. Kui teine hakkab süüdistama, siis võib proovida peegeldada, milline vajadus on selle süüdistuse all tegelikult. Kõikide süüdistuste all on vajadused, kuid neid on vaja õppida teadvustama. Eestis on mitmeid koolitusi, kus saab õppida oma suhtesse läheduse loomist. Koos partneriga võib minna PREP-paarisuhte koolitusele või minna Imago individuaal- või grupitööd tegema. Nende kohta võite otsida infot internetist. Gordoni perekool on keskendunud lapsevanema rollile, kuid neid oskusi saab edukalt kasutada kõikides olulistes suhetes. Lisaks võite alati konsulteerida ka mõne pereterapeudiga.
Kui siiski tundub kõige õigem selle suhte lõpetamine, siis lapse jagamisel tuleb panna esikohale lapse vajadused. Olulised ei ole igaühe tahtmised vaid tõelised lapse vajadused. Parima variandi leidmine võib võtta aega ning olla ajas muutuv. Oluline on paarisuhte lõpetades püüda säilitada võimalikult hea vanemlik suhe, kuna vanemateks jääte ju kogu eluks. Vajalikke ideid ja soovitusi saate leida P. Stahli raamatust „Lastekasvatus pärast lahutust”.
Kokkuvõtteks soovitan, et võite kaalude enne lahkuminekut ka oma suhte avatumaks muutmist. Võite teha seda omavahel suheldes ja suhtemustrit muutes või osaleda mõnel koolitusel või nõustaja juures. Kuna muutuste protsessid võivad mingil hetkel olla ka ebamugavad, siis peab muidugi mõlemal partneril olema mingilgi määral soov suhet hoida ja jätkata.
Edu endas selguse loomisel ja valikute tegemisel!
Me oleme natukene tõesti rääkinud. Jõuame arvamusele, et me tahame elus erinevaid asju. Tema tahab teist last (isegi kui suhe ei ole korras), mina ei soovi teist last, vähemalt hetkel ei ole see mu mingi eesmärk. Ka kõik muud peamiselt sotsiaalsuse ja enesearendamisega seotud arusaamad on meil nii erinevad. Mina tahan minna a la enesearendamise koolitusele, tema peab seda naeruväärseks ja võtab seda nii, et ma jôlgun ringi kodus olemise asemel. Selliseid asju on palju ja kui omavahelist füüsilist lähedust ka ei ole, siis ma ei tea, mis üldse on. Ainult laps ja lapsega seotud argielu siis
Tere Mari.
Lugesin samuti Su kirja ja kuna elan hetkel enam-vähem sama asja läbi, siis mõistan Su dilemmat suurepäraselt. Kui tunned, et tahaksid jagada oma muresid, siis kirjuta incenc at hot dot ee
See on ju hea, et rääkinud olete, tead ju nüüd, mida Su mees tegelikult soovib... Muidugi jõudmine arusaamisele, et teie nägemus tuleviku osas on erinev, teeb olukorra keeruliseks. See, mis ma nüüd kirjutama siia hakkan on täielikult minu isiklik arvamus ning eks see baseerub ka minu oma tunnetel, emotsioonidel ja kogemusel:
Tundub, et Sinu mees näeb Sind teatud rollis, tema jaoks sobivalt koduse ema ja abikaasana. Sina aga sooviks vastupidid ka endale elada ning ennast arendada ning ka tööalaselt kehtestada (nagu kuskilt eelnevalt läbi käis). On suhteid, kus mõlemad pooled painutavad oma piire ning leiavad konsensuse. Kui aga inimesed on väga kinni oma soovides ning need teed on totaalselt erinevad, siis pole ju tõesti midagi teha... Sinu laps on veel väike, tema koha pealt on lahkuminek lihtsam, kui juba suurema ja arusaaja lapsega. Olete kindlasti mehega tema jaoks olemas, seega saate hakkama. Mulle millegi pärast tundub, et SINA tahaks õnnelik olla ja praegu Sa seda ei ole... Vaata hästi sügavalt enda sisse, mida Sa elult soovid ja kus end näiteks 10 aasta pärast näed. Mõtle oma mehele, mis oli see, mis teid kunagi sidus ja kuidas kujuneks teie elu aastatega? See kõlab isekalt aga mõtle iseendale - mida Sina tulevikult tahad?
Minu olukord on ülimalt tobeda pöörde võtnud, kogu asi on jõudnud füüsilisele tasemele. Ehk olen olukorras, mida pidasin ainult aastakümneid abielus olnud naiste probleemiks... Minu mees ei paku mulle enam seksuaalset pinget. Annan endast parima selle peitmiseks aga see tunne sees... See on kohutav!
Mõtlen loogiliselt, et peaksin oma mehel minna laskma, et anda talle võimalus õnneks aga ma ei suuda. Mulle tohutult meeldib meie elu, ühised plaanid, pingutused ja väärtused. Minu jaoks tundub kosmos, et kogu see asi seksi pärast lõhkuda... Idiootne on see, et olen jõudnud etappi, kus näiteks pigistaksin silma kinni, kui mu mees mind petaks. Ja olen alati jälestanud selliseid naisi! Ehk minu mõistus on nüüd otsas, tekib tunne, et ongi olukordi, kus midagi mõistuspärast teha ei annagi...
Aga Mari, kui tahad - võin Sulle rääkida oma muudatustest, kui mehega lahku läksime (laps oli siis 3-aastane). Ehk annab see Sulle julgust või mis iganes infot oma otsuste tegemisel.
Seoses seksiga, siis mina pole oma mehega aasta aega seksinud. Elu on lihtsalt tuim ja alguses mulle tundus, et tema ei n2ita piisavalt huvi, nii nagu mehed tavaliselt, aga nyydseks muidugi ma ei tunne ka ise enam huvi. Samuti oleks mul hea meel, kui mu mees mind petaks. Silma ma kinni ei pigistaks, oleks lihtsalt olemas konkreetne p6hjus lahku minna. Ma tean, et see k6ik n2itabki armastuse puuduj22ki ja polegi v2ga vahet, mis yhised tulevikun2gemused meil elus puuduvad. Armastust ju ei ole. Kuid ka meil on yhised plaanid ja see k6ik on v2ga keeruline, arvestades neid plaane.
Ma v2ga sooviksin, et Sa jagaksid oma muudatustest lahku minne. Mul on ju sama vana laps ka.
