Olen oma abikaasaga koos olnud 12 aastat, sellest abielus 4. Meil on imeline 7-aastane poeg, keda mõlemad armastame üle kõige maailmas. Mees on väga hea suhtleja, suurepärane isa, kindlameelne, aus ning edumeelne inimene. Suurepärane MEES, tuleb tunnistada! Tänaseks oleme aga kahjuks seisus, kust ma ei suuda väljapääsu leida. Väljastpoolt vaadates on meil ideaalne elu - ideaalne läbisaamine ja üksteisemõistmine, edukad karjäärid, väga hea majanduslik olukord. Ehk siis kõik, mida üks inimene võiks ihaldada. See aga väljaspoolt.
Kui ajas väheke tagasi minna, siis olen oma oma abikaasat kaks korda kahjuks petnud. Esimesel korral nooruse rumaluse tõttu ning teine kord suures sisemises kriisis olles. Mõlemal korral lahkusin tegelikult tema juurest, kuid kuna teistel suhetel polnud perspektiivi, leidsime üksteist jälle. Kuigi võiks arvata, et mu abikaasa on suure hingega, et on suutnud edasi minna, on see nii temasse kui ka meie suhtesse jätnud hiiglasuure jälje.
Kuigi sellest kõigest on möödas aastaid ja võiks arvata, et nendest teemadest on üle mindud, olen end jälle leidnud ebameeldivast olukorrast. Nimelt juba mõnda aega ei ole ma õnnelik. Üritan endas seda tunnet maha suruda ning kõigest üle olla aga mehe väitel paistab see kõik välja. Meie vahel pole mingit lähedust, suhtleme kui head korterikaaslased... Räägime ja arutame antud palju, lausa tunde ööune arvelt aga me nagu ei jõuakski kuskile. Tundub, et me lihtsalt ei suuda üksteisele oma soove, arvamust ja mõtteid selgeks teha.
Igatsen lähedust, hoolivus ja hellust. Mu mees kutsub mind tähelepanujäneseks aga ma tõesti vajan seda. See pole ju halb, eksole? Olen ka valmis ise seda kõike vastu andma. Lihtsalt tahan tunda end naisena... Oleme sellest palju rääkinud, kuid muutusi ei ole olnud. Eks ka seetõttu igatsen oma mõttes kedagi kauget, hoolivat ja õrna. Mõte petmisest tekitab minus häbi aga pean tunnistama, et see on nii. Ma ei vaja niivõrd füüsilist pinget, kui vaid vaimset eufooriat. Ja kui veel siia otsa tunnistada, et keegi on mul juba hinges, on vist enesetapp.
Ma ei tahaks, et meie elud eri teid läheks. Oleme seda aastaid ehitanud ning kõige lihtsam on ju loobuda ja uks enda järel kinni tõmmata. Aga kust saab tegelikult aru, kui enam kuskile minna ei ole? Kas katkiseid inimesi saab kokku lappida ning edasi minna?
Appi, ma kirjutasin teema peale sind ja nüüd lugedes sinu oma tundub, et see on lihtsalt minu elu, nagu keegi teaks ja oleks minu elu siia kirja pannud. Ma tunnen 100% täpselt sama ja kõik ongi sama minu elus.
Laps oli jah juba selleks ajaks 3 aastane. Ostsin omale elamise, oleksin majanduslikult ilusti hakkama saanud. Millegi pärast aga juba kuu pärast olin meie ühises kodus tagasi ja 3 aastat oligi kõik hästi. Ma ei saa lihtsalt aru, kas tegu oli enesepettusega, et kõik ongi paremini või ma tõesti ei oska oma abielu hoida... Jube masendav, tunnen end nii saamatuna..,
Mari, Sul tõesti sama stsenaarium?
Ma ei ole veel ära kolinud, aga 2 korda petnud küll. Mees on mul igati hea iseenesest aga tundeid meil vist enam ei ole. Väljaspoolt paistab ka kõik korras aga tegelikult ei ole. Just nimelt, suhtleme kui korterikaalased. Ja samuti on mul keegi teine südames. Samuti tunnen et soovin vaimset eufooriat, et keegi hooliks ja kallistaks. Ma aga ei julge lahkumineku sammu teha.
Tead, kõige tobedam kogu selle asja juures on see, et see vaimne eufooria saab ka uutes suhetes läbi. Ühel hetkel tuleb ka argipäevas hakkama saada, kus kohustused muudavad eufooria rutiiniks. Ma arvan, et minu jaoks ongi see kõige suurem takistus, soov olla 24/7 kätel kantud, tundub, et ka Sina otsid just seda sama. Kui ma täna hommikul aega mõttes tagasi kerisin, oli ka meie suhe ju 12aastat tagasi samasugune... Igasugune kaine mõistus ütleb, et kõik pikad suhted muutuvad ju ajas.
