Tere. Sooviksin spetsailisti nõuannet, kuidas peaksin toimima. Nimelt olen koos mehega, kes on lahutatud ja tal on eelnevast abielust 2 last. Minul peret/ lapsi poel ja meil on ka üsna suur vanusevahe - nimelt 15 aastat. Lahutus toimus ca 3,5 aastat tagasi ning see ei kulgenud mu praegusele kaaslasele valutult... Kuni meie tutvumiseni ei olnud ta suhtes ühegi naisterahvaga, isegi kui mõnel naisel, kellega ta suhtles ka see huvi tekkis. Ta lihtsalt suhtles erinevate naistega ja kui asi tõsiseks kippus, läks ta ära. Me oleme suhelnud väga vähe aega tegelikult. Pool aastat kõigest. Alguse sai see üheöösuhtest. Kuid mõlemal oli huvi rohkemaks ja me suhtlesime edasi, kuigi me mõlemad rääkisime kui ühest suust, et me ei taha omavahel tõsist suhet. Aga sellegipoolest jõudsime me sinnamaani, et me nägime igapäev, kõik klappis, kuni ajani, mil ma juhuse tahtel lapseootele jäin... see oli meie jaoks väga raske katsumus. Sest tema ütles kohe kindla sõna, et tema pole lapse saamiseks valmis. JA nii me tegimegi raske südamega otsuse temast loobuda. See lõi meie suhted ikka väga sassi, tülitsesime, kuid saime sellest üle, kuigi ta rääkis mulle toona, et ta ei kujuta ette üldse,et ta kellegagi suhtes oleks. Veel vähem on ta valmsi lapseks. Aga usun, et otsus oli õige, seda juba eelkõige sellepärast, et me olime selleks ajaks tuttavad (rõhutan tuttavad) olnud napilt üle kuu. Läks aeg edasi, olime lapsest loobumisest taastunud ja selle selgeks rääkinud ja me rääkisime suhtest ja esimest korda peale oma lahutust oli ta nõus end defineerima suhtesse. Ta oli minuga koos! Kuid ka siis ei kulgenud kõik libedalt, kuna mina oma keerulise isiksusega tekitasin siiski meie vahele konflikte. Olen nimelt väga armukade oma eelmise negatiivse kogemuse tõttu, mul on väga raske kedagi usaldada, ja see solvab teda, kui süüdistan teda asjades, mida ta pole teinud... Ma ei soovi siinjuures nõuannet, et peaksin endaga tegelema, sest seda ma juba teen. Käin ka psühholoogi vastuvõtul, ees seisab teraapia, sest mul on pikaajaliselt ravimata jäänud depressioon. Ja nüüd oleme sealmaal, kus ta ütleb et ta poel kindel kas see on õige,et me koos oleme. Ta ütleb et asi poelgi selles, et ma olen, kes ma olen, sest ta saab minust aru, vaid et ta kardab ,et raiskab mu aega, kuna mina tahtvat peret, aga tema hetkel seda ei taha. Jah, tal on loomulikult õigus- iga naine tahab kord lapsi ja perekonda, aga ka mina poel lapseks hetkel valmis. Ta kahtleb.. Ta ütleb, et tal on hirm lõplikkuse ees.. Kas see võib olla tingitud, tema pere lagunemisest ja ta vajab aega taastumiseks? Või peaksin ma tõesti edasi liikuma, sest ta ei hooli minust piisavalt ( millesse ma tegelikult hästi ei usu, sest minuga oli ta nõus koos olema ja tema huvi minu vastu oli algselt suurem kui minul tema vastu, kui me tutvusime). Ja kas võib juhtuda, et ta ei saagi kunagi oma hingehaavadest üle ? Või saan mina midagi teha, et tal poleks enam neid hirme, mis abielu purunemine temasse tekitas? Ma tõesti hoolin temast ja ei tahaks nii kergekäeliselt temast loobuda, seda enam, et me vaimselt klapime ja oleme juba selle lühikese aja jooksul väga palju läbi elanud. Kuidas taastada tema usk minusse, et ma tõesti tahan muutuda ja oma haiglasest armukadedusest võitu saada... Sest üks osa meie hetkeolukorrast on minu arvates ka just selles, et ta on usu minusse kaotanud, ja ehkki ta mõistab, miks ma selline hetkel olen, nagu olen, siiski ta ei jaksa nende jamadega,mis mu käitumine tekitab, tegeleda... Mis ma sellest kõigest järeldama peaksin?
Tänan abi eest!
K
Pool aastat - see on tõesti veel alles väga noor suhe. Seega on igasugused kahtlused täiesti asjakohased. Võiks ju lasta suhtel areneda, olla lihtsalt koos, teineteise jaoks olemas ja toeks, õppida teineteist tundma - kas peab kohe "lõplikke" otsuseid tegema?
Kui kummalgi partneril on seljataga valusad suhtekogemused, siis see võib saada segavaks, aga samas võib see olla ka abistav. Elu on õppimiseks. Kui suhe lõpeb, on vaja sellest kaasa võtta kõik ilus - ja seda, mis ei olnud ilus, tuleks võtta kui õppetundi, õppimisvõimalust.
Kirjutate, et käite teraapias. Teraapia on pikem protsess, sisemine muutus võtab aega, kuid on võimalik, kui seda kindlasti tahate. Lootkem, et teraapiaprotsess hakkab ka suhet toetama.
See, kas mees oma hingehaavadest üle saab, sõltub põhiliselt temast. See, kas teie oma armukadedeusega toime tulete, sõltub põhiliselt teist. Samas saate mõlemad olla teise mõjutajad ja toetajad. Saate omavahel rääkida sellest, millist toetust kumbki vajab. Kummalgi on suhtest pool, kumbki pool ei saa teha ära teise "tööd" suhte heaks.
Nii et - kas oleks võimalik võtta samm aeglasemaks, rahulikumaks, mõtlikumaks? Mis täpsemalt teie suhtest tulevikus saab - selle eest saate seista üheskoos tegutsedes ja otsuseid tehes.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
