Probleem järgmine. Oleme koos olnud 4 aastat, sellest abielus 2. Kasvatame pea kolmeseks ja pea üheseks saavat last. Kuid nüüd on tekkinud olukord, kus perekond võib laguneda. Kindlasti olen ise selles süüdi, kuna pole kunagi olnud seksuaalselt aktiivsem pool (kuigi tean, et mees on seda oodanud - ta on mulle seda vähemalt 3x öelnud, mida minult ootab)Nüüd kui lõpuks olen probleemi tõsidusest endale aru andnud ja valmis sellega tegelema, siis kardan, et olen lootusetult hiljaks jäänud. Hetkel ongi tekkinud olukord, kus mees ei ole oma tunnetes enam kindel. Kuna suhtes puudub tõmme, kirg ja pole enam neid emotsioone-tundeid, millepärast kunagi koos olema hakkasime. Puuduvad ühiseid jututeemasid (peale laste ja poes käimise) ning ühised huvid.
Minu küsimus nüüd see, kuidas taasaelustada see kirg ning tunded mehes. Ok seks on üks asi, aga mida ma veel teha saan. Sest ma tean, et ei taha mitte mingil juhul temast ilma jääda, armastan teda liiga palju ja olen valmis tegema kõik, et mõlemad olekisime õnnelikud ja lapsed kasvaksid turvalises perekonnas. Seda endam, et ma ise kasvasin lahutatud peres.
Nii on kahjuks liialt sageli, et väikeste lastega peredes on läheb naistel peaaegu kogu energia laste ja koduste toimetamiste peale ja suhted mehega jäävad tahaplaanile. Mees samal ajal kui naisel on tihe side lastega, võib end tunda kõrvalejäetuna. Mõned pühenduvad tööle, vahel on sõbrad ja hobid need, kus end hästi tuntakse, vahel aga koguni kõrvalsuhted.
Mõne aja pärast märgatakse, et oma naisega ollakse seotud peamisel ühiste laste ja majapidamise kaudu. Pole kasu, kui otsida, kes on süüdi, pigem märgata ja teaduvustada, kuidas on nii läinud.
Kui mehele on seksuaasuhted kinnituseks, et suhe toimib, et ta on aktsepteeitud, siis naine peab tundma end piisavalt hästi suhetes, hoituna, mõistetuna, hellitatuna, et ta oleks valmis intiimsuhteks, oleks huvitatud ja kirglik. Oletan, et teil mõlemal võis olla midagi, mis seksihuvi vähendas ja pani teid teineteisest eemalduma. Kui aga mõelda, et selles perearengufaasis ongi raske säilitada kirge ja intensiivset seksielu ja vajate mõlemad teinteist, kuid teisel viisil kui olete osanud seda pakkuda, siis tasub kindlasti rääkida sellest, mis teie vahel toimub, mida vajate. Kindlasti ei ole vaid üks teist vastutav selle eest, et teie suhe toimiks. Nii teie kui ka mees saate omalt poolt alustada sellest, et väljendate end ausalt ja avatult, otsite üles endas selle, mis teid varem ühendas, teieneteisega koosolemise nauditavaks tegi. Alustuseks on tähtis, et mees teaks, et ta on teie jaoks jätkuvalt ihaldusväärne, et armastate teda ja soovite suhet hoida. Edasi on vajalik, et ka mees tunnetaks, et teie suhe on talle tähtis ja ta tahab selle heaks midagi teha.
Kindlasti vajate lihtsalt aega päris kahekesi olemiseks ja teineteisele keskendumiseks, siis märkate sedagi, mis on see oluline, mis teid seob. Püüdke neil hetkil keskenduda vaid oma suhtele ja mitte arutada majapidamisasju ega ka lastega seonduvat. Leidke üles see, mis teid veel seob, et ei jääks vaid kohustus ja laste nimel koospüsimine. Kuigi ka kohustused on tähtsad, kuid teie suhte sisu määrab, kui õnnelikud te olete.
Kui siiski tundub raske suhet koos hoida või on teemad liialt tundlikud ja neist raske rääkida, siis pöörduge pereterapeudi poole. Kirja teel on nii või teisiti keeruline suhte teemaga süvitsi tegeleda.
Aitäh vastuse eest!
Nii ta on, et oleme viimasel ajal hästi palju rääkinud ja jõudnud järeldusele, et mõlemad oleme suhtes vigu teinud, aga süüdistama me üksteist ei hakka. Üks on jätnud ühe soovid märkamata ning teine teise omad, sellest oleme mõlemad aru saanud. Õnneks on pisema laps nüüd ka rinnast võõrutatud, saan öösel paremini magada (pole enam nii väsinud) ning saame ta jätta ka vanavanemate hoolde, et kahekesi kuhugi minna Proovimegi asja lahendada sellega, et saaksime võimalikult palju hetkel kahekesi olla. Samas üritan pöörata talle nüüd oluliselt rohkem tähelepanu ning et ta saaks aru, et on mulle äärmiselt oluline ning armastan teda.
Nädal peale ulatuslikku kriisi on asjad paremuse poole muutunud. Mees on paar korda söögi valmis teinud ning isegi nõud puhtaks pesnud (mida ta polnud ikka väga, väga ammu teinud) Seega loodan, et asjad lähevad paremuse poole.
Mulle tundub, et paljudes peredes on see probleem, et minnakse lahku kui laps tilluke on. Pahatihti on probleemiks, et mees hakkab ringi tõmbama, sest kodust ei saa seksi. Aga mis mees ise selle heaks teeb, et naine ka seksi tahaks? Naine peaks selleks olema piisavalt puhanud, mees peab abistama lapsi kasvatada. Ühine vara ju ikkagi. Aga naised ei jaksa õhtul muule mõelda kui saaks juba magama. Sest öösel ka ilmselt vaja ärgata kui väiksed lapsed peres. Enne laste lasteaiaikka jõudmist käimist on peres aeg, mil võrdväärselt lastega tegelemisse panustades peaks mõlemad vanemad ööks nii väsinud olema, et seksi mõtet ei tule kummalegi pähe... Paljud paarid lähevad seksiprobleemide pärast enne lasteaia iga lahku, tekivad suured probleemid suhtes. Vale on lahku minna, sest lapsed kasvavad, vanemad saavad korralikumalt puhata, seksiisu tuleb koos sellega tagasi. See peaks olema enne lapseplaneerimist mõlemal osapoolele arvesse võetud, et väikse lapse kõrvalt sellised mured tekivad. Ja see aeg tuleb mõlemal üle elada. Ja mees tuleb panna lapsi kantseldama nädalaks (naine reisile näiteks) ja vot siis tagasitulles naine tuleb ja nõuab seksi. Ja kui naine oma pitspesu selga saab vannitoas, siis mees juba norskab...
Proovimegi asja lahendada sellega, et saaksime võimalikult palju hetkel kahekesi olla. Samas üritan pöörata talle nüüd oluliselt rohkem tähelepanu ning et ta saaks aru, et on mulle äärmiselt oluline ning armastan teda.