Olen oma elukaaslasega koos olnud juba üle viie aasta. Kodus on meil kasvamas aastane laps. Kõik tundub ilus ja tore, aga tegelikult olen sisimas üpris õnnetu ja segaduses.
Nimelt peale seda kui laps sündis, on minu tunded mehe vastu täielikult muutunud. Kui enne lapse saamist tundsime mõlemad teineteise vastu suurt armastust, kirge ja hoolivust, siis peale sünnitamist on minupoolsed tunded jahtunud. Mees on väga hea isa, tegeleb lapsega piisavalt ja on minu vastu hooliv ja armastav. Kuid ikkagi ei ole kõik nii nagu varem.
Kõigepealt ei ole mul enam mingit tahtmist mehega seksuaalvahekorda astuda. See tundub minu jaoks täiesti mõttetu ja teisejärguline asi, pigem nagu kohustus. Sellepärast võibki viimase aasta jooksul vahekorras oldud kordi ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Olen ka mehele öelnud, et mul lihtsalt ei ole isu ning ta saab sellest aru, kuid samas on mul temast kahju, sest tema pole ju milleski süüdi.
Tegelikult ei taha ma üldse temaga mingit suuremat lähedust, olgu selleks siis kallistamine, suudlemine või midagi sellist. Tõrjun kõiki lähenemiskatseid või siis surun vastumeelsuse alla ja teen nagu oleks kõik korras. Peale selle ajab iga väiksemgi asi tema tegudes või käitumises mind närvi ja ma näitan seda ka välja. Kuna ka laps on vahepeal üsna jonnakas, siis elan oma paha tuju just mehe peal tihti välja. Ma tahaksin talle olla parem naine, aga ma lihtsalt ei leia selleks põhjust. Vahepeal mõtlen, et võib-olla kiirustasime lapse saamisega ja et me ei sobigi kokku. Samas enne lapse sündi oli meil ju suhe normaalne.
Kahjuks lisandub loole ka teine "probleem". Umbes pool aastat peale lapse sündi, kui minu tunded juba jahtunud olid, kohtusin üle pika aja ühe oma meessoost sõbraga. Tunnen teda umbes sama kaua kui olen oma elukaaslasega koos olnud. Kuna sõber elab teises Eesti otsas, kohtume vaid kord-paar aastas. Kuid juba meie esimesel kohtumisel näitas ta minu vastu üles oma kiindumust. Kuna varem olid minu ja elukaaslase suhted korras, võtsin sõbra kiindumust armsa komplimendina ning ei pööranud sellele tähelepanu. Viimasel kohtumisel (minu elukaaslast ei viibinud seltskonnas) aga tundsin tema vastu midagi sellist, mida varem tundnud ei ole. Romantilised tunded, mis mul enne lapse sündi olid oma elukaaslase vastu, oleks nagu temale üle kandunud. Me ei teinud küll peale jutu rääkimise midagi, aga enam ei saa ma oma mõtteid sellelt sõbralt eemale. Olen lausa mures, sest mõtlen selle inimese peale iga päev. Näinud ma teda peale seda kohtumist (ehk siis pool aastat) ei ole, suhelnud temaga samuti mitte. Ma ei tea isegi seda, kas tal on tekkinud mõni suhe või mitte.
Nii ma siis veedan oma päevad, elades koos mehega, kes mind ja meie last armastab, mõeldes ise teisele. Mul on kohutavad süümepiinad, sest minu elukaaslane ei ole millegagi seda ära teeninud. Kuid ma ei oska midagi teha ka asja parandamiseks. Olen kogu see aeg lootnud, et suhted elukaaslasega paranevad ja et suudan oma sõbrale mõtlemisest üle saada. Otsin endale igasuguseid tegevusi, et mõtteid mujale suunata, kuid eriti kasu sellest ei ole. Mida küll teha, mis saab edasi ja miks mängib süda selliseid trikke?
Üle 5. aasta kestnud kooselu oli täis armastust, kirge ja hoolivust, aastane laps oli tõenäoliselt planeeritud ja oodatud, kuid Te pole õnnelik ja ruhul, vaid õnnetu ja segaduses.
Kirjeldate kahte segaduse põhjust. Peale sünnitust muutus järsult Teie suhtumine lähedusse oma mehega, pole enam oodatud ei kallistused, ega suudlused, seks on muutunud kohustuseks. Ei rõõmusta Teid ka asjaolu, et elukaaslane on hea ja hooliv isa, tegeleb meelsasti lapsega.
Seksuaaliha vähenemine peale sünnitust tabab paljusid naisi. Selleks on palju objektiivseid põhjusi: hormonaalsed muutused, hirm uue rasestumise ees, krooniline väsimus vms. Kurdate, et laps vahest jonnib, olete siis ise ka pahur. Samas tahate olla hea naine ning saate aru, et mees pole sellist kohtlemist ära teeninud.
Olukorra teeb keeruliseks uus kiindumus oma kaugel elavasse sõpra, kes kunagi Teile oma sümpaatiast rääkis, kuid kelle tänasest elust Teil aimu pole.
Nii näetegi end raske valiku ees: armastav mees ja hea isa või kauge unelm uuest armumisest. See pole just kerge olukord ning tekitab segadust.Tahate segaduse selgemaks mõelda. Millest alustada?
Eks ikka endast. Millised on Teie vajadused? Kui tähtsad on Teile turvalisus ja viis aastat kooselu? Millised on Teie ootused kooselule, kaaslasele? Kas näete oma tulevikku koos lapse isaga? Milline see võiks olla? Kas kujutate ette kolimist koos lapsega teise kohta, teise mehe juurde? Milliste ootustega?
Vahest on vastuste otsimine sisemise monoloogina keeruline, hea oleks asja arutada usaldusväärse iniimesega (ema, sõbranna või spetsialisti). Varem või hiljem tuleb kindlasti rääkida ka elukaaslasega, soovitavalt siis, kui olete endas selgusele jõudnud.
Arvestama peaks ka asjaoluga, et teatud laadi kriisis on iga pere, kus toimub mõni oluline sündmus. Lapse sünd on kindlasti suur muutus ja hoopis uus etapp suhetes, ainult kallimatest saavad lapsevanemad, kasvab vastutus ja jääb väheks aega olla ainult kahekesi. Miski pole enem endine ja alati on võimalus arendada olemasolevat suhet või alustada otsast peale uuega.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
