Otsustasime elukaaslasega, küll elukaaslase initsiatiivil, pea kuu aega tagasi, et teeme suhtesse pausi ja vaatame, kas minna edasi või mitte, sest oli tekkinud probleemid, mida me ei olnud suutnud selgeks rääkida, sest me lihtsalt ei rääkinud (ei julenud üksteisele rääkida). Pausi ajal olime väga palju üksi, tegelesime iseendaga ning saime ka vahel kokku, et rääkida ja rääkida ja rääkida. Elukaaslane teatas peale kuu aega n.ö lahusolekut, et tema sooviks edasi minna ja ka mina tunnen, et sooviks edasi minna ja nii me oma koosoelu jätkasime aga hetkel tunnen ma, et nagu mingi joon oleks maas, mida mööda me käime... püüame olla üksteise vastu hästi mõistvad jne aga samas tunnen mina nagu kõnniksin "tulistel sütel", sest ebakindlus on suur ning ega elukaaslasegagi rääkides tuli välja, et ta ka ei tea, mis meist saab, et eks elu näitab. Aga ma ei suuda sellist olukorda kannatada, tean, et aeg annab arutust aga kuidas iseenda ebakindluse jms hakkama saada. Armastan teda väga, kuid hirm on, et äkki tema ei armasta mind enam nii palju kui ennem jne jne. Olen väga väga segaduses ja häiritud.
Olete küll palju omavahel rääkinud, kuid siiski on teemasid, mida ilmselt väldite või pole lõpuni rääkinud ja seetõttu tunnetate ohtu. sellest siis ka ebakindlus ja hirm. Praegu tunnete ilmselt heameelt, et otsustasie mõlemad suhet jätkata, kuid seejuures olete muutunud ka väga ettevaatlikkuks, sest see suhe on habras. Kõik see kokku tekitab pingeid ja lase end õnnelikuna tunda. Kaua selline „tulistel sütel kõndimine“ ilmselt ka kesta ei saa - oht on läbi põleda. Veel ei võimalda selline pinge ja ettevaatlikkus olla teie ise. Võimalik, et pingutate palju, et olla meele järgi, püüate „ära teenida“ elukaaslase suhtesse jäämise ja armastuse. Sellega võib kaasneda enda vajaduste ja olemuse allasurumine, mis kindlasati ei vii ka toimiva suhteni.
Ilmselt, et vajate rohkem selgust, mis pani elukaaslast suhetes pausi tegema ja nüüd hiljem siiski suhet jätkama. Mis on see, mis teid seob ja koos olles end hästi tundma paneb. Samuti on oluline rääkida sellest, mis on olnud häiriv ja mis võiks olla teisiti. Kindlustunde jaoks vajate ilmselt suuremat selgust sellest, miks suhe enne ei toiminud ja edasi, mida nüüd teisiti teete, et toimiks. Ilma selle teadlikuseta jääb ebakindlus alles.
Kui aga siiski rääkimine ei aita või ei õnnestu ja segadus säilib ja ei anna rahu, siis tasub kaaluda ka pereteraapiaat, kus saate koos arutleda suhtes toimuva üle, näha teadlikumalt seda, mis on juhtunud ja kuidas edasi toimida.
Oleme väga palju rääkinud, kuid iga kord, kui küsin, et mis meist siis ikkagi saab, siis ta ütleb, et palun ära ketra seda teemat, et ta ei tea mida teha. Et raske on hetkel ja ta ei tea mida oma eluga teha ja ta ei tea, mida soovib ikkagi, kas jääme kokku või mitte. Puhkuse ajal kui me otsustamise kokku jääda, siis oli kõik korras aga nüüd tulles tagasi argiellu, on nii nii raske. Ma ei saa aru, kas oleme koos või ei ole. Ma olen suhteliselt väsinud sellest olukorrast ja tahaks mingit kindlust, ükstaspuha siis mis suunas.. muidugi sooviks edasiminekut aga kui elukaaslane kõrval ikkagi kahtleb ja kardab, samas on näha, et tal minu vastu tunded on, siis on täiesti võimatu olla. Kuidas käituda, kas lastagi asjadel siis omasoodu minna ja mitte rääkida tulevikust, või minna ikka lahku, kuna elukaaslane ikkagi kardab seda, mis edasi saab. Või mis? Kaua ma tõesti nii vastu ei pea, sest olen sisemiselt suht laastatud ja ebakindlus ikka meeletult suur.
See on väga kurb, et nii läks. Teil võib õigus olla, et argipäevarutiin tõi midagi esile, mida nö pühapäevasuhe ei näita.
Nagu te kogesite, ei saa kõhklustega suhe kaua kesta. Teie kirjast selgub, et mehele ei meeldinud ka tuleviku teemat "kedrata", st võib tähendada, et oligi raske teie vahel toimuvat piisavalt sügavalt avada. Oletan, et ta miskipärast ei olnud valmis või ei osanud oma kõhklusi teiega jagada ning seetõttu ei kujunenud ka usaldust ja kindlustunnet ning võimalusi suhet edasi arendada.
Nagu te ka mainite, on vähemalt nüüd piinarikkal teadmatusel lõpp ja te ei pea enam "sütel käima“. Suhe toimib siis, kui saate end vabalt ja kindlalt tunda.
Nüüd vajate aega, et otsusega leppida ja meelerahu leida.
Tänan, et jagasite oma kogemust.
Jah tundub, et nagu vanasõna ütleb, et ülessoojendatud supp ei ole enam see supp peab paika . Aga kuna see selline segane periood on kestnud pea 2 kuud, siis tegelikult jah on mul isegi kergendus, et see asi nüüd mingigi kindla otsuseni jõudis. Valus on... valusaks teeb veel asja seegi, et elukaaslane nüüd minule teadaolevalt meeletult uute naistega ringi jookseb, justkui ei oleks see suhe talle midagi tähendanud. Mina aga olen alles vaikselt n.ö sellest leina perioodist väljumas ning ei suuda üldse veel uuele suhtele mõelda, kui tema juba uusi suhteid loob . Ju siis mehed ja naised ongi selles osas erinevad...
, mees otsustas ikkagi, et ta ei näe suhtel enam perspektiivi.