Nüüd olen taibanud ka ühte teist kummalist asjaolu enda juures. Ma ei tea, kuidas Sinul aga minul selline teadlik vaba elu täiskasvanu elus puudub. Ehk olin 17, kui suhet alustasime ja nüüd kohe 30. Ehk on tegu ka sisemise lahkheliga aru saamaks, kas see ongi SEE? Hakkame ju vananema, võimalused uueks eluks kahanevad... Ehk on kuskil midagi veel paremat? Hmmm... Nüüd läheb teema juba kaugustesse
Aga mõistan mida tunned, jagelen sellega iga päev. Lisaks kõigele on meil füüsiline osa suhtest tõsiselt komplitseeritud aga seegi kõik tulenevalt minu mentaalsest situatsioonist. Vaesed mehed, ma ütlen
Olen seda sõbrannadega arutanud ja tõsi ta on, et vaime eufooria jahtub igas suhtes. Mul on kahjuks tunne, et minul selles suhtes ei olnudki seda suurimat vaimset eufooriat juba alguses. See panebki mind mõtlema tõsiselt, et olen teinud vale valiku. Ja mul vastupidiselt on olnud see oma elu päris pikalt. Eks mul olid siis bf-id ka, aga ei midagi sellist, kellega oleks üldse mõelnud laste või elulõpuni kokkujäämise peale. Ma ei teagi, ega see oma vaba aeg ei ole ju mulle midagi andnud. Ikka otsin ja pole rahul. Tõesti vaesed mehed, aga kindlasti on ka vastupidiseid olukordi palju
See on tõesti huvitav, kuidas te Mariga ühel ajal kirjutasite ja jagasite oma sarnast kogemust ja muret. Näen, et olete jõudnud omavahel juba rääkida ja jagada olulisi asju. Ma kirjutasin Marile vastuse, milles puudutasin muuhulgas läheduse ja avatuse teemat. Ma ei hakka samu mõtteid siia kirjutama, aga võite Mari vastust samuti lugeda, võib-olla puudutab sellest midagi ka teie paarisuhet.
Teie ütlete, et alustasite kooselu varakult ja see on kestnud juba üle kümne aasta. Teie kooselus on toimunud asju, mis on nõudnud andestamist. Saan aru, et teie mees on suutnud seda teha, kuid näete, et päriselt need jäljed ei kao. Andestamise kohta võibki öelda, et see nõuab selget otsust, et soovitakse andestada. Kui otsus on tehtud, siis edasi on andestamine protsess, mis nõuab mõlema poole panustamist. Andestamine ei tähed unustamist, sest see ei ole päriselt võimalik. Samas on võimalik tasapisi taastada usaldus ning jätkata suhet. Andestamist vajavaid asju tuleb ette igas pikaajalises suhtes. Mõned asjad on suuremad ja mõned väiksemad, kuid päris ilma nendeta õnnestub väga vähestel elada, kui üldse.
Saan aru, et räägite oma mehega palju, kuid lähedust ei tunne, kuna ei suuda teineteisele oma mõtteid ja tundeid selgeks teha. Eneseavamise puhul ei ole tegelikult vaja teineteisega nõustud. Kui üks räägib oma vajadustest, kogemustest või tunnetest, siis selle üle ei ole põhjust vaielda. Nii lihtsalt on! Me ei pea sarnaselt asju nägema ega sarnaseid tundeid tundma selleks, et teist üritada mõista ja vastu võtta teda sellisena nagu ta on. Me olemegi kõik erinevad, mõtleme samas situatsioonis erinevaid mõtteid ja tunneme erinevaid tundeid. Kui me teame, kuidas tunneb end teine inimene, siis on võimalik arvestada tema vajadustega. Me ei pea nõustuma, kuid saama aktsepteerida. Me ei pea oma vajadusi alla suruma, kuid võime sellegi poolest valida mõnel hetkel arvestada teise vajadusega. Näiteks võime öelda: „Kuigi mina seda hetkel ei vaja, siis ma tahan seda teha, kuna tean, et see on sulle oluline.“ Ennast kaotame aga siis, kui me ei tunnista endale või teisele oma erinevat vajadust.
Kuna saan aru, et teil on kindel soov kokku jääda, siis soovitan ka teil uurida koolituste või nõustamise võimalusi:
www.imagokeskus.eu
www.prep.ee
www.pereterapeudid.ee
www.sinamina.ee
On saadaval ka mitmeid häid paarisuhet käsitlevaid raamatuid:
H. Hendrix „Teekond soovitud armastuseni“
V. Saat „Suhete alkeemia“
Loodan, et leiate viisi, kuidas oma suhtesse uut värskust ja lähedust luua. Iga suhe vajab aegajalt hooldust ja uuendusi! Ideid uute mustrite loomiseks võivad anda nii sõbrad, tuttavad, raamatud, filmid kui ka professionaalsed nõustajad või koolitajad. Edu!
